MÕTLEMISE BLOGI

Rotterdami maraton

2010-04-11T20:13:00.000+03:00

Spordiuudiseid ka veidi. Täna lõunal joostud Rotterdami maratonil parandas Mario Mustasaar oma isiklikku rekordit jõudes finišisse ajaga 2:30.18. Ka Mart Andresson püstitas oma isikliku, läbides maratoni esimest korda ajaga 2:38.58. Ülejäänud poistel läks lõpus vähemal või suuremal määra võitlemiseks haamri või raskemate esemetega.

Üle tulemine

2010-03-31T10:29:00.004+03:00

Arvake, miks ma ammu kirjutanud ei ole? Üks põhjus, nagu arvata võib, on muidugi töös – ma nimelt töötan mustas augus, mis neelab kogu jõu ja energia. Kuid teine põhjus on Aafrikast naasmine. Seda mitte selle otseses füüsilises asukoha muutust tähistavas tähenduses, vaid oma pigem palju laiemas tähenduses. Nimelt, keskkonna muutus Aafrika mandrilt Põhja-Euroopasse tulles on umbes nagu soojast siniveelisest basseinist otse pimedasse tormisesse jääauku sattumine. Ja inimesele tekitab selline asi tavaliselt esimese reaktsioonina kananaha ihule, seejärel vallutab keha vappekülm, mis läheb kiiresti üle kontrollimatuks krambihooks, mis lõpeb apaatsusse langemise ja viimaks rahus minna laskmisega.

Mõnes mõttes on Kesk-Aafrika inimesed ja elu-olu nagu lastel hällipaigas – inimkonna sünnimaal elamine tähendab paratamatult elamist sellele liigile kõige sobivamas paigas, mangosid kasvatava maa ja sooja päikese emalikus hooles. Eurooplased on aga nagu suureks kasvanud ja sellest vanematekodust Arktika ekspedistsioonile lahkunud. Heitnud kõrvale emaliku hoole, on elu neid muutnud, painutanud ja räsinud, jättes alles selle, mida hiljem nimetatakse „elukogemuseks“, kuid mis põhimõtteliselt pole midagi muud kui üks alalõpmata toimuv kalkuleering olukorra maksimaalsest ärakasutamise võimalusest ning pidev valmistumine võitluseks ja võitlemine ise. Alati käib võitlus, konkurents ja ettevalmistumine. Niisiis, koju jõudmine oli igas mõttes parajaks katsumuseks vappekülmaga ja ainus mis veel puudu jäi, oli apaatsusse langemine. Kuid töö kõrvalt jäi ära hea rida treeninguid ja ühel päeval avastasin, et pole neli nädalat kellegagi suhelnud jättes välja töised asjad.

Mõeldes tavalise kräsupäise Aafrika migrandi peale... Pärast „Euroopa paradiisiväravatest“ läbiastumist tema ees avanev keskkond on ilmselt kordades enam jahmatav – nii mõneski mõttes nagu koduukse eest parimate meelituste saatel sattuda lahinguvälja turmtulle. Mõelge end korraks Iteni savionnide vahelt vaikselt külateelt ühe hetkega meie hommikusse täis tihedat liiklust, tööle ruttavaid asjalikke valgeid - kogu seda karjeristlikku konkurentsi, ettevalmistuste pagasit, mis iga inimene hoiab, et ellu jääda.

Ilmselt tahab sellise jahmatuse peale nutt peale tulla ja et kõikvõimalikud edasised plaanid parema elu või elatise leidmiseks sulavad kokku nagu küünlajupp lõkkes, on üsna loomulik. Täielik nõutus, isegi kahetsus võtab maad. Kuid peale pole hakata midagi peale apaatselt maas kükitamise. Ja kujutage pilti, ma rääkisin neile aafriklastele palju kordi, kui nad arvasid, et eurooplased on vabad ja rikkad, et see on sageli hoopis teisiti ja nad ei uskunud mind! Aga kas teie usute?

Kohtumised tundmatuga

2010-01-27T10:26:00.003+02:00

Kohtumistega kipub ikka olema nii, et vahel ei oska seda momenti hinnata ja see moment läheb raisku. Võibolla ootate kellegagi kohtumist kaua, kuid temaga kohtuvad teised ja need teised võibolla ei oskagi selle kellegagi õieti kohtuda. Igatahes, kallid sõbrad - andke andeks, kui mõni neist järgnevas sissekandes kirjeldatud kohtumistest juhtus olema selline, kus minu asemel oleksid pidanud olema sina...

19. jaanuaril olime ühel järjekordsel intrvalltreeningul Itenist 35km ida poole jäävas Eldoreti linnas Kipchoge-nimelisel staadionil (hoolimata nime andnud tippjooksjast on staadion täpselt selline, nagu oli vanasti Kohilas, seega muldkate, mis muuseas on jooksmiseks paremgi kui tipp-tartaan). Võib ka märkida, et staadioni esisel väljakul tuulutatakse ja kaubeldakse maisi. Ühesõnaga, meie jooksime 1000m ja 500m lõike, ma praegu tempodest ei räägi, olgu need mõistatamiseks. Aga peale treeninguid juhtus, et pildistasin ka juhusliku valiku seal treenivatest jooksjatest ülesse. Hiljem selgus, et mõned neist olid sellised:

Vivian Cheruiyot, Berliini maailmameistrivõistluste 5000m võitja, selle ala Keenia rekordiomanik 14:22.51, jooksis umbes kilomeetriseid lõike nii-et muld lendas.

Joseph Ebuya, 5000m jooksja tippmargiga 12:51, löönud ka Bekelet ennast, jooksis nii lühemaid kui pikemaid lõike, kõiki hirmpika sammuga.

Abraham Chepkirwok, Uganda rekordimees 800m 1:43,72, paugutas staadionil 200m´seid lõike vähem kui 25 sekundiga tükk. No mõelge, 2100m merepinnast!

Ühe mulle tundmatuga juhtusin ka lahtijooksu tegema, igatahes ta arvas, et ma võiksin temaga koos lahtijookse teha. Peale esimest spurti (teate, ma võibolla polegi kunagi elus kiiremini jooksnud) ma arvasin, et ta võiks teistega edasi proovida. Ta olla alla 28 minuti jooksnud (jätaksin distantsi lugejatele mõistatamiseks), kuid nimest ei saanud kahjuks mitte sottigi aru... Ilmselt jäid veel väga paljud mulle, kui kahtlase punase nokamütsiga lumivalgele komberdajale, siiski anonüümseks.

22. jaanuaril juhtusin sörkima mööda Iteni aleviku (mis on omamoodi Aafrika-Iisaku) keskuseks olevast suurest vallide ja küngastega ümbritsetud muruväljakust. Lehmadest vabal ajal saavad lapsed kasutada seda jalgpalli mängimiseks ning jooksjad harjutamiseks. Keset väljakut oli maase toksitud ebaharilikul hulgal vaiasid ja keppe, mis ilmselt tähistasid krossivõistluste ettevalmistusi. Peale sörgiringi külas lippasin väljakult läbi, pärimaks infot toimuva kohta. Keset väljakut jagas kergelt kõhukas triiksärgis külamees korraldusi veidi kehvemas riietuses matseetede ja tokkidega varustatud külameestele, et kuhu ja milliseid keppe torgata. Minu tervitus võeti sõbralikult kättpidi vastu ja kohe selgitati ka, et homme algavad krossivõistlused ja et ka meie, valged jooksjad, oleme teretulnud. Pidin muidugi tuhandeks vabandama, et ei saa jooksuimede sabas maksimumpulsiga seasörki lasta. Peale rääkisime veel ilmast ja elust, külamees kutsus enda poole Eldoretti (kus ta muidu elavat) järgmiseks aastaks treeninglaagrisse ning nii olekski nagu jutt oma ilusa lõpuni jõudnud. Veel nii igaks juhuks küsis ta, et kas ma tean, kes ta juhtub olevat. Ma muidugi pidin sellise küsimuse peale kergelt kohmetuna (keenias on ju veel 30 miljonit inimest, keda ma üldjoontes ei tunne) ja vastama, et praegu nagu ette ei tule. Seejärel külamees vihjas, et ta on 3000m maailmarekordiomanik ja jooksnud veel mõned head tulemused ja et teda võib kutsuda Daniel. Kallid lugejad... olukord, mille ette ma olin selleks hetkeks sattunud, oli võrreldav mõnes mõttes elevandiga portselanipoes... või siis ikkagi molekulaarbioloogiga staadionil... Igatahes, arvas ta siiski, et me võiksime sellegipoolest järgmisel aastal Eldoretti laagrisse tulla.

23. jaanuaril läksin massaaži. Tegelikult ma massaažis ei käi, sest varem mul polnud Eestis sellise luksuse jaoks raha (odavam on laupäeva õhtul teha savvis üks lõdvestav õlle) ja praegu ei ole lihtsalt piisavalt tark, et sellist asja sellise hinnaklassi juures hinnata (mõne kogemuse põhjal). Niisiis, läksin massaaži, sest see maksab siin ainult 140 krooni kord ja kuna pidavat olema väga heal tasemel ja lausa tund aega, ja ka ühtlasi, kuna mul oli puusas midagi päris valusat arenemas ja kuna Kolja ei tahtnud minna. Lisaks tundsin veidi ka massööri ennast (Jeron, hollandlane, kettaheitja kasvu, aga maratoni jooksnud 2:54), kuna olin juba paar korda käinud tema ÜKE-treeningus, mis oli tõeliselt heal tasemel. Niisiis, jalutasin kohale ja astusin jooksjate küla (umbes, nagu SOS küla Põlvamaal, ainult et suure sinist värvi plekist aiaga ja väga väikeste ridamajakestega) väravatest sisse. Kõigepealt, kuna Jeron oli veel lõunal, kutsusid õuel viibivad jooksjad mind enda seltsi istuma (jooksjad ise ei ole nagu Põlvamaal, pigem nagu MM ja OM finaalides). Peale veidikest viibimist, tuli ka Jeron ise pärale. Alustuseks sain teada oma liikumisaparatuuri üldseisu - jäsemete ja liigeste painduvuse, kõõlus-lihasaparaadi venivuse ja pingete erinevused ja nii edasi, kuni viimaks ütles ta täpselt, mis mul joostes probleeme valmistab - ja igal korral kümnesse! Seejärel ragistas ta mind kuidagi niiviisi lahti, et ma paar korda pidin karjete vältimiseks rätikut hammustama. Ja kogu see väänamise ja pööramise, pigistamise ja sikutamise sessioon vältas kokku poolteist tundi. Vahepeal ajasime muidugi ka veidi niisama juttu ja selgus, et Jeron on olnud pikemat aega Arsenali vutiklubi füsioterapeudiks...

Keenia jooksjate juurde suunas teda midagi (te mõelge milline kaotus rahas, kui võrrelda jalgpalliga!), mida oma elu kutsumust mitte leidnud inimesed ilmselt ei mõista. Igatahes, liikumisaparaat avaldas sügavat rahulolu ja tulemust nägin lausa oma silmaga - enne ja pärast erinevus oli mõne painutuse või pöördenurga juures ca 25 kraadi. Muuseas, üks jooksja oli samal ajal koos minuga samas ruumis, teda töötles Jeroni assistent. Jutu käigus selgus huvitaval kombel, et ta sai mõni päev tagasi Dubai maratonil õige napilt Gebreselassie käest 2:06´ga lüüa... Ma muidugi ei hakanud teda hurjutama.

Mõned pildid Keeniast

2010-01-18T07:52:00.024+02:00

Et veidigi anda aimu ninani ulatuvate hangedega harjunud inimestele sest paigast, kus praegu viibivad 9 suurt jooksusõpra, otsustasin siia üles laadida (mis võttis terve päeva aega) ka ühe pildiseeria.

Foto 1. Külatänav Iteni lähedal.

Foto 2. Küla Eledžeio ehk Rift Valley serval.

Foto 3. Postiljon.

Foto 4. Pühapäeval lähevad inimesed kirikusse.

Foto 5. Kesk-Aafrika savanni mullaprofiil.

Foto 6. Kollased kummikud - jaanuari algus oli vihmane.

Foto 7. No comments.

Foto 8. Palju jooksvaid lapsi.

Foto 9. Mees tööl.

Foto 10. Eldoret.

Foto 11. Eesti sportlased töötamas.

Foto 12. Tegelikult võivad ka valged mehed mustadest mööda joosta.

Foto 13. Treeneritöö argipäev Aafrikas.

Foto 14. Rühmvõimlejad trupist "ÜKE".

Foto 15 ja 16. Hommikusöök ja üks erakordne õhtusöök.

Foto 17. Pesupäev.

Foto 18. Turul aetakse äriasju.

Foto 19. Ülal vasakult: Tiidrek, Tõnn, Venta, Ando, Kolja, Kaur.
All vasakult: Harry, Allar, Katja, Taivo.

Ja nii ta ongi.

16. jaanuar 2010, ekvaator

2010-01-17T08:20:00.002+02:00

Nagu juba mitmed aimavad, on ekspeditiivse mägimeditsiini spetsialisti Dr. Šlepikovsky lähedane sugulane, käesoleva artikli autor, juba mõnda aega (kui nüüd täpne olla, siis juba 15 tervet päeva) Kesk-Aafrikas, keset mangosid, banaane ja 30 miljonilisest Keenia rahvast puupüsti täis matatusid ehk meie keeles marsasid. Ja aimata võib ka, et kogu selle krempli keskel ei ole kerge leida aega käesolevale leheküljele uudistulva loomiseks. Te kindlasti arvate, et autori kirjutamise aja võtab ära pidev võitlus ekspeditsioonilis-erakorraliste probleemidega - inimsööjate, krokodillide, malaaria ning kooleraga, aga tegelikult te eksite. Siin on kõik vahendid blogide pidamiseks olemas: ilma probleemideta pikad pimedad õhtud, lõhnav küpsetatud mais, mangomahl ja elektronid. Lihtsalt, autor on küllaltki kiire kohanemisvõimega ning juba esimesest Aafrika minutist sulandus kameeleonina kohalikke sekka - ei mitte väliselt, see toimub praegu aegamisi vastavalt melaniini sünteesiaparaadi töökiirusele - vaid muutus immuunseks kõikvõimalike ajagraafiku-kuupäevaliste olukordade vastu. Eriti veel selliste olukordade vastu, kus peab aeg-ajalt midagi kirjutama ja pealegi - te ei maksa ju mulle ühtegi shillingit selle kirjutamise eest! Aga täna ma kirjutan, kuna eile oli üks erakordne päev.

Muidu oli tavaline laupäeva hommik: päikese, tuule, banaanipuude ja turule tõttavate inimestega. Nagu tavaliselt, tõusin hommikul kell 7 (Tallinnas oli kell 6) ülesse. Ja nagu tavaliselt seetõttu, et kollaste kõhtude ja siniste selgadega tihased hakkasid aknal säutsuma. Hommikusöögiks sööme siin traditsiooniliselt saia või pirukaid, peale joome lahustuvat Euroopast imporditud kohvi, sellel tavalisel laupäeval nõndasamuti. Nagu tavaliselt, maiustame saiaga kohalikku mett (mida meil on nüüd palju, kuna ühe korra saime mee asemel karamelliseeritud suhkrut ja kogu olukord lahenes siiski soodsalt nii, et lõpeks oli laual kuus pudelit päris mett ilma karamellita). Ja nagu tavaliselt, kell kümme läksin külavahele krossi jooksma.
Esialgu oli plaanis joosta pikk ots - 26km - nõndasamuti oli ka teistel plaanis 20-30km, sõltuvalt sportlasest (maileritest maratooneriteni). Muuseas, paras krossitempo on siin 5´/km kuni 6´30´´/km, sest: a) on kõrge - 2300m merepinnast ja b) on murdmaastik - tõusud on 200m kuni 2km pikad ja mõned päris järsud. Aga seegi on siin tavaline, isegi mustad jooksuimed jooksevad siin pühapäeviti sama rahulikult, kuigi krosse paugutavad 3´30´´/km ja siis on nad ikka näost ära ka.
Niisiis, hakkasin astuma, alguses uksest välja, siis tibusammul tõusust ülesse, siis natuke pikema sammuga mäest alla ja uue mäe juurde, külasse, külast välja, ikka ülesse ja alla ja ülesse ja alla. Ümberringi laiutasid akaatsiad, päikese vines rohumaadest kasvasid välja hüttide roogsed kuplid ja lapsed karjusid "Hau aar juu, hau aar juu!", millele esimesel kümnel kilomeetril viitsisin veel vastata "Fain!" ja lõpuks läksin kohalikule keelele üle: "Muzuri!". Ühesõnaga, nagu tavaliselt.

Umbes kaheteistkümnendal kilomeetril kostus selja tagant ähkimist, mis tasapisi lähenes. Alguses arvasin, et äkki on lehm sappa võtnud. Aga ei olnud, lehmad sellisest 5´/km seasörgist lugu ei pea. Hoopis üks minuvanune noormees püüdis tempokalt mööduda. Kui ta minu kõrvale jõudis, panin ka veidi hoogu juurde, nii-et tal hakkas miskipärast ilmselt raske, igatahes hakkasime üksteisega läbi puhkimise rääkima. Selgus, et tegu on ka maratonijooksjaga ja et ta õpib Iteni sportlaste koolis ja mina kui valge mees, oskan kindlasti mõnd head manageri leida. Selgitasin talle, et ma olen kaugelt põhjast, sealt kus elab kopulentne jõuluvana ja et ma pole üldiselt kuigi hea managerileidja. Tõestuseks näitasin talle oma tosse ja pükse, mille puhul ei ole võimalik enam kindlaks teha, kas suurema pindala moodustavad katvad koed või augud. Muidu oli väga tore noormees, igatahes umbes kahekümnendal kilomeetril arvas ta viisakalt, et ei jookse minuga veel ühte ringi kaasa. Ja nii ma jätkasin teekonda omapäi, külast külasse, mäelt mäele, ülesse ja alla, ühe "Hau aar juu!" juurest teise juurde. Nii, see kõik on ikkagi veel päris tavaline.

Aga mis siin siis asja eriliseks teeb? Kui te juba märganud pole, siis ma märgiksin, et märkamatult on kätte jõudnud 34. kilomeeter. Ja tempo on märkamatult tõusnud umbes 4´50´´-5´/km kohta. Ning mis kõige erilisem - haamer jäi tulemata! Ma nüüd kohe ei oskagi öelda, kuhu see haamer jäi, aga mõelge ometi - haamer jäi tulemata!

Kui joosta ei saa...

2009-12-31T21:10:00.002+02:00

Kuna minu elu on praegu täis vigastatud jooksja traagikat ja groteskseid saatusegrimmasse , siis otsustati sellest vändata dokumentaalfilm:

...aga nagu igas korralikus dokumentaalfilmis, nii esineb ka selles teatav vastuolu - õhtul ma siiski käisin jooksmas, tõepoolest, kuid... selgitused jätkuvad... ei jõudnud kuigi kaugele, kõigest 8km kaugusele ja siis pidin tagasi kõndima...

1 paar sokke

2009-12-30T01:27:00.000+02:00

Üks valge mees tormab toas ringi: „Sokid, palju? Kümme paari? Viisteist? …üks!?“
Chege nõjatub, vahib kadunult lakke ning venitab viimaks: „Szät vill bee tšast inaf.“
Väljas on talv, kuiv valge lumi katab maad. Traatidel on ka lumi. Varesed kössitavad sekka. Aknast heidab sisse madala päikese kaduv vihk.
Chege lamab ja ootab õhtut. On lämbe. Äsja oli äike. Maa hingab oma raske punase palgega aurates taeva poole.
Mees kobistab esikukummuti sahtlis, välja tulevad suvist laadi asjad: „Sääsetõrje… malaaria… kurat, malaaria, ma ütlen teile…!“
Chege: „Määgzimum tuu oor shree aanngri ilefantz… juu nõu.“
„Aga igaks juhuks siiski,“ mõtleb valge mees, „jeerum ja prillid… ja kreem… ja üldse…. seal pole ju korralikku joogivett!“
Chege elavneb korraks ja kummardub lähemalt vaatama, avar naeratus levib üle tema suurte valgete hammaste: „Ieeah, glääzes meik yuu däämn reetro… bat vhai this stinki criim…?“
Ka valge mees naeratab, aga ta ei jää hetke lõpuni ootama: „Läpakas… kuidas see nüüd küll ununes… taevake… millesse see pakkida!“
Chege lamab jälle, äsja oli äike, on lämbe: „Däämn, vai du yuu niid ol this staaf, a-aa!?“
- „Raha-pass-piletid… raha-pass-piletid…“

Pimeduses uitamine… läbi mingi lõputu ruumi, millel pole seinu, kuid ometi on kõik justkui läbitungimatu, kuid siiski lõpmatult avar…
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, is fourteen miles north with Charlie, to land.“
- „Bõuing een-seven-tree-seveen-dabluu, nairobi tauer, flaai streith i-in, ranavei six. Altimiiter tu-nain-nain-to.“
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, coping.“
Ja pimeduse kohale saavad värelevad tähed ja tähtede alla saab veel punane maa ja punase maa peale saavad tumedad akaatsiate siluetid…

Piltmõistatus

2009-12-28T15:59:00.002+02:00

Lumi on maas. Täitsa paks lumi, ja osa on veel õhus. Ja vahepeal, kallid sõbrad, on ikka hirmus palju asju juhtunud… aga suures osas on need teie jaoks igavad, teatud spetspärmibiokeemiameeste-asjad. Jooksmisest niipalju, et Venta on vahepeal suureks saanud – 72kg puhast rasva ja liha. Ja kilomeetreid on talla all vähem kui kunagi varem senises ajaloos – isegi võrreldes oma päris esimeste treeningkuudega 2005/2006 aasta paiku. Tegelikult on ka pisike vigastus… no, õigemini, alguses see oli pisike… aaga… ma otsustasin siiski asja teha suuremaks.

Mõista-mõista

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuleb hoopis piltmõistatus. Ma panen siia ülesse ühe paiga topokaardi, kust mind saab lähema kuu aja jooksul leida. Kes suudab postiaadressi ära arvata, kuhu mulle ja paljudele meie kaassõltlastele (jooksust rääkides, muidugi) kirju koos lumiste Vana-Tallinna postkaartidega saata, saab 10 punkti ja ma teen ühe õlle välja. Muidu ma pean veel kirjutama ja vihjeid andma...

Nii remargi korras...

2009-10-30T23:07:00.005+02:00

Peale viimast lugu (Boltist ja tema jalgadest), millega teatud määral pälvis käesolev ajaveeb ka esimese autoriteetsema tunnustuse lugejate tänuliku tagasiside näol, näis nagu oleks autor tänamatult lahkunud. Polnud vastajat küsijaile ega tänajat kiitjaile. Kippu ega kõppu, nagu tina tuhka, vits vette jm. vanarahva ütlused siia kohale.

Edastagem üldsusele siirad vabandused, et autor sellisel kummalisel viisil käitub. Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et autor sattus peale loole punkti lisamist järjekordsesse TSÜKLISSE. "Ah sedasi! No siis on selge! Selline inimene siis!", kostab auditooriumist ja osa lugejaid panevad klõpsuga lehekülje kinni.

Foto 1. Pudelid.

Aga laskem siinkohal siiski selgitada. Alustame sellest, et autor pole valdavalt üldse tema enda isiklik omand, vaid ühe üldsuse jaoks küllaltki abstraktse teadusliku projekti omand. Ja selle projekti tukseid juhib üks mõõtmetelt väike kuid võimukas organism – mutantne pagaripärm (Saccharomyces cerevisiae). See loom, õigemini seen, elab äärmiselt ebastabiilset, peeaaegu pummeldavat, tsüklilist elu ja selle lisaomadusega, et tõmbab ka kõik teised kaasa. Omaette hirmus teema on veel see, et tsükli periood 36-tundi-järjest-magamata katseseeriatega sattus just hooaja põhivõistluste ajale. Niisiis, kokkuvõtlikult, peaks sõnastuses tegema väikese korrektuuri: "Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et PAGARIPÄRM sattus peale seda kui autor loole punkti lisas järjekordsesse TSÜKLISSE."

Aga tänase jutu lõpetuseks ka üks väike piltmõistatus:

Gepard ja Bolt, jalad ja Bolt, imed ja Bolt ehk kuidas joostakse 100m 9,5 sekundiga?

2009-09-19T17:53:00.018+03:00

Ei läinudki kaua aega mööda sellest kui lubasin käsitleda siin teemat - mida arvaks gepard Usain Boltist või tema rekorditest - kui juba maailma üldine avalikkus asjast kinni haaras ja loomaaias järjekordne teemakohane eksperiment korraldati. Nagu me juba ammu kõik kõmulise uudisena teame, jooksis gepard Boltist mööda nagu jänes viinerist, saavutades 100 m ajaks 6,16 (www.cincinnati.org).

Kiirused aegu parandades

Niisiis, hoolimata sellest, et Usain Bolt suutis jahmatada kõiki vähegi sporditeadlikke inimesi oma esialgu võimatuna näivate rekordinumbrite purustamisega, jäi gepardile siiski mulje kergest saagist. Ja muljed on subjektiivsed, sõltudes sellest, kes mida hindab või oluliseks peab. Aga sport on siiski reaalala ja katsume muljetamise asemel nüüd mõnel veerul tegeleda ka spordiga.

Nimelt, ütleme, et Te läbite 100 m ajaga 14,0 sekundit. Seega Teie keskmiseks tunnikiiruseks kujuneks 25,7 km/h. Kui soovite läbida 100m ajaga 12,0 sekundit, peate saavutama keskmiseks kiiruseks 30 km/h ja 10-sekundilise läbimisaja tarvis aga juba 36,0 km/h jne. (vt. Tabel 1). Seega hakkab ilmnema, et 100m aja parandamine ja jooksukiiruse parandamine ei ole proportsionaalsed asjad.

Tabel 1. 100m läbimisajad (s) ja keskmised kiirused (km/h)

14s 25,7km/h

13s 27,6km/h

12s 30,0km/h

11s 32,7km/h

10s 36,0km/h

9s 40,0km/h

Kujutame 100m läbimisaja ja kiiruse vahelise suhte graafiliselt:

Joonis 1. 100 m läbimisaja (horisontaaltelg) ja liikumskiiruse suhe (vertikaaltelg).

100 m aja ning jooksja kiiruse suhet kirjeldavaks graafikuks on eksponentkõver. Kui uurida sellist kõverat, kus on kujutatud jooksukiirused 100m aegadel 20-sekundist 0,1-sekundini, ilmneb iseloomulikult, et kõvera algosas (20-sekundist 6 sekundini) kasvab kiirus aeglaselt, "silma järgi" öeldes isegi lineaarselt ja mingist punktist alates hakkavad kiirused kasvama väga kiiresti, logaritmiliselt, kuni viimaks 100m aja lähenedes nullile läheneb kiirus lõpmatusele. Seda esimest aeglase kasvuga poolt nimetatakse lageli "lag-faasiks" ja viimast kiire kasvuga osa "log-faasiks". Seega ilmneb kujukalt, et teatud hetkest tuleb arvulise 100 m tulemuse nihutamiseks ühe ühiku võrra nihutada jooksukiirust mitme ühiku võrra. Nagu märkate, on alla 4-sekundilise 100 m aja saavutamiseks tarvis kiirusi üle 100 km/h.

Kiirused kahe jalaga maa peal joostes

Hoolimata sellest, et sellesse kõvera eksponentsiaalsesse lõpuossa jõuavad matemaatikud küllaltki sageli, siis Bolt ega ka ükski teine sprinter ilmselt mitte kunagi. Seetõttu võiks lähema vaatluse alla võtta kõvera nö. "lineaarse" osa, mis Joonis 1 põhjal paistab jäävat ligikaudu vahemikku 20 sekundist 6 sekundini:

Joonis 2. Jooksukiiruse ja 100 m aja kõver aegade vahemikus 20...6 sekundit (eelmise joonise "lag-faas"). Eraldi ligikaudselt tähistatud rekordimehed Marek Niit ja Usain Bolt oma tulemustega.

Kui oleme sellise kõveraga valmis saanud (Joonis 2), peame kohe oma ennatlikus lihtsameelsuses pettuma ja tegema suured silmad tõdemaks, et kõik asjad ei ole lähemal vaatlusel nii lineaarsed kui suurtel joonistel paistavad. Ka 6-20 sekundini esineb selgelt teatud logaritmiline aja ja kiiruse sõltuvus. Selles 100 m aegade vahemikus on graafikult selgesti näha, et piirkonnas 20...11 sekundit tuleb aja parandamiseks kiirust kasvatada suhteliselt vähem, graafiku tõus on laugem. See tähendab - väiksem kogu graafiku piirkonna keskmisest. Keskmine graafiku tõus, mille ma visandasin silma järgi kõverat puutuva kollase kolmnurgana, esineb siin umbes 10,5-sekundilise 100 m aja juures. Aja saamiseks alla 10,5 sekundi tuleb kiirust suurendada suuremate "portsudena" võrreldes keskmiste aegadega.

On huvitav näha, et sellise puhtfüüsikalisel alusel põhineva geomeetriaga kattub mingil määral ka reaalne elu. Maailmas on ju sadu või tuhandeid sprintereid, kes suudavad läbida 100m ajaga 11,0-10,5 sekundit. Kuid kõigest kergesti loetav hulk sportlasi, kes läbivad aegadega alla 10 sekundi. Keskmisel kaasaegsel tippspinteril esineb murdepunkt 10,5 sekundi juures (eelkõige valged jooksjad). Selles mõttes kaugeneb graafik tugevalt reaalsest elust alates 10,5 sekundist - sportlaste hulga langus on palju järsem kui nende rekordiparandusteks vajaliku kiiruse kasv seda eeldaks. Keskmise sprinteri murdumine vahemikus 11,0...10,0 sekundit on oluliselt järsem, kui ette kasvav aja ja kiiruse olemuse piirang. Massidele saab piiravaks keskmise inimese mingi bioloogiline piirang, mis ei luba kiiruse graafikul oluliselt suuremaid samme ülespoole teha. Rõhutada tuleb veelkord, et see kehtib keskmise sprinteri kohta, sellise igapäevaselt nähtava sportlase kohta. Kuid esineb üksikuid erandeid, kel sellist bioloogilist piirangut, nagu on massidel 11,0 juures, ei ole, ja 10,5 sekundi juures olulist murdepunkti ka pole.

Mis siis annab mõnedele inimestele võime olla hoopis "teisest klassist"?

Võtame ette väikese rännaku graafiku juurest jooksurajale. Parandamaks aega 12,0-pealt 10,5-ni (1,5 sekundit) tuleb parandada keskmist kiirust 4,3 km/h. Parandamaks aega 10,5-pealt 9,0-ni (ehk joosta erakordne rekord), tuleb keskmist kiirust tõsta 5,7 km/h, ehk võrreldes esimese pooleteise-sekundilise ajaparandusega 1,4 km/h enam! Mida see tähendab jooksjale? Esimese 1,5-sekundilise rekordiparanduse tarvis tuleb parandada kiirust 1,19 m/s, teise jaoks aga juba 1,58 m/s (Joonis 3). Ja see ei tähenda enam midagi muud kui et teise rekordiparanduse teostamiseks tuleb sekundis joosta ligi 40 cm rohkem kui esimese rekordiparanduse juures. Sama sammusageduse juures 3 sammu sekundis võiks see tähendada, et rekordiparandaja peaks teise rekordi püstitamisel võrreldes esimesega sammupikkust suurendama 13 cm.

Joonis 3. Võrdse 100 m aja paranduse saavutamiseks tuleb parandada kiirust erineval hulgal.

Niisiis, oleme jõudnud ühe põhjapaneva järelduseni, mis hakkab vähemalt osaliselt vastama lõigu alguses seatud küsimusele. Esiteks arvestame, et sammusageduse (nö. väleduse) ja plahvatusliku jõu arendatavusel on indiviiditi küllalt selged bioloogilised piirid, mis vähemalt Euroopa sprinterite juures on näidanud tipnemist 10 sekundilise 100 m ajaga. Teiseks meenutame Berliini MM´i 100 m finaali, kus omavahel heitlesid Usain Bolt ja Tyson Gay. Viimane neist, olles nö. "klassikaline spintertüüp", on arendanud sprindi nö. väleduskunsti väljapaistva tasemeni, kuid jäi siiski oluliselt alla madalama väledusega spirnterile Usain Bolt´ile. Siit lähtudes väidaksin, et Bolti klassivahe teiste tippspirnterite ees peitub olulisel määral (ma ei hakka midagi absoluutset väitma, kuna pole Bolti ise mõõtnud ega kaalunud) tema klassivahes sammupikkuses, mis omakorda seisneb tema jalgade pikkuse eelises teiste ees. See tähendab, kui mingi spirnterite rühma väledus ja jõuomadused on absoluutselt tipptasemel välja arendatud, siis võidab ikkagi see, kes jookseb pikema sammuga.

Imed ja müstika spordis

Spordiajakirjanduses ja ka tavahuviliste seas levib imede otsimine, teatud tulemuste müstifitseerimine ja lõplike inimvõimete piiride seadmine. Nii on 100m aja juures üldine piir, mida sageli müstifitseeritakse 9,5 sekundit. Ajalugu on näidanud, et ükski seni seatud piiridest pole paika jäänud, meenutagem mõningaid omal ajal müstifitseeritud piire: eelmise sajandi alguse motospordis 100km/h, miilijooksus 4 minutit, 10 000m jooksus 27 minutit, jne... Tulles piiri 9,5 sekundit juurde, ütleksin kõikide spordihuviliste rahustamiseks, et kõik ei ole veel läbi, tipus 9,5 sekundit piiriks kindlasti ei jää. Praegune 100m rekord 9,58 sekundit eeldab kiirust 10,438 m/s, piiriks seatud 9,5 sekundit eeldab kiirust 10,526 m/s, ehk siis kiiruse vahe on 8,8 cm/s (Joonis 4).Kui seada eesmärgiks joosta 9,0 sekundit, tuleb joosta kiirusega 11,11 m/s ja kiiruse vahe praeguse rekordiga tuleks 67,3 cm/s (Joonis 4).

Joonis 4. "Müstiline" 9,5 sekundi piir 100m jooksus on artikli autori sõnul ületatav.

Sprindis sammusageduse juures 3 sammu sekundis eeldab maailmarekordi ajaparandus 9,5 sekundini sammu pikendamist 8,8 cm/s : 3 = 2,9 cm võrra. Ajaparandus 9,0 sekundini nõuab sageduse 3 sammu sekundis juures sammu pikendamist 67,3 cm/s : 3 = 22,4 cm. Seega ei tundu 9,5 sekundi ületamine ebareaalne ei Bolt´i ega ka Gay poolt. Teise variandi suudab ellu viia aga tulevikus leitav Boltist 4 cm pikemate jalgadega jamaikalane. Sellise jooksja sammupikkus samade kiirus- ja jõuomaduste juures on 2X4 cm = 8 cm pikem ja seega sekundis saavutab selline jooksja Bolti ees 9,0-piiri ületamiseks tarviliku edu 24 cm.

Lootusetust vähendab seejuures veel asjaolu, et lääne ühiskondades on levimas tendents kasvu pikenemise suunas X cm/põlvkonna kohta (Taani meeste kesmine pikkus on sajandiga kasvanud ~10 cm, Bennike 2005), mistõttu võiks eeldada ka pidevat sprindi üldkeskmise tulemuse paranemist sammupikkuse pikenemise arvel. Ilmselt on Bolt põhjustanud maailmas ka sprinditalentide otsingutes uue ajastu - varem treenerid ei pööranud nii pikka kasvu sportlasele tähelepanu kui sprinterile. Niisiis, kõik märgid näitavad, et 9,5 sekundi pidamine 100 m maailmarekordi piiriks ei ole lõplikult põhjendatud. Ja lõplikuks piiriks ei saa pidada lähemal sajandil isegi 9,0 sekundit.

Niisiis, loo moraal: imedel on reaalsed põhjused ja sport on eelkõige reaalala.

Alternatiivsete Jooksjate viietärnilaager (Laagr no. 4)

2009-09-01T12:41:00.008+03:00

Tõepoolest, nii ootamatu kui see ka polnud, toimus augustikuu suvisel esimesel poolel Alternatiivsete Jooksjate treeninglaager... ja veel kuskohas!? Ei, mitte metsas... ega Rebul... ega ka koopas, vaid lausa Tartus Toomemäel üliõpilasselts Liivika (asub Baeri Küünestuudio lähedal) ruumides. Ja põhjus asjade sellisele arengule oli proosaliselt lihtne - Mart ja Alo on Liivika liikmed (siis vist livikoniused?). Igatahes omistati laagriolmele Üleliidulise Alternatiivsete Treeninglaagrite Tärnikomitee poolt maksimaalsed viis tärni.

Niisiis mõned olulisemad kabariidid kokkuvõtlikult:

laagri iseloom: alterjooksjate tüüptreeninglaager laenatud ulualusega

laagri kestus: nädalajagu sõltuvalt personaalsest koormustaluvusest

laagri välikomandant: Hr. Mart Andresson

laagri isikkoosseis rahuajal: Andresson, Kais, Rand, Lipp

laagri isikkoosseis treeningajal: Kais, Lipp, Rand, Andresson, Mustasaar, Venta

laagri isikkoosseis lauatennise ajal: Kais, Lipp, Rand, Andresson, Mustasaar, Venta, Lipp (noorem, aga tugevam), Jürs

Üldiselt võib laagri programmilise tegevuse kokku võtta sõnaga "personaalne", kuna ühised treeningud olid peamiselt hommikuti Toomel. Põhitreeningute osas läks lihtsalt raskeks keskmaameeste ja maratonile pürgijate treeningvahendeid kokku klapitada. Samas lauatenniseturniiridest, mis ilmselt ajaliselt võtsid suurima osa sportlikust tegevusest (terve päeva treeningute vahel ja õhtuse aja treeningute järel), ei olnud mul võimalik isegi surnut mängides pääseda.

Laagris peetud akadeemilisel loengul (lektor M. A. Venta) oli peateemaks jooksjate eelduste kujunemine evolutsioonil läbi inimkonna ajaloo. Sellele järgnenud perspektiivvisioneerimissessioonil leiti, et Alternatiivsete Jooksjate ainus võimalus maailmaareenile pääseda on geeniteraapia.

Laager lõppes, nagu ikka, suure pauguga - seekord käidi paugutamas Viljandimaal Kolme Tamme jooksul, mille marsruut möödus kolmest vaevaliselt kasest, kuid mis siiski ei seganud Hr. Andressonil jooksul teist kohta taotlemast. Seoses majandussurutisega oli Hr. Ralf Lipu auto öö jooksul niivõrd palju kahanenud, et Hr. Venta enam sisse ei mahtunudki ja seetõttu Viljandis ei käinud ja ei oska ta siin ka rohkemat kosta.

Ja kõik see ka kirjaoskamatutele:

Foto 1. Vorm saavutati laagris seekord oranž.

Foto 2. Laagri maskotiks oli seekord kama.

Fotod 3-5. Toitlustamine laagris.

Foto 6-7. Kord on majas ja päevakavas.

Lõpp

Kuidas hoiduda kriminaalsest kirjutamisest?

2009-08-27T16:26:00.002+03:00

Tere taas. Kui kirjutab, siis järelikult on veel elus. Viimaste kuude jooksul sai küll õige ümmargune arv kajastusi - tervelt null. Ja sündmusi, mida ei leia siit ei sõnas ega pildis, ikka jagub. Nagu näiteks Eesti meistrivõistlused. Või 10 000 meetri jooks, kus joosti alla 30-minuti. Või siis Kuldliiga finaali 1500m jooks. Seega mina kõikjale ka ei jõua, või on parem öelda - kuhugi ma ei jõua... eriti oma 16-tunniste tööpäevadega suvepuhkuse ajal. Aga samas, varsti peaks siit leidma kajastusi Alternatiivsete Jooksjate sensatsiooniliselt treeninglaagrist Tartus, ERNA testmatkast ja selle mõjust kannaalusele pehmele koele, vastused peaks saama küsimustele Kuhu kadus noor vasikas? ja Mida arvab gepard Usain Boltist?

Aga aitab lobast ja lubadustest, on üks pakiline asi, mis tuleb enne ja kohe joonde ajada. Nimelt, peatselt eestlaste peade kohale tõusev uus keeleseadus tembeldab avaliku kirjakeele kasutamisel eksinud indiviidid seaduserikkujaiks. Ja ainsana pääsevad kunstiinimesed oma kunstiliste tekstidega. Aga sport on reaalala ja spordikommentaarid ei kuulu kunstilise teksti hulka. Vähemasti ei kavatse ma hakata mingeid tuhandeviiesajameetrijooksu-teemalisi värsse seadma. Seega kuulun ka mina selle ajaveebiga edaspidi seadusesilma poolt kütitava liigi hulka.

Foto 1. Eesti Keeleinspektsiooni töötajad võitlemas keelevärdluse vastu

Kuid ärge arvake, et ma olen nii sinisilmne, et iga kord peale järjekordset postitust hirmuga kodus tuled kustutan ja vaikides ootan, millal nad uksele koputavad ning 200 trahviühikut välja nõuavad. Seda nad ei tee niikuinii. Kuid seadusekuuleka kodanikuna püüan ma oma elu elada ikkagi seadusega vastuolusid vältides. Niisiis, lõpetan kirjutamise ära? Hakkan ainult pilte üles riputama? Ei. Kui tekib olukord, kus seadusekeelest sündmuse ilmestamiseks ei piisa, tuleb üle minna vabadele keeltele. Üks vigases vene keeles öeldud lause on sageli väljendusrohkem kui mingi paragrahvimärgiga ÕS´u järgi pööratud õigekeelsuslik tekst. Niisiis seltsimehed: Бодливой корове бог рог не дает.

Foto 1. http://www.unitedsikhs.org/rtt/TwoWorldWarsandtheSikhs_clip_image012.jpg

Miilirekord ja takistuste kvalifikatsioon

2009-06-08T11:33:00.010+03:00

Möödunud kolmapäeval, 3. juunil, toimus Tartus Ülikooli staadionil Bigpanga Kuldliiga raames kaks olulist jooksusündmust. Ajaliselt esimesena leidis aset kvalifikatsioonivõistlus meeste 3000m takistujooksus, mille võitja kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Eestit esindama. See võistlus toimus lausa nii esimesena, et ennetas 3 tunniga Kuldliiga Tartu etapi avamist. Õhtu olulisema jooksusündmusena oli aga plaanis miilijooks, mis leidis aset pealtvaatajatemagneti – meeste kettaheitega – samaaegselt juba Kuldiiga põhiprogrammi raames. Selle võistluse eesmärgiks oli purustada kehtinud eesti rekord 4:05,1. Käesoleva reportaaži autor oli staadionil distantsikohtuniku rollis, mistõttu jätab fototöö kvaliteet soovida. Kuid rääkigem sündmuste enda käigust lähemalt:

3000m takistujooksu kvalifikatsioonivõistlus

Kõigepealt, samaaegselt soojendusrajale kogunevate sportlastega, veeres staadionikattele Gorkovski Autotehase toode paakautode klassist ja täitis kahe paagitäiega Tartu Ülikooli staadioni veetakistuse, hoolimata viimase visast soovist tühjaks lekkida.

Foto 1 ja 2. Vesi läheb veetakistuseks.

See päädis viimaks takistusjooksust osavõtjate rivistamisega stardijoonele staadioni tagasirgel. Stardinimekiri oli võrreldes eelmise aasta edetabeliga küllaltki õhukene, stardis Ilvard Eeriksoo (113), Deniss Košelev (114), Margus Koor (115) ja Allar Lamp (116). Algselt startima pidanud Keio Kits oli sunnitud kahjuks stardist loobuma.

Foto 3 ja 4. Start.

Stardist võtti juhtohjad enda kätte kõigepealt Margus Koor, kuid esimese küllaltki rahulikus rütmis läbitud kilomeetri langedes otsustas jooksu vedamise juba kiirema rütmiga enda kanda võtta Deniss Košelev, kellega õlg-õla kõrval jätkas jooksu Allar Lamp ja juhtpaari tuules Eeriksoo. Selline tempo näis Koorile raskevõitu, mistõttu teise kilomeetri lõpus hakkas teiste jooksjatega tekkima väike vahe.

Foto 5 ja 6. Esimesel kilomeetril.

Foto 7 ja 8. Kolmanda kilomeetri alguses.

Enne viimast ringi otsustas tugeva spurdiga minna eest Eeriksoo, kuid sai kaasa vähemalt sama tugeva lõpuga Lambi. Viimases kurvis näitaski Allar oma veenvat üleolekut, jõudes takistuseni Ilvardi ees kümnemeetrise eduga ja veel üle õla taha kiigates kasvatas lõpusirgel oma edu selgelt mõnekümnemeetriseks.

Foto 9. Allar Lamp viimase takistuse ületamisel.

Sellega kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Allar Lamp ning jooksu lõpuprotokoll kujunes järgmiseks:

1 Allar LAMP Tartu SS Kalev 9.33,85
2 Ilvard EERIKSOO Kuusalu SK 9.41,56
3 Margus KOOR KJK Lõunalõvi 9.52,43
4 Deniss KOŠELEV KJK Kalev-Sillamäe 9.52,46
Keio KITS EMÜ SK DNS

Eesti rekord ja Aafrika jänes

Kergejõustikuõhtu arenendes hakkas lähenema ka miilijooksu start. Lubatud rekord ning soojendust tegevate sportlaste suur hulk tõotas juba oluliselt ärevamat võistlust. Stardinimekiri sisaldas sedapuhku 18 sportlast, nende hulgas rekordihoidjat Tiidrek Nurmet ning klubikaaslast Nikolai Vedehinit, lisaks on üles antud Roman Fosti, Kaarel Lilleoja, Timo Kilp, Sander Jürs jt.. Väliskülalistest olid soomlased esindatud terve plejaadiga: Niclas Sandells, Riku Marttinen, Matti Viren, Tommy Granlund, Tuomo Salonen. Lisaks olid stardis venelased Valentin Smirnov ja Pavel Hovorostuhov. Selline koosseis lubaks näha jooksu alla 4 minuti. Lisaks haruldasele rekordile oli starti muretsetud ka üks haruldane jooksja – keenialane Philemon Kimutai – kes sedapuhku oli tegemas jänesetööd.

Stardimomendiks otsustas ilm pöörata 15-st kraadist jahedamaks ning taevast hakkas tibutama ka vihma – 10 000m mehed ütleksid “margi-ilm” – kuid maileritele jääb siiski margiilmast paar kraadi puudu. Jooksjate koondamine stardijoonele saab väikese viivitusega tehtud ning viimaks kõlab ka starteri viimane sõna.

Foto 1 ja 2. Enne starti. Õpilased (ülal) ja juhendaja (all).

Foto 3 ja 4. Start.

Esimene ja teine ring mööduvad Kimutai kellapealt täpse vedamisega. Nendel ringidel püsib suur peagrupp koos. Lennuka sammuga teed tegeva Kimutai selja taga on koha sisse võtnud Nikolai Vedehin, kelle järel jooksevad tandemis Nurme, Smirnov, Sandells ja teised.

Foto 5-8. Esimene pool Kimutai vedamisel.

Peale jänese kõrvale astumist jätkab tandem teed Vedehini vedamisel. Viimase ringi eel tõusevad Nurmest mööda Sandells ja Smirnov. Hoolimata tugevast tempost järgnevad neile meetri-paarise vahega Marttinen ning veidi suurema vahega Hovorostuhov ja teised.

Foto 9. Kolja suundumas viimasele ringile.

Otsustavale lõpusirgele satuvad Vedehin, Smirnov ning Sandells praktiliselt kõrvuti. Kohe nende järele on tõusnud Marttinen ja Nurme. Tihedas rebimises jõuavad finišiuudustikku esimestena Sandells ja Smirnov, edestades Koljat poole sammu jagu. Napi eduga võidab Smirnovi ees jooksu Sandells. Kolja finišeerub kolmandana, edestades mõne hea meetriga Marttineni ja Nurmet. Jooks oli piisavalt kiire, et tagada nii Vedehinile kui ka viiendana finišeerunud Nurmele eelmist tippmarki edestav miiliaeg, seega isiklik rekord. Sellega on siis miili rekordiomanikuks saanud praeguseks Nikolai Vedehin ajaga 4:02,82.

Foto 10-12. Sündmused lõpuruudustikus - Sandells ees, kõrval Smirnov, kohe taga Vedehin.

Foto 13. Vastne rekordiomanik Nikolai Vedehin.

Lõpuprotokoll kujunes esiviisikul järgmiseks:

1 Niclas SANDELLS FIN 4.02,29

2 Valentin SMIRNOV RUS 4.02,33

3 Nikolai VEDEHIN Tartu Ü. ASK 4.02,82

4 Riku MARTTINEN FIN 4.03,66

5 Tiidrek NURME Tartu Ü. ASK 4.04,14

Peab veel lisama, et õhtu lõpetas naiste 1500m jooks, mille võitis Jekaterina Patjuki (aeg 4:31,00) vedamisel lätlanna Polina Jelizarova ajaga 4:28,88.

Magistrite arvestuses....

2009-06-01T20:33:00.005+03:00

Niisiis, õnnitlused vastsetele magistrikraadi omanikele. Mario Mustasaar (TÜ, keskkonnatehnoloogia) ja Ralf Lipp (TLÜ, kehakultuur) on edukalt pareerinud oponentide vastuargumendid ning avanud tee astumaks rektori enda ette, et anda käppa ja võtta vastu magistridiplom.

Fotod 1-2. Magister Mustasaar ja magister Lipp.

Ja mida toob see rõõmus sündmus uut Eesti pikamaajooksu maailma? See rõõmus sündmus tähendab siin seda, et magister Venta kõrge koht jooksudes magistrite arvestuses hakkab lähimatel kuudel oluliselt kõikuma. Aga konkurents selles klassis on vajalik.

Nüüd, teistpidi, mida annab magistritase jooksjale? Üldiselt, toetudes magister Venta kogemustele, peab nentima, et raskemat minekut. Ja põhjus on ilmselt psühholoogilist laadi – magistrite võimuses on lihtsaid asju, nagu jooksmine, ajada väga keeruliseks. Mida kõrgemale orbiidile (nt. haridusorbiidile) liikuda, seda suuremal ringil on võimalik rabeleda, et tuumale tiir peale teha. Näiteks tooksin mõned jooksjate enesemotiveerimiseks kasutatavad ergutushüüded vastavalt haridustaseme kasvades – põhitase: “Jookse!”, kesktase: “Jookse kiiresti!”, magistritase: “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini!”. On märgata ergutushüüete märgatavat pikenemist magistritaseme juures. Ja peamine probleem peitub selles, et magistritasemele mõeldud ergutav lause on juba nii pikk ning selle lause omastamine nii keeruline, et mõju kipub jääma aeglaseks ja jõuab sageli kohale alles peale võistlust, näiteks riietusruumis, või kodus taastaval jooksul. Seepärast on keeleliselt soovitatav lisada magistritaseme ergutuslausete lõppu esimese taseme lihtsamad hüüded, näiteks “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini... ja lisada – jookse, sa igavene roe!”.

Foto 3. Magister Venta tööhoos.

Samas, positiivseid külgi on asjal ka. Hooaeg toob peatselt ukse ette Alternatiivsete jooksjate treeninglaagrid, mis omandavad ilmselt seninägematu teadusliku sügavuse (ilmselt öiseid seminare tuleb juurde ja laager asetseb veelgi sügavamas metsas). Samas, et olukorda teatud määral tasakaalustada, tuleks kaasata ilmselt rohkem ka nooremaid jooksjaid, kes suudavad veel jooksmisest kõnelda lihtsalt, nii nagu asi on.

Tippsportlaste kasvulava hindamine – kuidas külvad, nõnda lõikad

2009-04-22T09:21:00.025+03:00

Elu ja aine kipub siin maamunal jaotuma püramiidilaadsete skeemide kohaselt – alumised kihid või astmed, mis toetavad ülemisi astmeid, on mahukamad, laiemad või arvukamad kui ülemised, alumistele toetuvad astmed. Ja püramiidide kõrgemate osade ehitamine nõuab rohkem tööd kui alumiste – sest kõrgemate ehitamiseks tuleb ehitada enne valmis alumised kihid. Ja mida kõrgemale tipu poole liigume, seda ahtamaid kihte suudame luua. Ja sarnased on lood ka inimpüramiididega. Eluea, jõukuse, õpitud ja kaasasündinud oskuste vm. omaduste põhjal jagunevad inimesed püramiidilaadse skeemi kohaselt.

Pilt 1. Inimpüramiidi näide.

Mida teate sportlaskonna vormist?

Televiisorist olümpiamänge vaadates on näha sportlaste püramiidi tippe. Nende tippude alla jääva tervikliku püramiidi, tippude kandepinna, moodustavad noored harrastajad, koolisportlased, riiklikul ja regionaalsel tasemel saavutussportlased, neid toetavad õpetajad, treenerid ja meeskonnad. Ja kuigi pidevalt korratakse, et tippude hulk sõltub meie järelkasvust, on ikka suure tähelepanu keskmes tavaliselt ainult püramiidide tipud, nende tervis ja igapäevane treeningtegevus. Ja kui küsida täpsemaid andmeid sportlaskonna kui terviku kohta, siis tegelikult täpsemad andmed kui meedias esinevad pealkirjad - "Rahvatervis on halvenenud!" ja "Spordiga tegelejate hulk kasvab/kahaneb" - puuduvad.

Konkreetse sportlasega tegelemine on suhteliselt lihtne ja ühene - on olemas treener, on olemas kindlad sportlast iseloomustavad omadused ja hooaja parim tulemus. Nii on sporditeadus läinud valdavalt lihtsamat teed ja võtnud uuritavateks subjektideks need paar kolm kuni paarkümmend kindlat persooni, ning uued ja värsked andmed tulevad sellistest uuringutest. Nii on ka spordiametnikud läinud seda lihtsat teed, et on võistlusspordi organisatoorse süsteemi kohandanud lähtudes üksiksportlastest, kelle andmed on olemas ja tulemusi on lihtne lugeda ning neid paari-kolmekümmet tipptulemust kord aastas almanahhidesse kanda. Ja kogu teadmine Eesti spordist on praeguseks niikaugel, et kui küsite midagi Eesti spordi püramiidi kohta, saate vastuseks selle ja selle sportlase tipptulemuse ja treeneri telefoninumbri.

Aga mis siis puudu on? On tulemused, on sportlased ja on olemas tipud! Aga puudu on tervikliku süsteemi metoodika. Puudu on võistlusspordi kui terviku hinnangud. Puudu on vastus küsimusele - missugune on sportlaskonna vorm? - kuigi on olemas vastus küsimusele - missugune on Kaie Kanepi või Jüri Jaansoni või Pavel Loskutovi vorm? Ja tagatipuks on ka selle pärast raske vastata küsimusele - missugune on järelkasvu vorm?

Sportlaste püramiidid

Sissejuhatus püramiidide kirjeldamisest ei olnud sugugi juhuslik. Rahvastikuandmeid, nagu näiteks inimeste vanuselist jaotumist, esitletakse sageli püramiidskeemidega - näiteks rahvastikupüramiididega. Kasutaksin analoogiat ja moodustaksin kogu sportlaskonnast püramiidskeemid nii, et püramiidi pindala kujutab lihtsalt sportlaste koguhulka, mis jaotub vastavalt vertikaalselt kasvava saavutuse taseme järgi. Sellisel juhul saaks sportliku taseme jagunemist sportlaste populatsioonis kujutada analoogiliselt rahvastikupüramiidile nelja põhimõttelise kujuga püramiidiga (Joonis 1):

A) Kiiresti kahanev püramiidid
B) Proportsionaalselt kahanev püramiid
C) Statsionaarne püramiid
D) Alusel kahanev või nöörduv püramiid

Joonis 1. Sportlaste rahvastikupüramiidide võimalikud kujud.

Edasise analüüsi lihtsustamise mõttes eristame vertikaalteljel kolm taset või kohorti: algtase, kesktase ja tipptase. Oletame, et oleme analüüsinud eelkõige tulemussportlasi (alates näiteks 16. eluaastast) ja võtame jämedalt, et algtaseme all peame silmas noortespordi tulemuste tasemel harrastust, tipptaseme all aga maailmajao paremiku konkurentsis kaasalöömist ja kesktasemena käsitleme nende kahe suure rühma vahele jäävate saavutussportlaste tasemeid. Analüüsime esitatud püramiidide kujusid lähemalt.

A) Kiiresti kahanev. Algajaid sportlasi on väga palju, kuid kestasemele saavutussporti enamik ei jõua. Seega peamised kaod toimuvad juba algtasemel. Samas kesktasemest tipuni jõudmisel on kaod oluliselt väiksemad. Kuna kesktaseme valim on väga väike, siis tipu lõplik kujunemine on kõikuv ja risk tipptaseme esindajaid mitte saavutada või neid kaotada on väga suur. Kogu ala tipp sõltub üksikust/üksikutest sportlastest.

B) Proportsionaalselt kahanev. Iga järgmine tase kaotab proportsionaalselt eelmisest tasemest teatud hulga edasipürgijaid. Püramiidi kuju geomeetrilisest iseärasusest tingituna on kõige suuremad kaod kesktasemel sportlaste seas. Tippudeks sobiv valim eelmisega võrreldes veidi suurem. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on ilmselt oluliselt rohkem kui kiiresti kahaneva püramiidi juures, seega ala tipp sõltub korraga mitme sportlase karjäärist.

C) Statsionaarne. Kaod kuni tipptaseme saavutamiseni suhteliselt väikesed. Kõrgtaseme kasvulava on väga lai. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on alati ja väga palju, mistõttu esineb ka tipptaseme juures tihe konkurents ja seetõttu võivad esile kerkida nö. tippude tipud. Kõik tippsportlased ei saa võimalust enda parimate tulemuste realiseerimiseks.

D) Alusel kahanev või nöörduv. Toimub spordisüsteemi lagunemine – algtaseme juurdekasv aeglustub ja püramiid hakkab muutma oma kuju.

Sportlaste püramiidid spordisüsteemi olukorra indikaatorina

Kui rahvastikupüramiidi kuju ütleb palju ühiskonna arengutaseme kohta, siis ilmselt spordipüramiidide kuju võiks analoogiliselt anda hinnangu spordisüsteemi arengutasemele.

Toome lühikese iseloomustuse analoogiliste rahvastikupüramiidide juurest:

Kiiresti kahanevat tüüpi rahvastikupüramiidid peegeldavad arengumaade tüüpilisi valusid: laste sündivus on tohutu, kuid suremus ei jää sellest oluliselt maha, puhta vee ja toidu ning arstiabi kättesaadavus on piiratud. Keskmine eluiga on väga madal.

Proportsionaalselt kahanev püramiid iseloomustab arenevaid maid, kus suremus on veel suhteliselt suur võrreldes sündivusega, kuid ka laste ellujäävus on juba oluliselt suurem ja suremuse põhjused on juba keerulisemat laadi. Keskmine eluiga jõuab noorukieast juba kaugemale.

Statsionaarne püramiid jällegi näitab reeglina stabiilsuse ja arenenud ühiskonna väljakujunemist – esmased mured ja vajadused on kogu inimese eluea jooksul kergesti lahendatavad, sündivus on suremusega tasakaalus ja kesmine eluiga on väga pikk.

Nöörduv rahvastikupüramiid näitab sündivuse järsku langust, seega on ühiskonnas toimumas pikas perspektiivis fataalsed muutused.

Näiteid. Kiiresti kahaneva rahvastikupüramiidiga on Aafrika riigid, sh. Keenia ja Etioopia. Statsionaarse rahvastikupüramiidiga on USA, Kanada ja veel mõned maailma juhtriikides elavad rahvad. Nöörduv rahvastikupüramiid esineb väga paljudel nö. arenenud arengumaadel, sh. Balti riikides, Venemaal jm.

Foto 2. Aafrika on lapsi täis.

Sportlaste püramiidide juures tuleks “suremuse” all silmas pidada karjääri lõpetamist, spordist lahkumist ja “sündivuse” all vastavalt saavutussporti tulekut.

Analoogliliselt rahvastikupüramiididele, kiiresti kahanevat tüüpi sportlaste püramiid näitab kõrget algajate saavutussportlaste “suremust” - motivatsioonitegurite, juhendamise ja muu abi puudlikkust. Keskmine spordikarjääri pikkus on väga lühike.

Proportsionaalselt kahanev sportlaste püramiid näitab, et edasijõudmine spordis on valdavalt parem kui eelmisel juhul, kuid siiski üldjoontes kõrge “suremusega” kõikides tasemerühmades. Keskmine spordikarjääri pikkus on juba veidi pikem, kuid tavaliselt lõpeb siiski palju aega enne tipptulemuse saavutamist.

Statsionaarne sportlaste püramiid peaks aga viitama heale tasakaalule uute sportlaste “sündimuse” ja karjääri lõpetavate sportlaste “suremuse” vahel ning keskmise spordikarjääri suurele pikkusele. Karjääri jooksul “suremise” risk on suhteliselt madal, väga paljudel on võimalus teha nö. täisväärtuslikku sportlaskarjääri.

Analoogiliselt rahvastikupüramiididele, mida kasutatakse ühiskonna seisundi olulise indikaatorina, võiks sedasama omadust ekstrapoleerida ka sportlaste püramiididele: kahaneva sportlaste püramiidiga spordisüsteeme pidada nö. madalalt arenenenud süsteemideks, proportsionaalselt kahanev püramiid esindaks arengusüsteeme ja statsionaarne kuju peegeldaks arenenud spordisteemi.

Magistrandid-doktorandid!

Ilmselt rahvastikupüramiidide ja sportlaspüramiidide vahel esineb teatud nüansside kindlasti ka erinevusi. Võimalik, et need toodud näiteid ei ole ka head või õiged. Kuid seni pole ma sellise sisuga uuringuid näinud. Samas arvan ma, et asi on väärt lähemalt uurimist. Ja seepärast võiks mõni mõjuvam persoon esitada väljakutse mõnele kehakuktuuri magistrandile näiteks ja panna ette sellise põneva kraaditöö teema:

“Spordidemograafia – sportliku andekuse sündivus, surevus ja eluiga ning spordisteemi arengutase”, milles oleks võimalik lahendada näiteks küsimused:

1. Kuidas demograafilisi meetodeid kasutada hindamaks spordisüsteemide tulemuslikkust ja ennustamaks tipu kõrgust?

2. Millised spordikarjääridele iseloomulikud omadused on demograafilise meetodi kasutamist soodustavad ja millised takistavad?

...

N. Kuhu asetada Eesti spordisüsteem või erinevate spordialade süsteemid, kas arengu- või arenenud spordisüsteemide ritta?

Foto1: http://www1.sulekha.com/mstore/my-utterances/albums/default/The%20Dispatch%20Riders%20formingHuman%20Pyramid.jpg

Karjalaskemullikad

2009-04-09T10:11:00.009+03:00

Kevade soe embamine on kõigile märgataval moel pihta hakanud: murukamar Toomemäel on juba enam-vähem tahe, tudengite jooksuaeg on iga hetk käes ja Kuusiku kuusetaatki on juba oma esimesed kevadennustused ära teinud.

Vanarahva kalendri järgi käib talve rautava jää- ja lumekooriku murdumise ja looduse vabanemisega käsikäes karja vabanemine. Terve talve laudas konutanud loomad, alt sõnnikused, pilk pimeduses tuhmunud, aetakse loomad 1. kuni 23. aprillil välja karjamaale. Ja oh seda lusti- ja rõõmupidu siis! Mullikad kargavad esimest korda üle taheneva nurme nagu ampelmannid ja vana lehmgi ei suuda end vaos hoida ja tormab nagu pöörane ümber vana küüni. Ja karjaselgi omad ülesanded – tuleb lõigata esimene karjasevits, et ülepööraseks läinud loomi veidigi taltsutada. Kuid moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi ja moodne karjus esimest lõigatud vitsa...

Foto 1-2. Karjalaske sündmused vanal ajal.

Ja siitkohalt tahaksingi kohe tuua põllumajandusmaailmast paralleeli kestvusjooksutreeningute maailma. 1. aprilli paiku olid staadionid ja muruväljad Tartus veel vee ning sulava lume all. Ja siis, 6. aprillil, oli tõeline karjalaskepäev: Ülikooli ja Tamme staadion, Toomemägi, Tähtvere park – kõik olid ühtäkki tahedad ja kuivad ning kogu linnas võis kohata sörkivaid, jooksvaid, tormavaid, hüplevalt kõndivad, kepikõndivaid ja lihtsalt kätega vehkivaid rõõmust, päikesest ja värskest mullalõhnast õhetavaid inimesi. Ja endastki käis justkui mingi “klõps” läbi. Krossidel ei saanud kuidagi manitsetud hoogu pidama, lõigutreeningutel kippusid esimesed ringid ikka lubamatult kiireks – nagu karjalaskepäeva mullikas.

Foto 3. Rahvaspordihooaeg saab alguse karjalaskeajal.

Ühesõnaga, mis sellest kõigest siis nüüd järeldada. Kuigi moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi, oleks siiski kahju sellist kena aega, nagu karjalaskeaeg on, üldse soiku jätta. Ja postsotsialistlik vanarahvas (Mustamäe-, Lasnamäe- ja Annelinnarahvas) ja nende noored järeltulijad (ilma karjata ja kodulaenudega Tiskres) pole õnneks traditsioonidel sugugi sumbuda lasknud, vaid olles terve talve korterites konutanud, lamatistes ja pilk telerist tuhmunud, tormavad esimesest kahekümne kolmanda aprillini välja, nagu karjalaskemullikad, ahmivad kevadõhku ja tormavad tuhatnelja jalgu takka loopides parkidesse sörkima.

Foto 4. Ilusat kevadet meile kõigile!

Foto1: http://blog.redfin.com/orangecounty/files/2008/01/2running-cow.JPG
Foto2: http://www.wisconsinstories.org/images/gallery/season1/mail/jumping_cow.jpg
Foto3: http://www.viljandimaa.ee/jarvejooks/?pid=22&lang=est#33
Foto4: http://www.letsgodu.com/images/Humor/FunnyCow.jpg

Ekvaator!

2009-03-26T16:56:00.004+02:00

Juba mõnda aega on parraste taga olev vesi tasapisi värvi vahetanud. Terashallist roheliseks ja rohelisest aegamööda siniseks. Ja nüüdseks on kahvatusinisest saanud juba üsna türkiissinine. Ning kiilu all ujuvad heeringad on asendunud palju vägevamate kalade ja kala moodi loomadega. Ja kui ennist võttis hommikupäike pikalt hoogu, laiseldes vaevaliselt üle madala võlvi, siis nüüd hüppab va sindrinahk hommikul otse merest kõrgele taevasse ja õhtul potsatab niisama ootamatult sinna tagasi… Ja kui juba keskpäevane päike paistab ilma ühtegi varju heitmata otse lagipähe ja tugevalt nagu vasaraga, siis on kätte jõudnud ekvaator. Ja sedamaid hakkab laeval juhtuma kummalisi asju… kuni selleni välja, et pardale kargab viimaks vetejumal Neptun ise ja korraldab mõned lihtsad testid, veendumaks ekvaatoriületajate merekogemustes...

Joonis 1-2. Ekvaatoril on Neptun pardale roninud ja asunud katseid läbi viima.

Ja niiviisi tasakesi ja ootamatult on ekvaator kätte jõudnud ka jooksutreeningutes, poolitades navigatsioonihooaja. Hoolimata sellest, et suurem osa võistlusi on alles ees, on praegune hooaeg juba poole peal – joostud on umbes-täpselt 6 kuud ja järgmise olulise maratonijooksuni on ka jäänud umbes-täpselt 6 kuud. Ja seda hoolimata sellest, et tunne on nagu oleks alles hooaega alustanud, või nagu polekski veel õieti alustanud… Aga see ei loe, mis tunne on… Neptuni asemik jooksuvetel – keegi Achilleus vist – võib iga hetk pardale hüpata ja teha testi – antud juhul näiteks laktaaditesti või koormustesti. Ja omamoodi ekvaatori-testina võib võtta ka täna õhtul toimuvat orienteerumise Tartu linnasprinti Toomemäel.

Nii-et head ekvaatorit ja seitse jalga kiilu alla!

Pildid: http://humperdinkiii.blogspot.com

Kõik mis liigub, see kulub ja kõik mis kulub, seda parandatakse

2009-03-02T17:16:00.023+02:00

Esmalt peaks alustama õnnitlustega: palju õnne Tiidrek Nurmele ja Harry Lembergile järjekordse rekordi purustamise puhul!

Tulles nüüd tänase sissekande peateljele. Üle pika aja on tekkinud harukordne võimalus avaldada üks nö. originaaluurimuslik tähelepanek, seekord pikale veniva vigastusest paranemise kohta.

Üks (mulle hästi teada olev) harrastusjooksja on läbinud kolme aasta (2006 – 2008) vältel teatud hulga kilomeetreid (tõusvas joones 4000 – 5500 km aastas). Kilometraaž ning selle läbimise intensiivsus on aasta-aastalt visalt tõusnud ja kui lihased oleksid rauast, oleks kõik püstitatud eesmärgid täidetud. Kuid, kuna eelmises lauses on juba kaks “oleksit”, asi loomulikult nii ei ole läinud.

Foto 1. Ilus, kuid jooksmiseks sageli ohtlik.

Kõik mis liigub, see kulub

Olulisemate tagasilöökide kronoloogiast võiks esile tuua: kolm jooksja põlve (2006, 2007 ja 2008), reielihaste müstiline vigastus 2007 suvel ning hiljutine reie nelipealihase vigastus (2009). Lisaks ilmselt lühemaid treeningpause kaasa toonud pisemaid ülesütlemisi. Üldiselt võib öelda – palju liikuvale inimese pole see loetelu tegelikult midagi väga erakordset.

Foto 2. Jooksjad Eesti parimates sisetingimustes jõuharjutusi tegemas. Ka suuremad jooksukoormused sisehallis ei pruugi mõjuda tervisele hästi.

Pikk paus on kurnav

Igaastaselt tekkiv Suur Vigastus on toonud kaasa treeningpausi kestusega üle kolme-nelja nädala. Kui arvestada, et kuu aja pikkuse puhkeperioodi eelse seisundi taastamine võiks aega võtta ligikaudu kaks korda vigastuspausi aega treeningutel, võib öelda, et Suur Vigastus võtab enda alla 3 kuud, ennem kui lubab vormikõveral taas jõudsalt uudsetesse kõrgustesse minna.

Esimestel vigastusjärgsetel päevadel on vigastatud lihasele rahu andes paranemine tavaliselt kiire, puhkeolekus valu taandub ruttu. Kuid teatud päevast alates edasine paranemine justkui seiskuks, alati on jooksmist üritades asi lõppenud läbi esimestel meetrisadadel peale tungiva valu. Ja seda hoolimata puhkusest, valu tegeva liigutuse piiramisest, sootuks alternatiivse koormuse andmisest (jooksmise asemel jalgrattasõit, ujumine vms.) või ühe tuntud Tartu ortopeedi-traumatoloogi ülitervendavast 10 minutilisest lühivastuvõtust kommentaariga: “Puhake veel paar kuud!”.

Ja sedasi annab lihtne aritmeetika meile, et esimene pool hooaega treenime ja teine pool hooaega vaatame võistlusi raja kõrvalt “lonkab ja möliseb” spordiveteranina Vigastatud Spordimeeste Ühendusest.

Kui kannatus katkes

Hiljuti, olles reie nelipealihase kahenädalasest muutumatu diapasooniga streigist juba päris tüdinud, otsustas too mulle hästi teada olev harrastusjooksja kalduda ekstremismile ning tormas ühel hommikul läbi valu 13 km krossi. Ja hoolimata kõige jubedamast kartusest jääda selle viimsepäevajooksu lõppedes üldse ratastooli, otsustas nelipealihas valutamise järgmisel päeval järgi jätta ning nädala pärast joosti juba 18 km krossi ilma valuta. Ja sedasi võiks meenutada ka eelmisi sarnaseid lugusid, ühtekokku kolmel analoogilisel korral – puhates kestab “läänerindel muutuseta” nädalaid ja kuid ning hoopis üks-kaks “ebasoovitavat” treeningut läbi valu viivad olukorra kiirele paranemisele.

Foto 3. Praegused jooksutingimused maapiirkondades.

Seega, koormused kulutavad ja koormused taastavad

Mis õigustaks sellist ekstreemset “jooks läbi valu” tervendavat toimet? Ja võimalikeks spekulatsioonideks on valmis alternatiivjooksjate alternatiivravitseja MSc (mol. biol.) Venta:

Alustagem vigastuse algusest. Nimelt, lihasvigastuste tekkimisel on ilmselt oluline osa vahetult kahjustatud rakkude ja sidekoe komponentide vabanemisel rakkude vaheruumi, koeruumi. Selline olukord fikseeritakse aga kõige esmalt meie immuunsüsteemi poolt.

Nimelt, meie immuunsüsteem on üles ehitatud sedasi, et pidevalt jälgitakse, kas rakkude sees olevat materjali leidub rakkude ümbruses. See näitab, kas kuskil leidub ebanormaalselt purunenud rakke. Purunenud rakkude leidumine viitab otsekohe võimaliku patogeense agressori olemasolule seal piirkonnas, olgu selleks siis viirus, bakter või algloom. Ja kui selline olukord peaks tekkima, reageerib meie immuunsüsteem selles purunenud raku piirkonnas üliraevukalt – koheselt rünnatakse piirkonda valimatult toksilised ainetega (nt. vesinikperoksiid), isoleeritakse hapnik, ellu äratatakse ja piirkonda transporditakse “poolpimedad” tütotoksilised rakud ja muudetakse muul viisil normaalne elu (ka patogeeni elu) piirkonnas võimatuks. Ja selle omaduse eest peame oma immuunsüsteemi ka tänama, kui üht kõige täiuslikumat valvurit, mis meil on võimaldanud nii ressurssiderikka organismi evolutsioonis omanadada.

Kuid tulgem tagasi lihasvigastuse juurde. Olukord, mis tekib lihasvigastusel, on esmastel minutitel ja tundidel analoogiline rakke purustava patogeeni sissetungiga. Käivituvad kaitsemehhanismid, millest annavad märku punetus, turse ja valu. Meie silma eest jääb varju, et lisaks lihasvigasuse otsesele kahjule lisandub ka immuunsüsteemi rünnakul tekitatav kahju veel terveks jäänud rakkude suhtes. On isegi avaldatud arvamust, et immuunrünnak võib trauma piirkonnas põhjustada rohkem kahju kui lihasvigastus ise. Ja selleks, et sellist suuremat kahju vältida, tuleb piirkonda kohe vigastuse tekkimise järel jahutada jääga – see aeglustab immuunreaktsiooni kulgemist.

Joonis 1. Vigastuse piirkonnas toimuvad reaktsioonid. Paneel 1. Kahjustatud lihaskoest vabanevad rakkude komponendid, mida tunnevad ära immuunsüsteemi spetsiifilised rakud ja valgumolekulid (retseptorid) teiste rakkude vahel. Paneel 2. Vastusena toimub immuunsüsteemi alarmeerimine. 3. Vigastuspiirkonda rünnatakse nö. "igaks juhuks". 4. Rünnaku järel käivitatakse kudet taastavad mehhanismid.

Kui tunnid mööduvad ja immuunrünnak raugeb, algab taastamistöö. Organismi immuunrünnakuga käib alati käsikäes kudede taastamise ergutamiseks vajalike signaalide võimendamine. Peale ohule reageerimise lainet algab taastamise laine – transporditakse kasvuhormooni, aktiveeruvad tüvirakud jne... Ja nagu immuunrünnak, nii raugeb pikema aja möödudes ka esmane taastamise kõrgaeg. Kasvuhormooni tase langeb ja tüvirakud ei kasva enam nii hoolsasti. Vigastuse paranemise areng jääb aeglasemaks ja lõplik paranemine võib nõuda väga kaua aega.

Ja nüüd jõuamegi momendini, mil mõõdukas koormus vigastatud piirkonda aitaks taastada. Kui minna sellisesse seisu jõudnud lihasega jooksma, kus valdav osa purustustest on “kinni lapitud”, siis tekkiv koormus stimuleerib veel paranemata koe juures algselt ilmselt samuti kerget stressi – kas siis kerge uue koe kahjustuse läbi immuunsüsteemi ärritamise või muude stiimulite toel. Sellises faasis ärrituse mõju on juba oluliselt väiksem – suurem osa vigastust on paranenud ja uuesti tekkiva osakaal väike võrreldes algse vigastusega. Ja nii tekib olukord, kus me ilmselt ärritust suuremalt jaolt ei märkagi, kuid taastusvahendite juurdevool taastub – tuuakse kohale uus laine kasvuhormoone, toitaineid tüvirakkudele jpm. Seejures on võimalik, et mitmekordne imuunsüsteemi ärritamine kahandab selle ründavaid reaktsioone, kuid kannab sumbumata edasi taastamiseks vajalikku signaali.

Seega, koormuse roll vigastuste juures on uue ärritava stiimuli esitame, misläbi langenud taastusprotsesse veidi forsseerida. Võimalik, et oluline osa on siin meie immuunsüsteemil, mille rolliks on tunda ära rakkude kahjustusi ja aktiveerida viimaks taastumiseks olulisi signaaliradadu.

Niisiis, sellise seletuse vaatenurgast kerkib ka meie peaküsimus – millal on käes moment, mil suurem osa lihasvigastusest on paranenud ja oleks aeg stimuleerida edasist paranemist nii, et uuesti tekkivad kahjustused tooks vähem kahju kui kasu? Ehk, kuidas saavutada maksimaalselt kiire paranemine?

Siin võiks olla abiks mõni spordiarstina töötav traumatoloog tänapäevaste uurimisvahenditega. Senine kogemus näitab, et ennem, kui saate mõne asjaliku tohtri nõu, on kaks kuud juba puhatud ja lihas niivõrd taandarenenud, et võib hakata teist uuesti kasvatama.

Siinkirjutaja “eksperimentaalne” kogemus aga on näidanud, et lihasvigastuste korral suurusjärk mõnede päevade kuni nädala möödudes saab asuda kergetele koormustele, mis ei põhjusta päris algupärast valu, mis ei põhjusta valu jätkumist koormuse lõppedes ja mis ei põhjusta järgmisel koormusel valu tugevnemist või laienemist. Järk-järgulise koormuse doseerimisega peaks õnnestuma õige ruttu jälle jalule saada. Ning kui olukord venib juba kuude pikkuseks, pole mõtet enam mingil juhul istuma jääda – sellise ajaga peaks organism olema võimeline parandama reieluumurde, paranema pimesooleoperatsioonist vms. ja kui lihasvigastus sellise ajaga pole paranenud, ei parane see “puhkemeetodiga” ka järgmise aasta jooksul.

Joonis 2. Ärritavate ja taastavate protsesside vaheline võimalik seos. Graafikul on skemaatiliselt kujutatud hüpoteetilised ärritavad signaalid peale vigastust (punane joon) ja sellele järgnevad taastavad signaalid (sinine joon). Stiimuli kadumisel vaibub nii ärritav signaal kui ka taastav signaal. Korduval stiimuli mõõdukal esinemisel ärritav signaal lõpuks sumbub, taastav signaal aga võimendub jätkuvalt tugevasti.

Lõpetuseks, ma loodan, et lugejate seas ei leidu neid, kes seda artiklit võtaksid kui minu poolset soovitust ennast lõhkuma tõtata. Vastupidi – ma ei anna siin kellegile mingeid soovitusi, igaüks olgu ikka ise oma mõistuse ja lihaste peremees ja oma tegevuse eest vastutaja. Seetõttu soovitaksin esmalt sarnast teguviisi katsetama minnes asi põhjalikult läbi kaaluda.

Kuidas lennata 3000m ja vastuseid muudelegi küsimustele

2009-02-17T08:44:00.003+02:00

Siin Lasnamäe spordihalli jooksurada! Nii võiks alata reportaaž kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustelt kui võistluskava on jõudnud jooksualani, mille stardiprotokollidest võib leida põnevaid heitlusi peitvad koosseisud. Aga ei alga nii... meeste 1500m jooksu ajal alustatakse hoopis väljakualade autasustamisega... Kuid olgem siiski mureta. Hoolimata hololeiliku sissejuhatuse puudumisest, 1500m jooksule kaasaelamisest tribüünil puudu ei tulnud... Jooksjate lõpusirgele jõudmisel jõudis ka lõpusirgele kaasaelava publiku kannatus selle heas sportlikus mõttes ja ergutavad hüüded paisusid lärmiks ning tribüünitäis rahvast kargas toolidele püsti. Niisiis, andkem siin lähem ülevaade 1500m ja 3000m jooksudest.

Meie oma keenialane 1500m stardis ja finišis

Esimesel võistluspäeval aset leidnud 15 osalejaga meeste 1500m jooks toimus kahe stardiga. Esimese jooksu võitis viimase ringiga lausa naeratades Taavi Kaivi ees liidriks tõusnud Oliver Tsarski 4:10,96-ga. Teise, tugevama jooksu stardist võis leida hiljuti Keeniast treeninglaagrist naasnud tiitlikaitsja Tiidrek Nurme kõrval veel hiljuti Tartus 3:56-ga distantsi läbinud Roman Fosti, lisaks sel hooajal esimest starti tegev Ragnar Lipp, tema kõrval Kaarel Lilleoja, Marcus Pruuli, Alexey Markov, Timo Kilp ning Deniss Košelev.

Stardist sattusid juhtohjad esialgu Fosti ning Lilleoja hoida, kuid juba esimese ringi möödudes jätkas liidrina oma segamatus rütmis jooksev Tiidrek Nurme. Järgmised ringid lahutasid liidergrupi koosseisus Nurme-Lilleoja-Fosti ülejäänutest, jättes maha järjestuse Markov-Lipp-Pruuli ja neist veel mõne sammu kaugusel Kilp-Košelev.

Eelviimaseks ringiks olid Nurme ja Fosti suutnud tühjendada Lilleoja, mistõttu viimane jäi neist maha ning oli sunnitud viimasel ringil alla vanduma ka Pruulile. Ka otsustas rajalt kõrvale astuda Lipp.

Viimasel ringil pingutas Roman end Tiidreku kõrvale ja püüdis läbi raskuste tagada lõpusirgele jõudmiseks edumaad. Hoolimata Fosti ränkraskest ilmest, tuli viimasel siiski Tiidreku pingevaba jooksu edestamiseks samme puudu ja finišijoon tunnistas meistriks Nurme ning hõbedaseks Fosti. Mõnekümne meetri tagant järgi jõudvad sündmused lahendasid pronksi saatuse Pruuli kasuks, alla 4 minuti fišeerijate klubi ukse sulges seejärel Lilleoja. Eelmisel suvehooajal miilist pikemates distantsides esile tõusnud täht Markov leppis 5.nda kohaga.

Foto 1. Olivers Tsarski võitmas esimest1500m jooksu.

Foto 2. Tugevama jooksu esimesed 200m.

Foto 3. Nurme omas rütmis.

Foto 4-5. Pool distantsist läbitud.

Foto 6-7. Jooksevad ühte jalga? Eelviimasel ringil veel küll...

Foto 8-10. Võitjatel ei ole raske...

Naiste 1500m jooksu saatus oli sisuliselt otsustatud juba esimesest ringist. Enesekindla soolojooksu tegi Jekaterina Patjuk. Hoolimata konkurentide ringiga seljatamisest, leidis Jekaterina endas veel piisavalt motivatsiooni, teha oma jooksule tugev lõpp, mis tõi ta finišisse ajaga 4:33,92.

Foto 11. Naiste 1500m jooksu algfaas.

Kuidas läbitakse 3000m lennates?

Teisel võistluspäeva staierite sissejuhatusena aset leidnud naiste 3000m jooksus sai Jekaterina Patjuk kanda favoriidikoormat või -kergendust veelgi kergemini kui eile, kasvõi kuna stardiprotokolli täitsid peamiselt juunioride klassi neiud. Stardijärgsel kahel ringil hoidis Patjuk end sobivas tempos alustanud Dolmatova külje alla, kuid leidis siis paraja momendi oma rütmi jätkamiseks juba hoopis tugevamas tempos. Enesekindlas üksinduses joostud ringid sulasid naelikute all kiiresti ja hoolimata konkurentide puudumisest lõpetas Jekaterina viimase tugevalt joostud ringi uut isiklikku siserekordit tähistava lõpuajaga 9:44,79.

Foto 13-14. Naiste 3000m. Patjuk esimestel ringidel minemas konkurentidel eest ja viimastel ringidel tulemas juba tagant

Meeste 3000m jooks tõotas juba teatud heitlusi kuid ka lihtsalt silmailu sellise stardinimekirjaga, kus üles olid antud suurmeister Pavel Loskutov ja lihtsurelikud Viljar Vallimäe, Keio Kits, Alexey Markov, Taavi Tambur jt.

Stardipaugu kõlades asus veduriks Viljar Vallimäe, kelle järel võtsid koha sisse Loskutov, Kits, Markov, Tambur jt. Esimeste ringide möödudes vahetasid Vallimäe ning Loskutov kohad ning viimase vedamisel jätkati mõned ringid umbaudu kaheksa ja poole minuti graafikus. Seda joont hoides suutsid kaks klubikaaslast tekitada ülejäänutega paari sammulise vahe. Nii möödusid distantsi keskmised ringid – ees ühte sammu jooksvad liidrid, Loskutov aeg ajalt üle õla pilku heites, nagu kontrollides, kas Viljar jõuab järgi ja kas konkurendid ikka jäävad kaugemale. Kuid selline tempo polnud veel siiski piisav, et lüüa lahku Vallimäe ja lähim konkurent, Keio Kits. Samas oli see piisav raputamaks kaugemasse plaani nii Markovi kui ka Tamburi, kelle ümbruses olid kohad sisse võtnud veel Jürs, Koor ning Ralf Lipp. Seejuures otsustas Tambur mõned head ringid veel Jürsi selja taga hingegi tõmmata.

Viimaks, kui lõpusirgeni on jäänud veel vaid vähem kui kilomeetri jagu, sirutab Loskutov välja oma tõelised tiivad ja lendab oma teed – mängleva kergusega jookseb ta viimase kilomeetri 8 sekundit kiiremini eelmisest ja publiku suureks rõõmuks pikeerib finišisse ajaga 8:22,55.

Loskutovi minekust hargneb ringi jooksul juba järgmine sündmus – Kits möödub Vallimäest. Kahe viimase ringiga toimuv Keio ja Viljari vaheline mõõduvõtmine paistab silma publiku tormilise kaasaelamisega. Hoolimata iga ringiga üha kohutavamaks muutuvast jooksutehnikast on Keio visalt jalul ning viimasele ringile läheb juba lühikese eduga. Samas ei paista Viljar veel lõplikult löödud ja tundub, et viimane käik on veel sisse lülitamata. Kuid Kits peab sel Kolgata lõpuspurdil vastu ja finišeerub teisena ajaga 8:34,26, tema järel Viljar ajaga 8:37,10.

Mõned kümned meetrid tagapool on Markov otsustanud kannatuste kiuste teha mõned kiired sammud ja finišeeruda Tamburist eespool, jättes viimasele 5. ja võttes ise 4. koha.

Foto 15-16. Meeste 3000m jooksu algfaas.

Foto 17-19. Koostöö Loskutovi ja Vallimäe vahel jookseb ühte sammu, kuid Kits ei jää ikka maha.

Foto 20-22. Lendav Pavel Loskutov.

Foto 23-24. Pavelist raskema lõpuga mehed. Ülal Kits ja Vallimäe eelviimasel ringil. All Markov pingutab mööda Tamburist.

Bigpangi kuldliiga Tartu etapp

2009-01-25T14:36:00.028+02:00

Kolmapäeval, sedapuhku juba neli päeva tagasi, anti Tartus Kuldliiga võistlussarjale avalöök. Kaasahaarava võistluse fotoreportaažhi võib jälgida lisaks professionaalsete fotograafide tööle (http://www.kuldliiga.ee/?id=140 , 3000m jooks on seal kajastatud küll vaid 1 fotoga) ka minu harrastajakäe kuid sportlase silmaga tehtud fotodelt:

http://picasaweb.google.com/Dr.Nuki/Kuldliiga_Tartus02#.

Olgu siis siin eraldi au sees ja kajastatud
reportaaž meeste 3000m jooksust:

Kohe stardist võttis jooksu vedamise enda kätte Roman Fosti, kelle järel võtsid kohad sisse Viljar Vallimäe, Aleksey Markov, Armandas Budreckis (Leedu), Kaspars Briska (Läti), Sander Jürs, Mart Andresson, Margus Koor ja päris noored Dmitri Aristov ning Taavi Kruut (s. 1993).

Foto 1 - 2. Start.

Esimestel tempokatel ringidel Fosti juhtrollis vastupanu ei leidnud ning umbes kilomeetri järel jäid etteotsa vaid tema ise ning tuules Viljar Vallimäe. Kilomeetri vaheajaks kujunes midagi 2:45 kanti. Mõnda aega liidrite tempos püsinud Aleksey Markovil hakkas silmnähtavalt raske ning mahajäämus juhtpaarist hakkas suurenema iga sammuga. Mõnevõrra rahulikuma jooksutempo leidsid nö. B grupi moodustanud Budreckis ja Briska ning neist visalt mõne sammu kaugusel püsivad Jürs ning Andresson. Margus Koor oli valinud jooksuks oma tempo.

Foto 3 - 4. Ülal - Fosti juhib, järel Vallimäe ning Markov. All - lõunanaabrid ning neid jälitavad Jürs ja Andresson. Taamal Koor.

Seejärel, justkui 1500m distantsiosa lõpetuseks, leidis Fosti endas jõudu rebida end lahti ka Vallimäest, spurtides sisse mõnesammulise vahe. Ka lõunanaabrite B-grupp ei püsinud enam koos, distantsi esimese poole järel möödusid neist Jürs ning Andresson, mispeale Budreckis väsis lõplikult ja Briska jätkas koos nimetatutega.

Foto 5 - 7. Ülal - Fosti vahespurt. Keskel - Markovil on hakanud raske ning Briska ja Budreckis langevad Jürsi ning Andressoni kätte. All - Budreckis leiab jõudu jätkata meie meeste tempos.

Justkui veel liidrite ja Jürsi vahel püsiva Markovi aina kasvava väsimuse jätkuks näitas distantsi viimase kolmandiku eel ka Fosti jooks juba ilmseid lagunemise märke. Vahe Vallimäega ei olnud hoolimata hoogsast vahespurdist kasvanud ja hakkas nüüd, mil Vallimäe lülitas viimasteks ringideks sisse justkui järgmise käigu, jõudsalt vähenema.

Foto 8. Vallimäe on seljatanud Fosti. Pilti mahuvad ka Aristov ja Kruut, jäämas ringiga liidrile alla.

Lõpuringid tõid aimatavad muutused selgelt esile – Vallimäe möödus kangestuma hakkavast Fostist ning lõpetuseks kasvatas kindlal sammul edu ligi veerandminutiliseks. Lisaks, Markov otsustas anda alla ning astus rajalt maha. Fosti teise koha positsiooni hakkas ohustama Jürsi ning Andressoni tuules ellu ärganud ja neist möödunud Briska. Sekundiliseks kahanenud vahe Fosti ja Briska vahel jäi siiki kindlalt tänu vastu tulnud finišijoonele ka lõpuprotokolli. Seejärel said pingutusest vabaks Jürs ja Andresson, kes sulgesid enda järel selleks korraks alla 9 minuti finišeerijate klubi ukse.

Fotod 9 - 12. Finiš. Ülal - Viljar. Keskel ülal - Roman, taamal läheneb Briska. Keskel all - Sander. All - Mart, isiklik rekord.

Ja nii kujunes jooksu lõppprotokolliks:

M 3000m

1 Viljar Vallimäe Tartu Ü. ASK 8.38,09

2 Roman Fosti Stamina SK 8.52,42

3 Kaspars Briska LAT 8.53,75

4 Sander Jürs Tartu SS Kalev 8.56,71

5 Mart Andersson Tartu Ü. ASK 8.58,22

6 Margus Koor KJK Lõunalõvi 9.04,05

7 Armandas Budreckis LTU 9.04,98

8 Dmitri Aristov SK Mitš 9.28,78

9 Taavi Kruut SK Mitš 9.29,79

Alexey Markov SK Mitš DNF

Jooks linnalumel ja jooks maalumel

2009-01-23T10:32:00.001+02:00

Vahel, tavaliselt pikema krossi lõpus, kui silmisse ja jalge alla tuiskab tihedat teravat tahket vett, tuul on vastu, tossud ja püksid kohvikarva soola-lumeookeanidest läbimärjad ning reielihased arvavad, et nad on teinud sellel kandmatul liikuval pinnasel juba piisavalt tööd, et puhkust välja nõuda, kuid lõppu sel ristil ja viletsusel ei paista veel kaugelgi tulevat, tahaks taevast appi hüüda ja keenialased ning eestlased geograafiliselt ära vahetada.

Aga taevas appi ei tule, laseb tuisul muutuda veelgi tihedamaks ja koostöös maanteeametiga jalge alla puistata veelgi rohkem soola ning kõnniteedele lükata veelgi rohkem maanteelund.

Foto 1. Kahe ja poole päevaga puistatakse Tartu tänavatele 200 tonni soola.

Ja hiljuti ma taipasin, milles asi on. Krossitasin mööda heade mõtete ja sita teostuse linna (Chalice), pahkluuni libedasse soola-liiva-lume massi kaevununa, nagu mingil veidral treadmillil, kui äkki… ümbrus jäi vaikseks, autod ei mürisenud, majade kivihall ning lume soolast ja bituumenist pruunistunud määre asendus puhta valge ümbruse, kollaste kõrte ja roheliste kuuskede sõbralike toonidega. Ja lumi ka enam ei tuisanud, vaid sadas pehmelt helvestena otse taevast. Ning jalgealune muutus ka. Muutus sulgpehmeks ja nii hästi haakuvaks, et jooksult oleks tahtnud lendu tõusta…

Ilmselt arvate, et sain ootamatult jooksmisest närvivapustuse või jäin auto alla ja kirjeldan siin oma jooksu taevastele radadele… Aga ei, jooksin hoopis linnast ära. Jooksin maale. Ühele väikesele linnalähedasele külateele, kust hommikul oli üle käinud üks lumesahk ja kaks autot ja see oli kõik. Ei soola ei liiva ei reostatud jooksurada. Valges kattes teele oli enne mind astunud vaid trobikond kitsi, üks rebane ja keegi hobune. Ja kuusetukk hoidis kinni tuule ja lasi lumel tulla alla sõbralikul viisil. Kõikjal oli vaikne, tajuda võis vaid pehmelt tasaste sammude rütmi. Kaugemal saatsid minu samme kitsede silmapaarid ja kuskil üleval oli veel jahti pidav händkakk.
Kuigi, sunnik, olen sunnitud, ei taha linnalumele...

Foto 2. Lumine tee maal.

Karlsson Katuselt?

2008-11-30T18:44:00.005+02:00

Ühel ilusal sügistalvisel esmaspäeva hommikul, kui päike on majade katusteharjadest veidi kõrgemale tõusnud ja ulatub juba Toomemäe pargipuude vahele ilusaid kollaseid ja punakaspruune toone heitma, astub üks pikamaajooksja mööda Kassitoome serval kulgevat kõnniteed nõlvast üles tänavale. Hommik on talvisevõitu – kahvatusinisest taevast õhkub lume-eelset kargust ning varesed pargipuudel turritavad kasukana sulgi.

Foto 1. Toomemägi.

Astuja astub rahulikul sammul, olles tulnud parasjagu varahommikusest loengust keemiahoonest, milles käsitleti lihtreaktsioonide kineetikat puudutavaid küsimusi, ise aeg ajalt karge ja hommikuselt värske õhuga kopse põhjani täites ja siis mõtlikult välja ohates. Enda ette silmitsedes ja veel äsjase loengu mõju ja mõtete all olles, jõuab ta Näituse tänavale, uus-anatoomikumi juurde ja sealt veel mõnekümne sammupaari kaugusele kui korraga vilksab silme eest läbi midagi kiiret ja musta, samal hetkel toimub kärgatus ning silmanurgas vilksab kõrgel läbi õhu kõrvaltänavasse lendav kogu. Astuja peatub hetkeks, et äsja kogetud meelepilte veidi korrastada. Midagi vilksas silme eest mööda, pauk ja taevas lendav kogu? Enda ette tänavale vaadates ei paista momendil mitte midagi eriskummalist - mõned hommikused tööleruttajad, päikesepaistelised aiad ning majade seinad neid ümbritsemas. Ilmselt oli see midagi meelepette sarnast või maandus keegi tõesti taevast alla tänavale? Kuid tänaval kõndinud neiu on seisatanud, veel üks naine seisab tänavanurgal ning pöördub ringi, astub paar sammu eemale ja jääb siis kummaliselt taevasse vahtima. Keegi tõstab käe silmadele. Ning meelepilt mängib ette veelkord selle lendava tumeda kogu, mis paistis väga inimese moodi olevat...

Joonis 1. Karlsson katuselt lendamas. Allikas: Wikipedia.

Haarates taskust telefoni ja valides veidi kohmakate näppude abil numbri “112”, viivad jalad sündmuspaigale lähemale. Pähe kerkinud aimdus ohvri võimalikust olukorrast paneb kõhus pöörama. Ärevate mõtete saatel pöördub sammuja ümber nurga tänavale, kuhu must kogu oli lennanud.

Kõnniteel lamab noor, nii viieteist-kuueteistaastane poiss, tema kõrval seisab musta karva peenem sõiduauto. Kogu tänav on laialipillutatud tükke ja komponente täis, kuskil eemal lamab ka kunagise rolleri raam, kuid milline õnn – lamaja on pealtnäha ühes tükis, seejuures teadvusel. Lähemal vaatlusel polnud lamajat tarvis ka lähedale tõtanutel kuigi oluliselt esma-abistada – tuli vaid soojade riietega katta ja vestelda. Mõnekümnemeetrise õhelennu teinud poisil oli peamiseks kaebuseks valutav põlv.

Foto 2. Vanasti oli autosid palju vähem kui jalakäijaid.

Foto 3. Ohutu liiklemine.

Koduses esikus seob jooksja paelu ja kohendab mütsi omale kohale. Kõhedavõitu on minna tänavale kui meeli kipub kummitama teise korruse akende kohal lendav inimkuju. Seda ristmikku olen joostes ületanud sadu kordi. Tavaliselt väsinuna, viimast kahte rasket kilomeetrit võttes. Ei ole hoogugi maha võtnud, paremakäe reeglit järgivaid ja tee andmiseks aeglustavaid autosid on kerge ennetada. “Targem annab järele!” öeldakse Maanteeameti reklaamis, kuid ilmselt tuleks siiski pigem väita – “Lihast ja luust asi annab järele!” Ühesõnaga - paras pauk!

Foto 3. Metsloomad ja jooksjad kuuluvad maanteel ühte riskigruppi.

MIS TÕUGU ON JOOKSEV KRAADIÕPPUR?

2008-11-02T21:51:00.004+02:00

Ammu on tuntud tõsiasi, et kraadiõppurid on loomad – need töötavad 10-14 tundi päevas ja nädalavahetused ka jutti. Ainus mure on võtta nad latritest, kus nad põhkudel magavad (nagu näiteks Nooruse 7) ja rakendada koorma ette ning lasta neil seal siis adra naksudes ägada.

Joonis 1. Maatõugu doktorandid.

Seejuures peab veel märkima, et need on väga vähenõudlikud loomad – elupaigaks sobivad kitsad latrid, kus neid mitmekaupa sees hoida ja alla vahel veidi põhku või paremal juhul turvast panna, toiduks tuleb anda veidi kliijahukörti ja väga harva ka vanu kartuleid, muidu sobib hästi ka vesi ja parim enne möödas silo või heinajäägid, mingeid nuumveisedi ei ole ju ka mõtet neist kasvatada! Ahah, ja seda oleks peaaegu unustanud mainida – et nad paremini töötaksid tuleb neid ka kõvasti piitsutada, et nad ei unustaks ära kes siin peremees on. Näiteks tuleb neile keset kibedat tööaega teatada, et kui te poisid ka edaspidi nii vähe töötate, kaob võimalus teile toiduraha maksta ja siis on teil sõlmitud kraadiõppe lepingu täitmisega suuri raskusi! Nii-et andke aga, mäng käib elu ja surma peale! Ja need kes vastu ei pea ja oimetuna vao vahel kokku varisevad või mis kõige hullem – vastu hakkavad, need võib ju tapamajja viia ja tunnistada “eksmatrikuleerituks edasijõudmatuse tõttu”.

Joonis 1. Šoti mägiveisest kraadiõppur

Niisiis, ühed head ja õiged šoti mägiveised – töötavad nagu traktorid, samas hoolt ei vaja mitte miskit. Ja kui juba täpsemalt rääkida, siis võib kraadiõppur-loomad jaotada mitmetesse tõugudesse – osa on punaka karvaga, need on maatõugu. Siis on nende seas sellised veidi kõrbi karvaga kogukamaid ja lühemaid, jaksavad iga kell ka linttraktori maast välja tõmmata, anna ainult kõvasti piitsa – need on Tori tõugu kraadiõppurid. Ja nii edasi... Kuid siiski, üks väike rühm kraadiõppur-loomi ei lähe ei ühe ega teise tõu alla, ükskõik kui palju veisetõuge me ka läbi ei vaataks. Need on sellised, kes vahel tõmbavad end ketist lahti ja jooksevad töölt ära, liduvad terve linna peal ringi ja siis tulevad jälle tagasi. Need loomad on vist lausa teist liiki. Ja täna, teate, selgus ka selle liigi nimetus – jooksev kraadiõppur peaks “Tartu Ülikooli kraadiõppurite välimääraja” andmetel olema koer.

Joonis 1. Jooksev kraadiõppur ehk koer. Siseehitus.

Niisiis, pätile palka koerale malka!

Foto 1: www.maamajandus.ee

Foto 2: hc.astacus.ee

Joonis 1: www.aquariumguys.com

Mõni sõna hooja lõpetuseks

2008-10-22T19:28:00.005+03:00

Alternatiivsete jooksjate suurepärasele seltskonnale on äsja lõppenud või kohe lõppev hooaeg olnud sisukam kui kunagi varem. On aeg korraks vaadata tagasi ja tuua välja olulisemad sündmused, mis selle kirka hooaja jooksul aset leidsid (kronoloogilises järjekorras esitatuna):

- asutati Alternatiivsete Jooksjate Seltskond ning peeti esimene Tartu Jooksjate Kongress Nooruse Ühikas (TJKNÜ)
- käivitus jooksutreeningute odavlaagrite süsteem (laagrid “Nooruse”, “Elva”, “Rebu”)
- alustati moodsa alternatiivse treeningõpetuse häälekandja “Mõtlemise blogi” väljaandmist
- meie seast lahkus maratoni 2:37 meheks saanud Tõnis Juulik (olgu püss talle kerge), kuid koju tagasi jõudis keskmaamees Alo Rand.
- 10000m Eesti mestrivõistlustel joosti kosmilisi aegu ja pooled katkestasid
- esmakordselt maailma ajaloos pääsesid M. Mustasaar, M. Andresson ja R. Lipp välismaale võistlema
- mitmetel puhkudel eksisid võistlejad metsa ära, samas teatud juhtudel õnnestus siiski leida, olgugi et alternatiivne, tee finišini
- Mario õppis maratonirajal õigesti orienteeruma ja tulemuseks – medal Eesti meistrivõistlustelt suurepärase 2:34.36-ga
- keedeti 60 liitrit moosi ja treeningpäevkutesse kirjutati numbreid 5000-6000km

Foto 1. Treeninglaager "Rebu" õhtune sörkjooks paduvihmas.

Foto 2-3. Ülal. Mario finišeerumas. All. Finišeerumise tulemus.

Igaüks peaks tagasi vaatama ka endasse. Ilmselt rahule võivad jääda kõik alternatiivset jooksu harrastavad sportlased. Käesoleva kirjutise autor, sportliku nalja ja napsumees Venta, peab tõdema, et kolm pikka haiguspausi, üks pikem vigastuspaus, magistritöö pikaleveninud vormistamine ning Alma-emake ülikooli järjekordne sisseastumine (olen juba kolm korda ülikooli astunud) saagisid vormikõverat jupphaaval aina madalamaks ja madalamaks. Seetõttu ei suuda ma siiani uskuda, kuidas õnnestus läbida 42,195 km kiiremini, kui 12 km tempojooksu 2 nädalat enne seda. Kui nüüd emake ülikool põhja ootamatult alt ära ei tõmba, siis õnnestub ehk järgmisel hooajal olla veel parem.

Foto 4. Tööl - kell on 04:30 hommikul.

Ja kõige selle kiirustava lõppsõna oluliseks lõpetuseks sooviksin avaldada sügavat tänutunnet kõigi aitajate ja abistajate suhtes, kes tudengitest jooksjate treeninguid innustavad ja suunavad, seda ilma igasuguse tasu või kasuta, nö. alternatiivset rada pidi.

Ükskord võidame me niikuinii!

Moosime ära!

2008-09-24T17:30:00.004+03:00

Mis te arvate, millega tegelevad alternatiivsed jooksjad puhkepäeviti? Kindlasti arvasite nüüd, et vedelevad niisama ja püüavad terve päeva leiba luusse lasta. Aga näe – ei vedele niisama! Hoopis moosi keedavad! Niisiis, lubage ette kanda – alternatiivse jooksja pühapäevad arvudes:

50 liitrit ploomimoosi (koos 5 kaastudengi abiga)

10 liitrit õunamoosi (koos Marioga)

Ning vastavalt maratonidistantsi läbimise järgsele seisukorrale on seltsimehed alternatiivsed jooksjad seadnud viisnädalavahetusplaani, mille sees on tarvis teha veel mõned kümned liitrid õunamoosi ja ära tuleb käia ka jõhvikal.

Joonis 1. Ploomid puu otsas.

Ja mida need arvud näitavad?

Need näitavad järgmiseks jooksuaastaks (jooksvalt) plaanitud moosiga pudrukordade arvu. Ühest liitrist moosist jagub alternatiivsete jooksjate põhjaliku taustauuringu andmete järgi ühele jooksjale optimaalselt 8 pudrukorra peale. Seega annab juba ainuüksi 10 liitrit moosi 80 rõõmsat moosiga pudrupäeva. Praeguste arvestuste kohaselt tuleb järgmiseks jooksuaastaks arvestada keskeltläbi andmeid ümardades 300 pudrukorda jooksja kohta. Seega ootame plaani täitmise korral ühe jooksja kohta ideaaltingimustes umbes 37 liitrit moosi.

Mis see kõik maksab?

Jaekaubanduses maksab moos kõige soodsamal juhul 30-40 krooni/liiter. Seega, kui arvestada, et alternatiivse jooksja töötunni hind pühapäeviti on 0 krooni/tund ja et õunad ja ploomid pärinevad rangelt salastatud kuid kindlalt tasuta allikast ning et suhkru hind jaekaubanduses on 13 krooni/kg ning et liitri moosi keetmiseks kulub maksimaalselt 0,3 kg suhrkut, tuleb liitri moosi hinnaks 4 krooni ja 30 senti. Muidugi, sinna juurde tuleks arvutada ka elektri hind, kuid ka siin on võimalik kasutada rangelt salastatud kuid alternatiivsetele jooksjatele ligipääsetavaid allikaid, mis ei maksa sisuliselt midagi. Niisiis, moosi saame kätte keskeltläbi kümme korda odavamalt kui jaekaubandusest. Igatahes väga alternatiivne.

Joonis 2. Õunad puu otsas.

Mis selle tulemusena kõik juhtuma hakkab?

Tulemuseks on see, et alternatiivsed jooksjad saavad hakata igal hommikul oma pudru moosima. Ja selle pärast on neil igal hommikul suur rõõm jälle putru keeta ja kui nad seisma ei jää, siis jooksevad nad ka järgmisel aastal rõõmsalt 6000 kilomeetrit...

Spordi ja vaimu seostest

2008-09-13T16:34:00.006+03:00

Paljud rahvapärimused spordi ja õppimisvõime ehk lihasvõimekuse ja vaimse võimekuse vahelisest seosest kujutavad seda reeglina pöördvõrdelise suhtena. Ja vanarahvas armastaski öelda: „Jõudu palju, aru vähe“ või „Kõik läks kätesse ja pähe ei jatkunud enam midagi…“.

Joonis 1. Ülal. Sagedane vanarahva pärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos. All. Spartalikust rahvapärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos.

Samas aga, leidub ka palju teisi rahvaid ja kultuure, kus vanarahvas räägib risti vastupidist juttu. Arenenud lihased ja hea vastupidavus näitavad ka inimese arenenud ja vastupidavaid vaimseid võimeid, näiteks Kreeta, Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiad.

Ja nii ongi kaasaja ühiskonnas spordisse suhtumisel tekkinud kaks suuremat leeri. Üks leer on võtnud kuulda esimest suunda pooldavat vanarahvast ning asunud liha(seid) suretama, et tarkust rohkem ära mahuks ning teine leer rakendab jällegi vastupidist praktikat. Samas on muidugi täiesti kindel, et inimesed, kellele meeldib aeg ajalt higistada ja kes ei pelga ka vahel „võhmale“ joosta, ei kahetse oma liikumisharrastust ilmselt iialgi, kui rääkida spordist kui vaimujõu allikast.

Mida arvab asjast bioloogia?

Jättes kõrvale kõikvõimalikud sotsiaalpsühholoogilised tegurid, statistilised mõõtmised ja populatsiooniuuringud sportlaste ja professorite kõrvutamisel, tuleme kohe asja tuuma juurde. Nimelt asja tuumaks on

DOPAMIIN

Joonis 2. Dopamiini struktuuri skemaatiline kujutis kriipsskeemina.

Dopamiin on ühend, mis töötab meis hormooni ja närviülekannete vahendaja-stimulaatori ehk neurotransmitterina. Dopamiini vabanemisel kiirenevad mitmed ajus toimuvad protsessid, meenutamine ja õppimine ehk mäluprotsessid, samuti seostamisevõime, seega mõtlemine. Dopamiinist sünteesitakse ajus väga lihtsalt adrenaliin, mis on dopamiinile väga sarnane ühend, kuid mis mõjutab motivatsioonitegurit eriti ekstreemsel viisil. Adrenaliin annab meile kriisolukorras võime mõelda ja tegutseda ülikiiresti ning efektiivselt ja leida üles ka veel „peidetud“ jõuvarud. Ning kriitilisest pingest vabanedes annab just dopamiin naudingu ehk mõnutunde, mis teeb meele heaks ja järgmisele pingutusele minemise juba vaimselt oluliselt kergemaks ja lõbusamaks. Sellest lähtudes tagab dopamiin selle, et me leiaksime endas tulevasteks pingutusteks piisavalt „jõudu ja teotahet“. Kel dopamiini on vähe, sel puudub motivatsioon tegudeks, puuduvad naudingud ja heaolutunne saavutuste üle. Nii võib juhtuda, kui ajus hävivad dopamiini vabastavad närvirakud, näiteks Parkinsoni tõve all kannatavatel inimestel.

Kuid mis on sellel motivaatoril pistmist spordiga? Kehalisel koormusel, eelkõige pika aja vältel kestval kehalisel koormusel, näiteks pikamajooksu treeningutel, vabaneb pingutuse käigus hulgaliselt dopamiini. Piisavalt suurest pingutusest vabanedes saab treenija meeldiva üllatuse osaliseks ja märkab, et peale treeningut on „energiat“ hoopis enam kui koormuse eel. See kehtib nii füüsilise kui vaimse „energia“ kohta. Seega sport soodustab ajutegevust kõige otsesemal ja bioloogilisemal viisil tõstes õppimis- ja mõtlemisvõimet ning luues kõrgenenud motivatsiooni. Sellega on dopamiin sidunud kõrgenenud füüsilise aktiivsuse kõrgenenud vaimse aktiivsusega. Seega võiks öelda – mitte laiskus ei aidanud meie esivanemaid mõtlema ja kasutama tööriistu, vaid pigem aina suurenev füüsiline koormus ja pinge. Dopamiini puudujäägiga on ilmselt seotud ka dopamiinile alluvate närvirakkude suremine vananedes – seega võiks siit eeldada, et füüsiliselt aktiivsete inimeste vaimsed võimed püsivad elu jooksul kauem virgena.

Joonis 3. Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi – sõna akadeemiline on käesoleva kirjutise valguses täiesti õige koha peal.

Huvitav on ka märkida, et mitmed ravimid või narkootilised ained, nagu amfetamiini või kokaiin, toimivad just dopamiini kaudu. Amfetamiin vabastab dopamiini ja kokaiin suurendab mitmeid kordi dopamiini efekti, muutes närvirakud tundlikumaks selle suhtes. Seega sõltuvus kokaiini- või amfetamiinisõltlastel on põhjustatud otseselt dopamiiniga seostuvast mõnutundest. Kunstlikult vabastatud suured dopamiinikogused hävitavad viimaks tegevusega seostuva motivatsioonisüsteemi. Ja siit on lihtne teha ka järeldusi, miks pikaajalistel narkosõltlasel on väga raske kui mitte võimatu motiveerida end muudele tegevustele peale aine manustamise – muudest tegevustest vabastatav kogus on liiga väike, et põhjustaks suurte kogustega harjunud ajus mingeidki meeldivaid reaktsioone. Ja siit võib ka oletada, et tugev füüsiline koormus võiks aidata vabaneda kokaiini- või amfetamiinisõltuvusest. Ning ilmselt ka sportlasel võiks tekkida teatud määral sõltuvus kehalise koormuse ja saavutuste parandamise suhtes.

Selles valguses tundub lausa uskumatu tõsiasi, et koolides vähendatakse kehalise kasvatuse tunde või et ülikoolis kaotati ära kehalise õpetuse ainepunktid. Kuid ilmselt on selle taga inimesed, kelle vaim on vähesest füüsilisest koormusest nõrkenud.

Foto 1. Hubert Pärnakivi on paljudele raudse tahtejõu võrdkujuks. Lisaks edukale tippsportlasekarjäärile oli Pärnakivi ka edukas veterinaariateadlane.

Kaasaja tehnoloogia vs Pärnakivi-Virkus?

2008-08-20T19:37:00.009+03:00

Tere kõigile! Eelmise postituse sabas tekkis arutelu, mis tekitas mitmeid huvitavaid mõtteid ja mida võiks ka väikese sissekandega jätkata.

Nimelt, paljudes tekitab ikka ja jälle küsimusi asjaolu, kuidas ja miks Vildi, Virkuse, Pärnakivi, Lossmanni jt. väga kõvade jooksumeeste tulemusi kaasajal nii raske seljatada on? Ja seda hoolimata kaasaja tehnoloogiast ja taastumisvahenditest.

Joonis 1. Jooksuraal. Vasakpoolne pilt - moodne automaatika. Parempoolne - vanamoodsel viisil sama ülesannet täitmas.

Kõigepealt, uutest spordiga seotud tehnoloogiatest ja taastumisvahenditest rääkides (pean siin silmas eelkõige kestvusjooksu) arvatakse vahel, et need nagu vähendaksid oluliselt sportlaselt nõutava töö mahtu, mida tuleks hea tulemuse saavutamiseks teha. See ei ole aga sugugi nii. Uued tehnoloogiad ja taastumisvahendid, vastupidi, pigem võimaldavad sportlasel teha veelgi rohkem tööd ja kasvatada veelgi suuremaks treeningmahtusid. Seejuures tuleks küsida, kui paljud treenerid või sportlased siis ikkagi saavad neid tehnoloogiaid kasutada? Kaasaegse uudistehnoloogia kasutajatering on siiski üsnagi loetud. Seega, kui rääkida eelmainitud jooksjate tulemuste seljatamisest või tollaegse kestvusjooksu harrastajaterühma taseme kordamisest, siis ma arvan, et esmalt tuleks rääkida sama pühendunud ja tugeva treeningtöö läbiviimise võimalustest ja alles siis tehnoloogiast. Ja seega, hoolimata elektroonikast ja keemiast, staadionile astuvad siiski inimesed.

Kui mõtiskleda nende tingimuste üle, kus harjutasid Virkus ja Pärnakivi, siis peab tõdema, et hoolimata olematust tehnoloogiast võimaldas tolleaegne spordisüsteem pühendunult tulemuse nimel töötamist. Kõigepealt tuleks esile tõsta võimalusi pidada terve suve pikkuseid treeninglaagreid maailma parimates kestvusjooksu treeningpaikades kõrguses (Kislovodsk). Virkuse ja Pärnakivi kaasaegsetele oli kättesaadav üsna mitmekesine spordibaaside süsteem (alustagem kasvõi kodusest Eesti Käärikust), mida ülikoolide ja spordiasutuste sportlaskollektiivid kasutada said. Ja kui võtta veidi väiksemalt, siis pakkus Ülikooli kergejõustikukateeder kasvõi perioodilist sauna ja mis peamine - massaaživõimalust. Toimetuleku seiskohast peaks rõhutama, et tol ajal oli üliõpilasstaatust võimalik kasutada kui majanduslikku tagatist, et pühenduda spordile.

Tänapäev on drastiliselt erinev. Treeninglaagrisse sõitmine ja seal elamine, isegi Käärikul, on niivõrd kallis "ehte-ese", et keskkooli või üliõpilaspõlve pidavate jooksjate rühm seda enamasti lubada ei saa. Ka ei ole enam kergejõustikukateedrit ega sellega seoses mingeid erilisi võimalusi sportlastel taastavale massaažile, mis aitaks hoida silma peal vigastuseelsetel tekkivatel lihaspingetel. Ei ole vast mõtet rääkidagi, millist lisatööd peab tegema üliõpilane, et saada vahendid muretsemaks lauale vähegi mõistlik sportlasetoit või sportlasele rahulikku und võimaldav peavari. Spordiarsti või füsioterapeudi perioodilist konsultatsiooni saab lubada korraliku tossupaari hinna eest. Huvitav on ka see asjaolu, et Virkuse-Pärnakivi aegne autoliiklus maanteedel oli niivõrd hõre, et võimaldas neil segamatult perioodiliselt treenida Tallinn-Tartu maanteelgi. Ka võiks märkida, et sageli sõitsid harrastajad mõne kopika eest bussiga perioodiliselt Tartust Otepääle või Käärikule tõusutreeninguid läbi viima. Kuid raha eest saab kõike ja praegused ajad võimaldavad väga rahakatel harrastussportlastel tarbida paremaidki tingimusi, kui said seda teha omaaegsed tipud. Kuid kooli- ja üliõpilaspõlves sellisele spordile, nagu tegid Virkus ja Pärnakivi, saavad praegu pühenduda vaid väga üksikud talendid ja mingit laiemat osavõttu Eesti paremate jooksutingimuste kasutamisel ei ole näha. Ja see kajastub selgesti ka edetabelitesse paigutuvates tulemustes. Ja seda kõike hoolimata heast tehnoloogiast.

Kuid jätkem praegu kõrvale need eelkirjeldatud organisatoorset ja majanduslikku laadi probleemid. Väga usinatel ja nutikatel on neid võimalik alati lahendada. On asju, mis aitavad sportlast siiski enam kui spordimajandus. Pärnakivi-Virkuse jooksurühma võiks õigusega nimetada praeguse aja kohaselt „Pärnakivi-Virkuse tiimiks“. Selles meeskonnas töötasid mõlemad mehed ja mitmed kaasjooksjad koos treeneri Elmot Heinoga igapäevaselt kui lähedaste inimeste meeskond. Niisuguseid intensiivsusi ja mahte oleks teisiti võimatu läbi „järada“, kui mitte meeskonna toel – lähedaste treeningkaaslaste ja väga lähedase treeneri toel.

Seega hoolimata kaasaja tehnoloogiast tuleb kõrgeks saavutuseks ikka ka praegu sama palju anaeroobset tööd teha ja ikka sama palju kilomeetreid läbida. Selle töö juures on abiks number üks treener ja treeningkaaslased. Abiks number kaks ja numbreid edasi võiks loetleda treeningpaika, kõrgusi, jt. ning ikkagi tundub, et abiks number viimane jääb kõrgtehnoloogia. Loodan, et selliseid mõtteid arutlevad ka mõjukamad ja arukamad inikmesed, kui käesoleva kirjutise autor ja seni korraldatud Eesti kestvusjooksu mõttetalguid ei jääks valgustama vaid Sportkeskus.ee sportlaste arveteklaarimised, vaid selle aja sees leiduks ka võimalusi kestvusjooksu paremikul selliste mõtete üle arutelu pidada.

Joonis 2. Hubert Pärnakivi legendaarne 10000 m jooksu lõpuspurt "Päikesetants"1959 Philadelphias.

3:38.59

2008-08-15T14:52:00.002+03:00

Pole ilmselt vaja nii vägevat numbrit ja jooksu kommenteerida!

Varjatud ainest spordis

2008-08-13T11:14:00.006+03:00

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.

Fotoreportaaž III alternatiivsest jooksulaagrist

2008-07-03T11:44:00.033+03:00

Niisiis, nagu lubatud, kajastatakse alternatiivsete jooksjate laager teemal „Elu nagu Jürgensonidel“ lisaks eelnenud tekstivormile ka alternatiivses piltvormis, mis kergendab arusaamist eelkooliealiste, lugemispuude või lihtsalt halva lugemisoskusega indiviidide seas. Luulevormis esialgu reportaaži kavas ei ole, kuna sport on selgelt reaalala. Niisiis:

Foto 1. Kiviõli on progressi ja tuhamägede linn!

Foto 2-3. Ülal: Alternatiivsete jooksjate jooksulaagri ehk alternosooriumi territooriumi üldvaade. All: This is a Wireless Network Area.

Foto 4. Masinad ja aparaadid laagris. Esiplaanil laagris esimesena tööle hakanud masin – raadioaparaat (all paremas nurgas). Ei oska kommenteerida, mida need TYSK dressiga mehed seal aidas teevad.

Foto 5-6. Ülal: hommikul väljas. All: hommikul toas.

Foto 7-8. Hommikuti oli tuba mingeid vaklu täis.

Foto 9. Masinad ja aparaadid laagris. Pang-Kook-Kaevmasin 1000 (PKKM-1000) null-asendis.

Foto 10-12. Peldikute Ehituskeskuse (PEK) Viru osakonna eesrindlikud töötajad tööhoos.

Foto13-15. Masinad ja aparaadid laagris. Äsja valminud kemmerg V2 (K-V2). Ülal – projektsioon nurga tagant. All vasakul – frontaalprojektsioon. All paremal: Liftide ja lennukite sarnaste masinate turvalisuse ehitusjärelvalveinspektor on rahul pärast tutvumist vastvalminud K-V2´ga.

Foto 16. Mitu sokki on pildil? Alternosoorium oma hiilgepäevil.

Foto 17. Mehed laudas.

Foto 18-19. Ülal – kätte on jõudnud ettelugemistund. All – tunni teemaks on keskmaajooks.

Foto 20. Toas tehakse toitu niiviisi.

Foto 21-22. Õues tehakse toitu aga niiviisi.

Foto 23-24. Vasakul: masinad ja aparaadid laagris – pliita 2000 (P2000). Paremal: alternosooriumi argipäev – kuivavad jooksusussid.

Foto 25-26. Alternosooriumi argipäev. Ülal: Mario otsustas mustad nõud ära visata. All: Mart kõnnib unes.

Foto 27. Alternosooriumi argipäev. Vikerraadio soovikontserdi nautleja. Laulab H. Lääts „Tänav pink ja puu“.

Foto 28-29. Ülal: töö teeb parasjagu Jänesest inimese. All: peremehe murelik pilk.

Foto 30. Alternatiivsete Jooksjate Selts ja sõbrad.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

EPILOOG

Alternatiivsete jooksjate III laager

2008-06-27T20:28:00.004+03:00

Ida-Virumaa, Rebu küla 20. - 24. juunil 2008

Sedapuhku on siis toimunud juba kolmas alternatiivsete jooksjate jooksulaager. Jooksjate laagri seekordseks teemaks oli “Elu nagu Jürgensonidel”. Peab ette vabandama, et fototõendid ilmuvad järgmises sissekandes ja esialgu piirdume laagri faktoloogiliste kabariitide kirjeldamisega. Niisiis:

Sportlased: Ralf Lipp, Mart Andresson, Mario Mustasaar, Jaan Jänes, Ülari Kais, Rainis Venta
Külalissportlased (ei teinud kaasa, küll aga elasid kaasa): Ragnar Lipp, Rauno Palmi

Toimunud treeningud:

Reede, 20. juuni.
Õhtul – kross 15 km (4.30 > 4.15 / km); Lipp, Andresson, Mustasaar, Venta. Kasutati Karurada: Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Rebu.

Laupäev, 21. juuni.
Hommikul – intervalltreening: Lipp, Mustasaar, Andresson 3 X (2000m + 1000m) [3:35/km ja 3:30/km]; Venta 5 X 2000m [3:45/km]. Kasutati 2 km lõiku Aruküla – Savala teel, lühike kilomeeter kruusateel, pikk kilomeeter asfaldil.
Õhtul – taastav jooks 12 km (5.00/km); Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Marsruut Rebu – Aruküla – Uniküla – Aidu karjääri teed (no public access) ja mäed – Aidu-Liiva – Maidla

Pühapäev, 22. juuni.
Päeval– pikk kross. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais: 26 km [4.20 > 4.00/km], marsruudil Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Veneoja – Mehide – Aruvälja – Savala – Maidla; Venta: 39 km [4.30 – 4.20/km], eksiteel Rebu – Aruküla – Rääsa – Lipu – Tarumäe – Arvila tee– Lipu – Rääsa – Aruküla – Savala – Maidla

Esmaspäev, 23. juuni.
Õhtul – taastav jooks 10 km [5.15 – 5.00/km]. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Kursil Rebu – Savala – Rebu, jooksjad nagu allveelaevad, nii palju sadas vihma.

Teisipäeval treeninguid ei toimunud, asuti kella 7.45 rongile Kiviõli raudteejaamas

Laagris läbitud koondkilometraažid:

Lipp, Mustasaar, Andresson: 78 km
Jänes, Kais: 48 km
Venta: 91 km

Toitumisest:

Peamiselt toituti kartulist, mis koguti mullu sügisel kohalikelt põldudelt, selle kõrvale haugatavast suitsutatud ulukilihast, mis koguti jahihooajal vendade Lippude poolt ümbruskonna metsadest ja 7-vilja pudrust ning võileibadest, mis soetati Kiviõlist. Lisaks, söödi palju tomateid, õunu ja kapsast, hea mitu liitrit keefiri ja sellest tehtud kama ning ühel korral ka makarone baklažaani-tomatimögaga, mis kõik samuti Kiviõli-päritolu. Suurepärase söömaaja valmistas Ralfi vanaema pika krossijooksu lõpuks. Viimastel hommikutel oli võimalik kosutada end ka luksusliku kohviga.

Eelarve:

Laagri kulud valuutas moodustusid vaid toitumisega seotud kuludest. Kokku tuli välja käia umbes 630 krooni, mis jagunes üllataval kombel umbes 100.- per nosu. Maksmata jäi elektrikulu, mille eest olid hoolt kandud liinivargad, mistõttu õnneks elektrit meil tarvis ei läinud. Vesi pärines kohalikust kaevust, koogu küljes olev pang lubas seda ammutada minimaalse valuutakuluga. Pliidi kütmiseks kasutati põlevkivi asemel puitu, mille umbes 1 m pikkused ja 10 cm läbimõõduga halud olid pärit kohalikust tuulemurrust, mistõttu küttekulud võttis enda kanda emake loodus. Puhtmuidu pakkus katust hoone, mis oli ehitatud eelmise sajandi alguses ja renoveeritud eelmise sajandi keskel, selle eest kandsid hoolt Lippude ajaloolised eelkäijad.

Taastus- ning rekreatiivsed masinad ja aparaadid laagris:

Raadioaparaat vaimsete taastamisprotseduuride läbiviimiseks, kook-pang-kaevmasin karastamisprotseduuride läbiviimiseks, kõrgtehnoloogiline välitualett-masin (masinafunktsioon täpselt selgitamata, kuid üldpõhimõte on seotud gravitatsioonijõuga – kõik asjad kukkusid kenasti augu põhja).

Loengud ja seminarid:

Laagri seminarides oli kaks läbivat teemat: legendaarsete eesti jooksjate sportlaseteed (Hubert Pärnakivi, Lembit Virkus, Enn Sellik, Ants Nurmekivi, Peeter Varrak, Mihhail Velsvebel, Rein Tölp, Mart Vilt, Rein Leinus, Jüri Lossmann, Pavel Loskutov jne...) ning pikamaajooksu alade areng Eestis ja maailmas. Eriti populaarseks osutusid raamatust ”Legendaarne Hubert Pärnakivi” ette loetud palad.

Meelelahutus:

Laagris oli võimalik nautida mitmeid toredaid meelelahutuslikke tunde. Neid tunde pakkusid eelkõige kaugemal laanes kukkuv kägu, samuti keset õue askeldav hall-õgija ning veiseparm. Vahel pakkus meelelahutuslikke tunde ka nahkses sovhoosi zootehniku vihmakuues välipliidil kartuleid keetev või auku kaevav kuju. Kuid samas peab märkima, et suurima publikuhuvi ja vaimustuse pälvisid siiski Vikerraadio õnnitluste-soovikontsertide tunnid hommikuti. Meelt lahutas kindlasti ka igapäevane kaevuveega karastamine. Laupäeval, 22. juunil, võeti ette ka meelelahutuslik retk Maidla valla jaanitulele Soonurme külla, tagasiteel lahutus meel üsna hästi.

Muud vajalikud tegevused ja toimetused:

Puude raiumine ja tükkideks lõhkumine, sääskedele nimede andmine (laagri lõpuks jäi ellu minu teada vaid Endel), võimalikult paksu suitsu tekitamine siseruumides pliidi kütmisel ja seal sees viibimine, kemmergus viibimine, nõude pesemine ja siis uuesti mustaks tegemine, treeningpäevikute täitmine jpm.

Lõppsõna:

Maratonlaste blogis märgib jooksumees Kristo Reinsalu ühes viimases sissekandes, et on treenitud igasugustes tingimustes ja igasuguse ilmaga. Alternatiivsete Jooksjate Seltsi kongressil Rebul arutleti nende kõikvõimalik tingimuste ja ilmade üle ja teostati põhjalik uurimuslik analüüs. Võttes analüüsi tulemused ühte lausesse kokku - Rebutingimustes ta siiski jooksnud ei ole, mitte ükski jooksjate klubi ega seltskond ei ole, vähemalt käesoleval aastatuhandel. Peab aga eriti rõhutama, et tingimused ei ole Alternatiivse Jooksu Seltsi seisukohast sugugi olulised. Oluline on laagri maksumus, mis peab olema jõukohane üliõpilaste ja teadustöötajate võimalustele, mis Eestis jääb alla keskmist latti. Niisiis Alternatiivsete Jooksjate Selts soovib oma ainulaadseid odavlaagreid jätkata ja minna arengus ka edasi ning järgmise laagri teemaks ongi juba välja pakutud “Elu nagu koopainimestel”, mis peaks kohe eriti odavaid võimalusi pakkuma.

“Keegi ei tahtnud alla anda” – Dr. Šlepikovski rindepäevik

2008-06-19T13:22:00.002+03:00

Dr. Šlepikovski päevikust võib peale kolme kuu pikkust saladuslikku vaikusepausi lugeda järgmiseid ridu: “Peale rohkem kui kolme kuu pikkust võitlust mitmelt poolt peale tungivate minust oluliselt suuremate objektidega, olen viimaks saanud võimaluse paar rida kirjutada. Peab ette hoiatama, et kes neid ridu loeb, peaks eelnevalt endale teatavaks tegema kas on ta ikka täisterve ja murdumatu närvikavaga inimene. Olles sattunud südantpitsitavalt ebavõrdse ja stiihilise võitluse keskele olen olnud sunnitud viimase kolme kuu jooksul oma rindepäevikusse kirjutama järgmisi kronoloogilisi märkmeid:

kuni 18. aprill: sihikindel ja teatavat mõistlikku edu kandev edasiliikumine rindel nimega “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine”, vaid ehk kahkjaspunane koidupuna reedab peatselt algava võitluse stiihiat ja rahu peatset purunemist.

18. aprill: murranguline sündmus, deemonlike bürokraatiliste jõudude kallaletung rindel nimega “Magistritöö vormistamine”, süütute magistrantide ees plahvatavad salarelvana tähtaegade pommid.

19. aprill – 29. aprill: mobilisatsioon paiskab rindele “Magistritöö vormistamine” aina suuremaid jõude, kuid sellest hoolimata muutub seisukord ikka aina keerulisemaks. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine aeglustub.

24. – 29. aprill: algavad eriti rasked lahingud valkude analüüsi ja immunofluorestsentsanalüüsi lõikudel, ennastsalgav võitlus käib nii päeval kui ka katkemisteta öösel. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine seiskub, samas püütakse vältida taandumist.

30. aprill – 5. mai: vaenlane murrab rindest “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” läbi, vastupanu murrab viirushaigus, mis surub 39°C palavikuga võitleja viieks päevaks voodisse. Krossi eestikate lahing tuleb lugeda kaotatuks. Sellest hetkest püütakse päästa mis päästa annab. Viimaks seiskub pealetung ka rindel “Magistritöö vormistamine”. Tume ja raske pilv on laskunud meie saatuse kohale, paljud hakkavad ette kuulutama kaotust kõigil rinnetel.

5. mai – 23. mai: kapituleerumine rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” – kaotused: jooksutunnetusest võõrdumine, pulss keskmisest 15 lööki kõrgem, kehamassi kadu 3 kg. Justkui saatuse kaheteraline mõõk oleks teos – ka olukord rindel “Magistritöö vormistamine” aina halveneb.

23. mai – 28. mai: pinge rindel “Magistritöö vormistamine” kasvab maksimumini, väga rasked lahingud Western blotinguga, uneaeg puudub täielikult. Kuid ennastsalgava seltsimeeste töö ja kavaluse abil õnnestub pöörata olukord kasulikku suunda ja niiviisi 28. mail kell 16.30 toimub rindel “Magistritöö vormistamine” tõeline ja mõneti ootamatu läbimurre, katsete lõplik vormistamine toimub 2 tundi enne töö trükki andmist. Töö saab esitatud.

6. juunil kell 13.02: magistritöö komisjon kapituleerub igasuguste küsimusteta, loovutades magistrikraadi, tegevus rindel “Magistritöö vormistamine” tuleb lugeda edukalt lõpetatuks.

7. juuni – 17. juuni: vabanenud ja edukast lahingust joovastunud jõududega algab uus ja seninägematult tõhus pealtung spordiga seotud rindel. Rinne nimetatakse ümber “Maratoni eestikateks valmistumine”. Nende kümne päeva sees toimub veel uus taktikaline operatsioon “Doktoritöö projekti esitamine” ja mõned pidulikud sündmused ning minu suurima heameele jaoks toimub olukorra rahunemine.”

Niisiis, võib kokkuvõtvalt märkida, et Dr. Šlepikovskil läksid need kolm kuud nagu vesi kerisele. Loodetavasti on ta varsti jälle virges jooksuhoos ja võib ka mõne huvitava artikliga meie vaimu kosutada.

Muuseas, tähelepanu-tähelepanu, reedel alustab tööd järjekordne Alternatiivsete Jooksjate Jooksu- ja Reakreatsioonilaager “Laufen Macht Frei”, mis toimub seekord idabloki maakonnas Ida-Virumaal legendaarse jooksuperekonna Lippude aiamaal. Väljasõit koos kõigi huvilistega toimub kohe ja homme, reedesel päeval, bussiga pealelõunasel ajal alguses Tartust Jõhvi poole. Informatsiooni peab küsima kiiremas korras järgmiste isikute käest: Hr. Ralf Lipp (Bak. Sc. sport).

Positiivsed jooksukäärid

2008-04-16T23:11:00.014+03:00

Nagu juba eelmisel korral mainisin - sport on selgelt reaalala. Ja nüüd ka üks reaalpiltmõistatus. Mis on pildid?

Kõik need, kes arvasid et pildil on positiivsed jooksukäärid, võivad ennast autasustada õige vastuse puhul. Aga kust siis tulevad positiivsed jooksukäärid. Lahendame selle küsimuse koos.

Kõigepealt oletame, et me soovime hinnata, kui palju on meie jooks tulemuslikum praegu, võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Võtame näiteks võrreldavateks jooksuliikideks (treeningvahenditeks) pika, üle 20 km krossijooksu. Jooksja arenemist märkivaks parameetriks on tavaliselt jooksja kiiruse kasv. Samas, oluline parameeter on veel jooksu ökonoomsus. Seega, jooksja areneb, kui ta suudab joosta kiiremini ja samas ka ökonoomsemalt.

Niisiis – jooksu kiirust saame mõõta kui mõõdame joostud vahemaa ja selle läbimiseks kulunud aja. Jooksu ökonoomsust, seda saame mõõta näiteks energiakuluga meetri või kilomeetri kohta. Mida ökonoomsem on jooksja, seda vähem energiat ja sellega ressurssi kindla vahemaa läbimiseks kulub. Ja nii saame mõõta, kui palju kiiremini me praegu jookseme ja kui palju ökonoomsemalt me praegu jookseme, võrreldes eelmise aasta näitajatega.

Ja ongi jooksukäärid käes - kanname ühele ja samale teljestikule jooksukiiruse muutumise ja ökonoomsuse muutumise ajas. Et neid erinevate ühikutega (kiirus m / s ja energiakulu J / m) suurusi siiski samas teljestikus võrrelda, tuleks tulemus teha lihtsalt suhtarvudeks, näiteks kiiruse kasv esitada protsentides eelmise aasta kiirusest ja energiakulu kasv samuti protsentides eelmise aasta energiakulust

Selline graafik näitab, kas areng on olnud positiivne või pigem millegi arvelt. Kui kaks sirget kaugenevad teineteisest aasta-aastalt, siis on meil positiivsed jooksukäärid ja me jookseme ikka ja üha tulemuslikumalt ja kui lähenevad teineteisele, siis negatiivsed jooksukäärid ja igal aastal jookseme aina vähem tulemuslikumalt.

On ka selge, et võrrelda saab vaid sarnaseid treeninguliike ja sarnastest treeningtsüklitest pärit treeningute andmeid. Antud näites olen mõõtnud nelja 2007 aasta märtsi ja nelja 2008 aasta märtsi 24-28 km pikkuse krossi parameetreid ja graafikule kandsin nende väärtuste aritmeetilise keskmise muudu. Ja mis selgus! Selgus, et sama energiakulu juures kilomeetrile suudan pikka krossi joosta võrreldes eelmise aastaga keskmiselt ca 15% kiiremini.

Ja siia lõppu üks vahepala pulsimeetrite kui mõõteseadmete kasuks. Mitmed jooksjad väidavad, et pulsimeeter on mõttetu riistapuu! Selline väide on analoogiline näiteks voltmeetri kasulikkuse mõtestamisega. Oskamatu inimene mõõdab pinget patarei klemmide vahel keelega ja märgib tulemuseks “täis” või “tühi”, oskaja inimene mõõdab selle pinge voltmeetriga ja saab täpselt teada, millises seisundis patarei parasjagu on ja millise töö tegemiseks seda veel kasutada saaks. Nii et, see (sport) on ikka individuaalne...

Jooksuarvesti

2008-04-06T23:43:00.002+03:00

Uuriv reaalteadlane püüab alati uuritavat objekti kirjeldada otsides sellel mõõdetavaid väärtusi. Nii uurib perenaine trepikojas elektrikapi pilusse piiludes elektriarvestit majapidamiseks kulunud füüsikalise töö teadasaamiseks ning Jehoova tunnistaja sama seadet mõõtmaks tõenäosust pereliste kodusolemisest. Sportki on nagu füüsika – selgelt reaalala. 1 aasta ja 6,5 kuud on möödas sihipärase jooksutreeningu algusest. Niisiis, väike vahekokkuvõte:

723 h (tundi) jooksurajal veedetud aega ja 2253 MJ (megadžauli) tööd. Uuritava keha (jooksva keha – toim.) võimsuseks tuleb 866 W (vatti).

Niisiis, uuritava keha abil oleks teoreetiliselt võimalik täita keskmise röstri kohuseid või läita 14 poola 60 vatist elektripirni või ajada kogu tehtud tööga 0 kraadilt keema 5,3 tonni vett. Sellega võib jääda minusugune väike keha ikka rahule küll.

Samas, kineetilised väärtused: tempo pikal krossil (>18 km) on arenenud 5.20 min / km – 4.35 min / km; d = 45 s / km. Vaatan siin enda ümber, küll subjektiivselt või objektiivselt, aga ikkagi teised jooksevad minust üldiselt mööda (eriti Jänese rajal hommikujooksu tegevad inimesed). Ei, sellega rahul ei ole.

Täitsa nii paljalt lähedki või!?

2008-04-04T18:51:00.004+03:00

Võrreldes eelmise nädalaga on see nädal nüüd midagi täiesti erisugust. Eriskummalisus oli selgesti tajutav juba eelmisel laupäeval pika krossi ajal. Jooksu alustades pistsin tasku kindad, jooksu käigus mütsi ja viimaks muutus asi päris sensuaalseks - maha võeti ka sall ning alussärkki hakkas soojas kevadtuules püksivärvlist lahti. Ja pühapäeval, kui olin saanud just taastava jooksu esimese sammu teha, hüüatas mu ema veel aiast järele: "Nii paljalt lähedki nüüd või!?".

Terve selle nädala alguse töötasin uue olukorra kallal - jooksul järgisin tuuli, temperatuure staadionil ja krossiradadel. Ja nii jäi juba kolmapäevasel treeningul koju talvine kere - jooksujakk, müts ja sall. Kuid täna, mil päev läbi oli taevas näha üks keha näilise eredusega –26,74, astusin juba selle päris otsustava sammu. Tempojooks staadionil kulges lühikestes pükstes ja T-särgiväel, esimest korda sel hooajal.

Otsijooksud

2008-03-30T16:05:00.004+03:00

Seoses sensatsioonilise talituliootamatult sündmusega, jätkaksin jooksuklimatoloogilisest vaatenurgast teemaarendust. Nimelt, selgitaksin ühe olulise mõiste – otsijooksu – tähendust (mitte segada orienteerumisjooksuga, kus jooksja kulgeb etteantud trassil).

Akadeemilise definitsioonina: otsijooks, see on jooksmiseks sobivate tingimuste otsimine joostes. Näiteks muutub ebasobiva ilmastikuoluga kohaneda püüdva jooksja jooks otsijooksuks. Nimisõnalise tüve osa on selge, see on jooks. Tegusõnaline määratlus aga defineerib uue jooksmise viisi, see on jooks koos jooksmise võimaluse otsimisega.

Näide1: Vaadates hommikul aknast välja, märkas jooksja imestuseks, et maha on tulnud pool meetrit lund. Jooksma minnes ei teadnud jooksja enam kuhu ja kuidas joosta. Kõigepealt tegi ta ühe ringi ümber Nooruse 7 ühika – ei, känguru moodi vööni lumes jooksja ei saa hüpata. Seejärel siirdus jooksja Nooruse tänavale ja tegi tiiru mööda Sanatooriumi tänavat – sanatoorsusest oli asi kaugel. Edasi otsustas jooksja otsida radu Tammelinnas, kuid 15 km tõkkejooksu lumevallidel teha on siiski raske. Kahjuks ka Tamme staadioni jooksurada oli geoloogiliselt teisene kiht kvaternaarse lumekihindi all. Ja nii siirduti, otsaesine otsingumõtetest kipras, Tähtverre, kuid tulemuseks, nagu öeldakse – ei tähti ega verd, ainult lumehanged. Ja nii jooksja otsis ja otsis kuni viimaks kilometraaž täis sai ja koju pöördus. Seega ilmastikutingimused on üks tegur, mis suunab jooksjaid otsijooksudele.

Näide2: Kord kunagi kevadisele kaunil ajal Vilniuses konverentsil olles kujunes ühe alles esimesi kilomeetreid jooksva harrastussörkija lühikesest hommikusörgist lõplikult välja umbes 18 km tunnevilniust marsruut, mis ka minu esimese otsijooksuna kirja läks. Sealjuures otsis jooksja kõrgeimat mäge, kust viimaks avanes piisav vaade, et otsida üles kodu.

Jooksuklimatoloogiast ja delikatessjooksuilmadest

2008-03-23T15:59:00.004+02:00

Elva kuulsusrikas jooksulaager toimus juba nädalapäevad tagasi täiesti ära, kuid kahjuks pole siiamaani õnnestunud mul asjaosalistelt reisikirju-aruandeid saada. Mina ise olin sunnitud noil päevadel paesema aluskorraga jooksupinnal kilomeetreid võtma. Et jooksuteaduslik arendustöö seisma ei jääks, tuleb avaldada üks laiem käsitlus.

Nimelt, seal paeste aluskordadega loomuldadel asuvate radade peal on valitsenud viimastel aegadel midagi, milles rühkimine sundis tõstatama olulise jooksuklimatoloogilise küsimuse, sõnu valimata, kumb on parem – kas sitt kevad või ilus talv?

Juba järgemööda 185 kilomeetrit, neli laupäeva-pühapäeva, on krossid toimunud milleski, mida klimatoloogid nimetavad kurjakuulutavalt „kevadiseks läänevooluks“. See olevat vool, mis ronib välja Atlandi ookeanist, ühe sammuga ületab alati päikeselise Hispaania, sinna ühtki oma piiska jätmata, valab osa oma viha välja Kesk-Euroopas vee ja vilena ning siia, Karjala lähistele, peaaegu-põhjamaale jõudes hakkab vett pussnugade ja telliskividena alla loopima. Ja sedasi joostes, kus tuule suunaks on alati vastutuul >10 m/s ja kus üks jalg pidevalt soolases maanteelombis jahutust otsib ja kus vähemalt kahel pikal krossil tuli terve maa joosta kinnisilmi, et horisontaalselt õhus liikuv jää silmi ära ei lõhuks – no viimasel ajal olen märganud, et olen üha rohkem hülge moodi käituma hakanud!

Joonis 1. Kevadise läänevoolu teekond

Pilt 1. Teekond kevadises läänevoolus

Kuid täna! Täna, siin paepeal, kidurate kadakate ja šoti mägiveiste maal paitas läänevoolu asemel maad põhjast kohale sõitnud arktiline õhumass. Ja just sellise ilusa talveilmaga, mis täna siin Põhja-Eesti karmide niitude vahel nii kenasti sädelema on löönud, oli võimalik üle pika aja joosta üks tõeliselt nauditav pikk kross. Pehme puhas valge lumi taldade all, tuuletu karge õhk, mändide lumised pead – tõeline põhjala kross. Kangesti oleks tahtnud teha veel 30. kilomeetri ja veel 31. kilomeetri ja 32. kilomeetri, kuid lõputöö kirjutamise kohustus sundis siiski viimaks tallad koju suunama.

Kutse treeninglaagrisse!

2008-03-12T17:37:00.002+02:00

Niisiis, armas jooksja, meil on harukordne võimalus osaleda treeninglaagris, mis toimub ühes mägises Tartust välja jäävas Eesti piirkonnas, nimelt suurepärases Elvas! Võtke ja lugege ise:

Kapist välja!

2008-03-01T15:28:00.004+02:00

Niisiis, entsüklopeediline sari "Jooksurajad Tartus ja selle lähiümbruses" on jõudnud selle kohani, kus toimetuse kolleegiumi enese poolt joostavad rajad on kirjeldatud ja trükitud. Samas, teostatud astronoomiline integraaleksponentsiaalne arvutus näitab, et Tartus ja selle lähiümbruses joostavate radade üldhulk on oluliselt suurem kui seni kirjeldatu.

Näiteks Vapramäe-Elva-Vitipalu orienteerumis- ja jooksmisala alles ootab oma peatükki. Või näiteks Vooremaa tõusud ja külavaheteed (Lähte-Saadjärve). Või kasvõi päris Tartus endas on hulga sageli joostavaid ja hästi läbimõeldud radu (kasvõi Ihaste lausa jooksuajaloolise väärtusega rajad). Kuid toimetajal kahjuks puudub vastavate radade pikaajalise jooksmise kogemus.

Seega, aeg on asuda jooksuradu aktiivselt koguma. See tähendab kahte asja:

b) toimetuse kolleegium sõidab välitöödele ja hakkab jooksjaid aktiivselt küsitlema ja vastavate radade spetsialistide käest jooksjate rahvapärimust koguma

c) üleskutset kõigile jooksjaile, nii alternatiivsetele kui ka professionaalsematele, sekkuda aruteludesse oma jooksuradade kirjeldamisega

Jooksuradade kirjeldamiseks kasutatakse järgmist (RAJAS - Radade Avastamise ja Arvelevõtmise Süsteem) süsteemi. Kirjeldus algab raja iseloomuliku pealkirjaga, millele järgneb lühike raja marsruuti tutvustav lõik. Sellele järgnev lõik käsitleb raja pinnast ja raja pikkust. Kolmas, viimane lõik, käsitleb raja kasutatavusega seotud aspekte. Ja kui võimalik, tähistatakse rada vabalt valitud arusaadaval kaardil.

Rajakirjelduste edastamiseks on võimalik kasutada järgmisi teid:
- ikka jälle kommentaarina blogisse
- e-postiga aadressil rainis.venta@ut.ee
- väga suuremahuliste saadetiste puhul, kui plaanis lisada ka kaart, soovitame kasutada kirjapostiteenust aadressile Nooruse 7; postiindeks 50411; R. Venta

Niisiis, tegudele!

JOOKSURAJAD TARTUS Vol. 3 : ILMATSALU ja VORBUSE ning KÕRVEKÜLA ja LUUNJA RAJAD

2008-02-23T22:09:00.011+02:00

Jätkame Tartu piirkonna jooksuradade käsitlemisega ning liigume selles sissekandes Tartust veidi välja, Vorbuse, Ilmatsalu, Kõrveküla, Luunja jt. Tartut ümbritsevate külade teedele. Samas pean juba ette mainima, et on alustatud ka teiste jooksjate rajakirjelduste kogumisega, siinjuures suured tänud asjakohaste kommentaaride eest. See tähendab, et Tartust pole me sugugi lõplikult eemale läinud, vaid ootame üha täienevaid Tartu linna ja selle ümbruse radade kaarte.

Käesolevas osas iseloomustatakse koguni seitset rada, millest neli lähtuvad Emajõe suhtes lääne ja kolm idapoolsetele kallastele (asuvad ka vastava jaotuse alusel eraldi kaartidel). Ning kahjuks ka siin on käsitlusviis veel mõneti enesekeskne, kuna ära tuuakse rajad minu enda kogemuse alusel. Kuid hoolimata käsitluse tüübist on rajad joostavad ja peegeldavad sellegipoolest piirkonnale iseloomulikke võimalusi. Niisiis:

Vol 3 .1 : ILMATSALU ja VORBUSE RAJAD / KAART

Ilmatsalu pikk ring

Rada kulgeb Tartust välja mööda Ilmatsalu teeperve. Liigub läbi Rahinge külakeskuse ning pöördub peale Tüki bussipeatust vasakule (lõunasse) Rõhu külla viivale kruusakattega külavaheteele. Rõhule jõudnud, ületatakse Viljandi maantee ja jätkatakse teekonda läbi Pihva küla Viljandi maanteega paralleelselt kulgeval kruusateel kuni see on võimalik. Jooksu viimane osa kulgeb mööda Viljandi maantee perve läbi Haage Tartusse.

Rada kulgeb poole ulatuses mööda asfaltteede kruusaseid peenraid ja poole ulatuses kruusateedel. Ringi pikkuseks on mõõdetud Nooruse ühikast lähtudes kaardil ~27 km.

Rada on hea joosta ühe pika krossi tarbeks. Kuigi osaliselt kulgeb rada metsa varjus, on suurem osa siiski lagedate põldudega palistatud ja parem on joosta kui ilm ei ole väga tuuline. Olulise märkusena peaks lisama, et päris Ilmatsalu asulast on võimalik edasi joosta ka mööda Ilmatsalu-Kärevere Linnutee matkarada (2,5 km) Käreverre.

Ilmatsalu lühike ring

Rada kulgeb mööda Ilmatsalu teega paralleelselt asetsevat kruusakattega väikest Kandiküla külavaheteed ning mööda Ilmatsalu asfaltteed. Rajal on võimalik pikkust vähendada 3 km kui lõigata Kandiküla kruusateelt otse Rahinge külakeskuse suunas lõunasse.

Rada on pooles ulatuses kruusateel ning pooles ulatuses asfalttee kruusakattega teepervel. Ringi pikkuseks Nooruse ühikast lähtudes on mõõdetud 15 km, lühemal variandil 12 km.

Olen seda rada jooksnud käe(jala)pärase pikkuse tõttu väga sageli. Rada jooksma minnes on tark panna jooksu alguses tähele tuulte suunda. Valdavalt lõuna-lääne tuulesuuna korral on mõistlik Tartust eemalduda mööda varjulist (orundis asuvat) kruusateed ja Tartule läheneda mööda kõrgendikul asuvat asfaltteed.

Vorbuse-Rahinge ring

Rada kulgeb alguses mööda Jänese rada või Tallinna maanteed Vorbusele. Vorbuse asulat läbides jätkatakse mööda Kardla suunas minevat kruusateed. Kõrgepingeliinidest möödudes pööratakse Kivisäki bussipeatuse juures vasakule viivale teeharule. Viimane viib läbi metsatuka Tallinna maanteele, kus pöördutakse taas kord vasakule, Tartu poole. Tartu maanteelt viib umbes kilomeetri pärast paremale ehk lõunasse Ilmatsalu suunas kruusatee. Viimaselt pöörab rohkem kui pooleteise kilomeetri pärast läände Kandiküla kruusatee, mis viib Tartusse tagasi.

Rada kulgeb sõltuvalt Vorbusele viiva tee valikust suures osas kruusateedel. Ringi pikkuseks on mõõdetud spordihoonest lähtudes kaardil 23 km kopikatega kui Vorbusele joosta mööda Jänese rada.

Rada on meeldiv, kuna kulgeb kõrvalistel ja antud piirkonna kohta vaheldusrikastel kruusateedel. Lisaks pakub see külamaastikku, millel varahommikusel tunnil ei puudu kunagi metskitsed või kured ja sageli näeb ka konnakotkaid. Kuid arvestada tuleks, et kuivadel suvepäevadel võib ka vaid üks auto jätta mitmeks kilomeetriks teekatte õhku rippuma.

Jänese raja - Vorbuse ring

Rada on üldtuntud ja vajab ilmselt kommentaari kõigest vormi täiteks. Kulgeb see mööda Jänese rada ja Vorbuse asfaltteed.

Rada kulgeb pooles ulatuses kruusa- ja muldpinnasel ning pooles ulatuses Vorbuse asfaltteel, millel on võimalik kasutada pehmet teeperve. Ringi pikkuseks on mõõdetud kaardil spordihoonest lähtudes ligi 14 km.

Raja eeliseks on Jänese raja vahelduv iseloom ja kilomeetritähised. Jooksu alustades tasub tähele panna tuule suunda: lääne- või põhjakaarte tuule korral on soovitav kasutada Jänese rada Tartust eemaldudes ning ida- ja lõunakaarte tuule korral Tartule lähenemisel.

Vol 3 .2 : LUUNJA ja KÕRVEKÜLA RAJAD / KAART

Luunja ring

Luunja ring kulgeb Tartust välja mööda Vana-Ihaste teed läbi Vana-Ihaste (mille läbimiseks on omakorda mitmeid-setmeid teid) Haaslava kruusateele. Viimasele jõudes pöördutakse paremale, Kabina peale. Haaslava tee jõuab peale Veibri, Haaslava tee, Kabina ja Vanamõisa bussipeatusi Luunjasse viivale vanale Räpina maanteele, millel jätkatakse mööda võimsat paplialleed Tartu suunas (vasemale). Mõne aja möödudes liitub vana Räpina maantee üheks uue Räpina maanteega ja jätkub sedasi Tartusse.

Rada kulgeb sisuliselt täies ulatuses asfaltteedel. Pehmeid teepervi on ringi alguses napilt, kuid Räpina maanteel juba laiemalt. Ringi pikkuseks Nooruse ühikast lähtudes on mõõdetud ca 27 km ning spordihoonest lähtudes ca 23 km.

Rajal on mitmetel kordadel joostud pikka krossi. Rada palistavad kilomeetritähised on heaks abiks tempo mõõtmisel. Ka võib eelisena märkida, et raja osa, mis ei kulge Räpina maanteel, on vaheldusrikka ümbrusega.

Rõõmu ring

Rõõmu ring kulgeb Tartust välja mööda Räpina maanteed ning Tartu piiril pöörab vasakule Rõõmu külast läbi viivale kruusateele. Savikojal suundutakse parempoolsele teeharule, mis viib Sirgu külla. Sirgu külla viival teel, üle poole kilomeetri jagu eemal Savikoja hargnemiskohast, võib teha otsuse pöörduda mööda väikest pinnas- ja kruusateed paremale ja liikuda läbi Ojaküla. Nii Ojaküla kui ka Sirgu teed viivad mõlemad Räpina maanteele. Viimasel jätkatakse teekonda Tartu suunas ning Räpina maanteest küllastumise puhul pöördutakse vana-Räpina maantee ühinemiskohas paremale Põvvatu kruusateele. Viimast mööda on võimalik väikese ringiga joosta Tartu piirini, kus kohtutakse taas Räpina maanteega.

Rada kulgeb suures osas kruusateedel ja Räpina maantee laial teepeenral. Spordihoonest lähtudes on läbi Ojaküla ja Põvvatu kruusatee viiv rada umbes 22 km pikk.

Rada on otstarbekas oma käänuliste kruusateede ja sobiva pikkuse poolest. Samas tuleb vahel tähele panna, ega mõni külakoer kavatse tuulde võtta, kuid nagu öeldakse „löö aga jalga vasta maad…“.

Kõrveküla – Kvissentali ring

Seda ringi iseloomustavad eelkõige kergliiklusteed. Tartust välja kulgeb ring mööda Narva maanteega paralleelset Kõrvekülla viivat kergliiklusteed. Narva maanteele jõudes jätkatakse Jõgeva maantee suunas, Vahi külast läbi, Jõgeva maanteeni. Viimase teepeenart mööda või jupikest kergliiklusteed kasutades on võimalik ka Tartusse tagasi jõuda. Sageli olen pöördunud Jõgeva maanteele jõudes aga paremale, Jõgeva suunas, jooksnud jupi selle jalgrattateel ning seejärel tuldud teed läbi Kõrveküla Tartusse tagasi.

Rada kulgeb täies ulatuses mööda asfalti. Spordihoonest lähtudes on ringi pikkuseks kaardil mõõdetud ca 10 km.

Raja plussiks on suhteliselt hea eraldatus liiklusest (jalgrattateed ja väga laiad maanteed). Rada on otstarbekas kasutada talviste ilmaolude korral, kuna vahel hooldatakse lisaks suurtele maanteedele ka jalgrattateid . Samas miinuseks on vältimatu asfalt.

JOOKSURAJAD TARTUS Vol. 2 : TAMMELINNA, MAARJAMÕISA ja VEERIKU RAJAD

2008-02-17T22:51:00.005+02:00

Entsüklopeedilisest sissekannete sarjast on võimalus esitleda ka teist, seekord Tammelinna, Maarjamõisa ja Veeriku mõningaid ringe käsitlevat osa. Antud osas iseloomustatakse sarnaselt eelmise osaga samuti esialgu kõigest nelja rada. Samas, kindlalt on kinnitust leidnud ka tõsiasi, et radadel on võimalik joosta (kahel jalal) ja need peegeldavad küllaltki hästi piirkonnale iseloomulikke võimalusi. Samas otsitakse ka võimalusi kajastada ka teiste jooksjate poolt rutiinselt läbitavaid marsruute, mida alternatiivse jooksu huvides võiks kaartidele lisada.

Meeldetuletuseks, et radu kirjeldatakse järgmises vormis. Kõigepealt on esitatud kaart HTML formaadis radade ligikaudse kulgemisteega (kasutatud on Regio Teede Atlase CD kaarte, 2006). Kaardile järgnevad radade kirjeldused. Kirjeldus algab raja pealkirjaga, millele järgneb lühike raja marsruuti tutvustav lõik. Sellele järgnev lõik käsitleb raja pinnast ja raja pikkust. Kolmas, viimane lõik, käsitleb raja kasutatavusega seotud aspekte.

Niisiis, asugem radadele:

Vol. 2 : TAMMELINNA, MAARJAMÕISA ja VEERIKU RAJAD / KAART

Kaarte ring

Rada kulgeb mööda nägusaid Tammelinna tänavaid: Suur-Kaar, Kesk-Kaar, Väike-Kaar, Raudtee ja Elva tänav. Rajal puudub olulisem reljeef, kuid esineb üldine kallakus Raudtee tänava suunal. Tänavad, millel rada kulgeb, on keskpäevasel ajal liiklustühjad v.a. Kesk-Kaar, mille liiklus on tihedam.

Rada kulgeb täies ulatuses asfaldil. Ringi pikkuseks on mõõdetud kaardil ~4,5 km.

Kuna Tammelinna tänavaid hooldatakse talvel hästi, sobib see ring hästi talviste ilmadega, mil mujal on liiga libe või märg.

Tamme staadioni ring

Rada kulgeb paralleelselt Tamme staadioni välisaiaga. Reljeef on rajal tasane üksikute väga väikeste tõusunukkidega.

Rada on pea täies ulatuses muld või kruusapinnasel. Raja pikkuseks on mõõdetud veidi üle 1 km (mõnedel andmetel 1020 m).

Rada joostakse väga sageli harrastusjooksjate poolt ning sportlaste poolt soojendus-lõdvestusrajana kuid on teada, et ka tempokrossi jooksmiseks.

Nooruse ja Tervise ring

Õigupoolest on tegu kahe ringiga: üks mööda kopsukliiniku pargis asuvat Terviserada ja teine ümber Nooruse tehnoloogiapõllu (piirneb Ravila, Viljandi mnt. ja Sanatooriumi tänavaga). Mõlemad ringid on tasase reljeefiga. Kui Nooruse välja ümber kulgev ring on tervenisti lage, siis Terviserada pargis on puudega hästi kaetud ja võib palavatel suvepäevadel või vihmaga head varju pakkuda. Puhtjooksutehnilisest küljest ebaolulised faktid: Nooruse väljal laulab suveöödel rukkirääk ja hommikuti häälitseb jooksja rõõmuks linnaäärses pargis veel hulk värvulisi. Ka on teada paik, kus kõrge rohu sees küpsevad suured maasikad.

Mõlemad ringid kulgevad pea täies ulatuses muld- või kruusapinnasel. Nooruse välja ümber kulgev ring on kaardilt mõõdetuna veidi üle 1,7 km pikk ja Terviserada 1,5 km pikk.

Terviserada kasutavad paljud harrastusjooksjad ning sportlased taastavateks jooksudeks. On ka teada, et esinaisjooksja J. Patjuk kasutab neid ringe sageli oma marsruudil. Samas väga märjal ajal võib rada muutuda väga sopaseks ja osutuda sellega jooksuks kõlbmatuks.

Veeriku ring

Rada kulgeb mööda Veeriku linnaosa nägusamaid ja hõredama liiklusega tänavaid: Maisi, Kannikese, Ilmatsalu, N. Lunini, Nooruse, Sanatooriumi. Rada on võimalik mitmekesistada paljude väikeste aiandusteemaliste tänavate abil, nagu näiteks Arhitekti, Õie, Kressi, Nisu, Tulbi, Nelgi, Mooni, Astri jne…

Kogu rada kulgeb täies ulatuses asfaldil. Esitatud lihtsa raja pikkuseks on kaardilt mõõdetud 4 km.
Ei ole teada, et just sellist rada keegi jooksjatest veel kasutaks, kuid ise olen sellel ringil talvisel ajal küllaltki sageli jooksnud. Nimetatud tänavaid hooldatakse talvel ka suhteliselt hästi.

Suur-Kaar, foto Ave Mets

JOOKSURAJAD TARTUS Vol. 1 : TÄHTVERE – TOOME RAJAD

2008-02-17T13:14:00.015+02:00

Tartu ja selle lähiümbruse jooksuradasid käsitlevast entsüklopeedilisest sissekannete sarjast on mul au esitleda esimest Tähtvere ja Toome ringe käsitlevat osa. Antud osas iseloomustatakse paljudest Tähtvere ja Toomemäe piirkonda jäävatest jooksuradadest nelja rada. Käsitlusviis võib olla mõneti enesekeskne, kuna ei kajasta võimalikke teiste jooksjate poolt kasutatavaid variante. Kuid hoolimata käsitluse tüübist on rajad joostavad ja peegeldavad piirkonnale iseloomulikke võimalusi. Lisaks, alternatiivse jooksu huvides võib alati alternatiivseid radu kaartidele lisada.

Radu kirjeldatakse järgmises vormis. Kõigepealt on esitatud kaart HTML formaadis radade ligikaudse kulgemisteega (kasutatud on Regio Teede Atlase CD kaarte, 2006). Kaardile järgnevad radade kirjeldused. Kirjeldus algab raja pealkirjaga, millele järgneb lühike raja marsruuti tutvustav lõik. Sellele järgnev lõik käsitleb raja pinnast ja raja pikkust. Kolmas, viimane lõik, käsitleb raja kasutatavusega seotud aspekte.

Niisiis, asugem radadele:

Vol. 1 : TÄHTVERE -TOOME RAJAD / KAART

Tähtvere – Toome laugjas rada

Rada kulgeb mööda Tähtvere pargi teid ning siirdub sealt Kassitoome kaudu Toomemäele. Toomele tõus ja laskumine on mööda laugja tõusuga K. E. v. Baeri tänavat. Toomel kulgeb rada mööda mitmetest suurepärase vaatega paikadest (nt. Tähetornimägi). Linnaliikluse tipptundidel on sobiv Kreutzwaldi/Jakobi tänavat ületada K. A. Hermanni tänavaga ristumise piirkonnas, kus asub lamava politseinikuga sebrarada.

Rada kulgeb rohkem kui pooles ulatuses muld- või kruusapinnasel. Ringi pikkuseks on mõõdetud kaardil ~4,5 km kuid osa jooksjaid hindab oma kella abil pikkuseks 4,3 km.

Rada joostakse praegusel ajal sageli, mil lund on vähevõitu, ilmad pimedad ja mujal maa liiga pehme.

Tähtvere pargiring

Rada kulgeb mööda Tähtvere pargi radu ning omab erinevate jooksjate osas väga palju variatsioone, mida hilisemates sissekannetes kindlasti käsitleda tasuks. Pargi välimiste radade ringi kasutavad sageli harrastusjooksjad, kuid pikapeale võib selline ühtlane ring ära tüüdata. Näiteks on teada Martin Moosese variant, mis kasutab ühe ringiga ära pea kõik pargis asuvad rajad.

Pargi välimisest rajast koosneval ringil on mõõdetud pikkust umbes 1,3 km. Ringi on võimalik pikendada umbes 2 kilomeetrini võttes sisse ka teekonna ümber lõbustuspargi (Fr. Tuglase tänava kaudu). Viimast ringi on sageli kasutanud Eesti naiskäijate esinumber J. Jutkina.

Rada joostakse väga sageli harrastusjooksjate poolt ning sportlaste poolt soojendus-lõdvestusrajana kuid on teada, et ka pika krossi jooksmiseks.

Toome ränk rada

Rada kulgeb mööda Toomemäele viivaid tõusuteid ja treppe. Rada sisaldab kaheksat olulisemat tõusu ja laskumist, lisaks mitmeid väiksemaid tõusunukke. Kaks tõusu kulgevad mööda treppe. Rada on raske profiiliga, kuid vaheldusrikas ja dünaamiline – tõusule järgneb laugjam rajaosa taastumiseks ning sellele omakorda kohe laskumine. Rada ületab ühe ringi korral Toomemäge neli korda (kaheksa tõusu ja laskumist). Kõige enam ettevaatust nõudev laskumine asub Riigikohtu hoone taga (Lossi 19). Ennem rajale siirdumist võiks jooksja olla kindel, et teda ei ähvarda infarktioht.

Rada kulgeb rohkem kui poole ulatuses muld- või kruusapinnasel. Ringi pikkuseks on mõõdetud kaardil 3,1 km, kuid profiili tõttu ei saa seda arvu täie tõena võtta.

Rada joostakse sageli kevadisel ajal, mil algavad intensiivsemad fartlekid ja krossid.

Vikerkaare rada

Rada on oma nime saanud Vikerkaare tänava järgi, millel see osaliselt kulgeb. Lisaks Vikerkaare tänavale on jooksuringis kasutusel ka teised Tähtvere vähese liiklusega nägusad tänavad: K. A. Hermanni, Laulupeo puiestee, Tähtvere ja Kauna tänavad. Muidu tasasel maal kulgev rada ületab Emajõe kalda ürgnõlva tõusu/laskumist kahes kohas: J. Hurda tänava suunas ning Fr. Tuglase tänava suunas.

Rada kulgeb valdavalt asfaldil. Ringi pikkuseks on mõõdetud kaardil 4,8 km.

Kuna rada kulgeb pea täies osas asfaldil, on seda mõistlik joosta ajal, mil muud võimalused on halbade ilmade tõttu luhtunud ja ka Toomemägi on libeduse tõttu raskesti joostav.

Sarjas "JOOKSURAJAD JA -RINGID TARTUS" veel ilmumas:

Vol. 2 : TAMMELINNA, MAARJAMÕISA ja VEERIKU RAJAD
Vol. 3 : ILMATSALU ja VORBUSE RAJAD
Vol. 4 : KÕRVEKÜLA ja LUUNJA RAJAD

TARTU JOOKSURAJAD

2008-02-12T15:40:00.000+02:00

Maratonlased on oma blogis kaldunud niisiis spetsiifiliselt Eesti tippude jooksukoondise lahkamisele ning lisaks sõidavad nad veel tänavu-märtsis Hispaaniasse treeninglaagrisse. Vaatasin neid pilte ja ausalt öeldes, paigad on nii ilusad, et pisar tuleb silma. Aga siin, alternatiivse jooksja blogis ei vesistata, sest alternatiivne jooks tekitab niigi suurt vedeliku- ja sooladekaotust.

Niisiis, on aeg minna oma jooksualase alternatiivse tööga edasi ja alustada... tähelepanu, tähelepanu! - terve sissekannete entsüklopeedilise sarja tutvustamisega.

„JOOKSJATE MARSRUUDID TARTUS JA SELLE LÄHIÜMBRUSES“

Kui kokkadel on kujunenud aegade jooksul välja kindlate toitude valmistamiseks kindlad juhised – retseptid, siis jooksjatel, eriti suuri mahte jooksvatel staieritel, kujunevad aegade jooksul välja sageli kasutatavad jooksumarsruudid. Niisiis, käsitlemisele tulevad Tartu jooksjate poolt kasutatavad marsruudid-rajad-ringid.

Muistend jooksjast ja suusatajast ehk miks sel talvel lumega on nii nagu on

2008-02-02T00:29:00.000+02:00

On 2. veebruari esimesed minutid. Täna 88 aasta taguses talvises Tartus kirjutatakse iga hetk alla rahulepingule. Kuid 2008. aasta 2. veebruari Tartu on hoopis teistsugune – ei ole rahulepingu allkirjastamist ega südatalviseid tänavaid. Mõned tunnid tagasi haljendas kõikjal üle Tartumaa rohelus ja kevadiselt lõhnav must muld. Tänavu seni möödunud talvepäevad on olnud suusatajatele, 88. aastat tagasi olnuga võrreldes, nende endi sõnutsi hirmuuni. Ja nüüd, kallid kolleegid-rahvasportlased, pean ma teile avaldama ühe väga vana loo, mis minuga aset leidis ja mis veidi saladustekatet tänavuse suusatajate hirmuune põhjustele võiks kergitada:

„Kord ühel 2007. aasta sügispäeval, päris hilissügise paigus, kui enam kolletavaid lehtigi puudel ei sahisenud ja vaid põhjatuuled üksinda looduse üle võimust võtmas olid, jooksis jääkirmetisel teel üks jooksja. Tuul ulus kirbelt vastu tema külmetanud nägu ja rappis kuube, üksikud piisad jääkarva vett langesid taevast tema teele ning ühteaegu libe kui märg Jänese rada tõid ebakindlust jooksusammudesse. Kuid ei lasknud kange jooksja end sest häirida, tõmbas kuuehõlmad lõua alla kokku ja kattis oma näo kapuutsi varju sedaviisi, et vaid kaks halli silma ja punetav ninaots välja paistsid. Jõudnud koduse Biomeedikumi*1 sooja rehealuse varju, paistnud jooksja ikka päris külmunud ja põhjaiilidest rapitud olevat, nii et isegi köetud põrandad tema jahtunud ihuliikmeid vaevu soojendama pääsesid. Kui jooksja oli sedasi juba pikemat aega end soojendanud ja venitanud, tuli tema juurde üks suusataja. Viimane vaatas jooksjale, kes oli hakkamas juba inimeselooma värvi võtma, mõnda aega tõtt ja lausus ise naeru kihistades: „Oled sina ikka vale ala valinud. Näe! Õues sajab juba lund ja varsti tulevad suusailmad. Palju mõnusam oleks suusatada.“ Jooksja nõustus ja lausus „Jah, armas suusataja, nüüd algab jooksja jaoks see sada päeva piinu ja kannatusi. Paremad lähevad soojale maale suviseid jooksumaid otsima, kuid meie, rahvasportlased, jääme ikka siia, Tartusse, ja peame selle jää ning libedusega treeningutele asuma. Kui aga armuline ilmataat meid kuuleb, siis ei lase ta talvel lumel sadada või vähemasti lubab jooksuradadel libedusest eemal olla!“. Ja peale seda kui jooksja sedasi lausus, on olnud nii, et ilmataat on ka jooksjatele mõelnud ja lubanud joosta ning vaid mõnes kohas lubanud suusatada. Kuid Tartu maratoni raja üle, mis vast vajab kõige suuramaid lumeportse, seda ilmataat alles kaalub, kas anda rada jooksjatele või suusatajatele.

Illustratsioon: Günter Reindorff

Biomeedikum*1 – muistendi tegelaste töökoht Tartus, arstiteaduskonna hoone. Jooksja lähtub treeningutele sageli Biomeedikumist ning hiljem teeb venitusharjutusi duširuumi soojaks köetud põrandal. Toim.

Ja sedasi see lugu siis oli. Võib-olla nüüd, kui olen selle loo südamelt rääkinud, võtavad sündmused, sarnaselt suusataja poolt toimunud ärasõnumisele, pöörduva ilme ja tuleb ka suusailma.

PS! Autoril puudub igasugune side müstilise, saatusliku ja ebauskliku maailmaga. Autor on kainel kaalutlusel põhineva reaalteaduse - molekulaarbioloogia - magistrant ning vabal ajal töötab harrastusjooksja-jooksumuistendikogujana. Toodud muistendi on ta oma arhiivist avaldanud puhtpraktilistel arvutuslikel kaalutlustel.

Jooksja mõistatused

2008-01-30T15:50:00.000+02:00

Mõista-mõista, mis või kes on pildil?Et mõistatus veidi lihtsam lahendada oleks, olgu antud ka vastusevariandid.
a) kaheksajalg
b) kameeleon
d) tuntud Eesti jooksja Karl Kameeleoni jalad

Ning, et asi veel põnevam oleks, saab ka arvata, kus selliseid asju tehakse? Vihje: vastuseks oodatakse tuntud jooksulinna geograafilist-ajaloolist nime.

Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja terev paar samasuguseid asju, nagu esimesel pildil.

Küsimusi Eesti jooksule

2008-01-15T21:56:00.000+02:00

Ja hakkas jälle pihta! Maratonlased (maratonlased.blogspot.com) ja teised staierid ning nende bossid on mõned korrad ümarlauda pidanud ja tulemused hakkavad tasapisi blogidesse jõudma. Ning ikka see vana sara - üks häda, rist ja viletsus. Ühelt poolt kostetakse, et jooksjad on kehvad, taset pole, kõik jooksevad nii aeglaselt, teiselt poolt vastu, et raha on vähe, ei saa iga nädalalõpp palmide all joosta ja nii edasi. Kuid ei midagi sisulist, ei mingeid süstemaatilisemaid analüüse. Et seekord siis vist jälle kogu aur läks vilele. Kuid võibolla Reinsalu siiski ei kirjutanud kogus sisulisest tööst, mis ümarlauas tehti (üsna reaalne, et kui seda oli palju, siis on seda ka raske mõne päevaga blogisse sisse kanda). Ja seepärast otsustasingi saata talle kirja ja küsida oma küsimustele vastuseid (kirja saatsin Reinsalule, blogisse, aga küsiks kõigilt). Niisiis, võtke tänuga vaevaks ja tutvuge, kommenteerige ja kui oskate, vastake:

Tere kõigile!

Kindlasti on igati hea, et nii jooksjad kui treenerid teadvustavad, et Eesti edetabeli areng on võrreldes kuue-seitsmekümnendate aastatega viimasel viieteistkümnel aastal jäänud kesiseks. Samas tuleks ilmselt siiski ka teadvustada, et ega olukord edetabeliga nii hull nüüd just ka ei ole, et üldse mingeid arenguid ei toimu. Lembergi käe alt on tulnud ju väga potentsiaalikaid jooksjaid.

Kuid... Mul on jäänud mulje (võibolla on see personaalne), et Eesti jooksu praegustest tipptulemustest veel halvemas seisus – seesmiselt puretud ja mitmeti lõhestunud - on jooksuala arendamisega tegelev organisatsioon tervikuna. Nii on mulle siiani jäänud vastuseta mõned küsimused, mis kipuvad juba vägisi igihaljaks muutuma:

1. Mis siis ikkagi on Eesti kestvusjooksualade probleem nr. 1, mida ümarlaudadel lahata? Kas peamiselt jahvatatakse jooksuorganisaatorite koosviibimistel aastast-aastasse tippkoondise nimelise koosseisu üle ja kas tõesti ainult Uno Källe küsib vahel, kuidas arengukavaga lood on?

2. Mida on Eesti spordiorganisaatorid/treenerid siis seni teinud, et asi nii halvaks on kujunenud? Kas tõesti vaid Toomas Tarm räägib nö jooksjate „kandepinna“ tugevusest või nõrkusest? Mida on tehtud, et kandepind nõnda kehvaks on jäänud? Mida tehakse, et kandepind nii kehvaks ei jääks?
Ehk siis, kas tänapäevaks on asi siis jõudnud nii kaugele, et selle nö baaskandepinna arendamiseks omab pühendunud treeneritöö juba nii väikest rolli raha kõrval, et sellega pole mõtet tegeleda või ainult juhul, kui on sportlastega võimalik just palmide alla treeninglaagritesse sõita? Ehk siis, kas Kääriku spordibaasist ongi siis nüüdseks saanud vaid puhke- ja konverentsituristide peatuskoht ja Eesti jooksutreener ongi nüüdseks suunanud kogu oma jõu vaid palmide all käivate jooksjate treenimiseks? No kurb küll, et 99% kandepinna ressursist kahjuks puhtmajanduslikel põhjustel sedasi fookusest üldse välja jääb!

3. Kas see on mõistlik, et iga treeningrühm või klubi Eestis peab nüüd, et arendada oma maksimaalselt kahe käe sõrmedel üles loetavaid vähegi potentsiaalikamaid jooksuhuvilisi, hakkama hankima sponsoreid igaüks eraldi korras? Kas konkurents klubide vahel sponsorluse või projektitaotluse osas ei või põhjustada just sellist olukorda, kus ühtainsat parimat tähtjooksjat omavad klubid konkureerivad kõik muud, eelkõige aga regionaalsed klubid, üldse välja? Kas tõesti on nii säästvam, et iga klubi või jooksurühm korraldab paralleelselt (näiteks kalleid välismaiseid) jooksulaagreid? Ehk siis, mida te arvate, lugupeetud spordiorganisaatorid/treenerid, kumb saaks lõppkokkuvõttes majanduslikult paremini hakkama, kas 10 väikest jooksurühma või 1 tõsine organisatsioon, millel on arengukava ja selge põhikiri, mis toob sponsorile „peo peale“ välja kõik selged ja head eesmärgid?

4. Kas Eesti jooksukoondis on nüüd sama asi, mis Eesti kestvusjooksu ümarlaud? Kas Enn Sellik on ühtlasi tänu segadustele koondisse valitud jooksjate ümber nüüd kogu Eesti kestvusjooksu segadusse ajaja?

Mul on siiski tuline kahju, et ei saanud sel ümarlaual osaleda ja vastuseid hankida.

Kuid lõpetuseks soovitaksin aga hoopis tutvuda ühe üsna mõttetiheda blogiga http://m6teldaonm6nus.blogspot.com/. Seegi blogi räägib jooksjatest, kes olid õnnelikud, et nende jooksulaagris oli soe vesi, tatrapuder ja tuba 4 jooksja peale ning ilmselt ressurssidest tohutult rohkem tahet. Kestvusjooksu organiseerimise küsimustest on selle blogi avalehel ka allpool (5. jaanuari sissekanne) väike põhjalikum mõtteheietus.

Lugupidamisega,

Rainis Venta

ALTERNATIIVSE JOOKSULAAGRI KOKKUVÕTE

2008-01-13T17:29:00.000+02:00

Niisiis, 11.-13. jaanuaril toimus Nooruse ühikas üks tegus jooksulaager, mõelduna eelkõige alternatiivina neile jooksjaile, kelle tahe on suurem ressursside võimalustest. Kokkuvõtteks siis niipalju:

I TEHNILISED ANDMED:

Osalejaid: 4 + 1 külalisesineja + mõned külalised
Kestvus päevades: 2,5
Läbi viidud treeninguid: 3
Koondkilometraaž: ca 50 km jooksja kohta
Kulu osaleja kohta keskmiselt: 150 Eesti krooni

Läbitud treeningud:
Reede õhtul tempojooks 12 km (3.58/km), SJ 2 km + LJ 2 km
Laupäev pikk kross 28 km (4.45/km) (marsruut Tartu – Ihaste - Luunja – Räpina mnt – Tartu)
Pühapäev taastav jooks 7-13 km (5.10 – 5.00/km) (marsruut Tammelinn - Annelinn)

Menüü:
Reede õhtu: tatrapuder kalapulkadega
Laupäeva hommik: herkulopuder
Laupäeva lõuna ja õhtu: riis, sibulasoust hakklihaga
Pühapäeva hommikusöök: herkulopuder

Jooksulaager tänab:
Raksi - lektor välislaagrite teemal
Kõiki külalisi - tulemusliku ümarlauaõhtu eest
Ilmataati - teedelt lume äraviimise eest

II ÜMARLAUA KOKKUVÕTE

Laagri ümarlaudade jooksul analüüsiti põhjalikult mitmeid erinevaid jooksuvaldkonnaga seotud andmerühmi ning uurimuse tulemused on järgmised:

Ptk. 1: „Jooksjate arvukuse tõus“

Staiereid on Tartusse kogunenud juba väga palju. Miks nii? Esiteks, et nad ei mahu enam ühte jooksulaagrisse ära. Teiseks ja esimesest järelduvalt, nõudlus jooksulaagrite järele on kasvanud nii suureks, et paralleelselt toimub mitu jooksulaagrit.

Ptk. 2: „Jooksulaagrite konjuktuurist ning jooksjate tarbimisrühmade analüüs“

Rohkearvuline jooksjate populatsioon jaguneb ostujõu andmerühma uurimuse tulemusena selgelt kolmeks laagriostukäitumise tüübiks: eliitjooksjad, esijooksjad ning säästujooksjad. Majanduslikult esineb nõudlus jooksulaagrite järele, eriti praeguse ilmastiku juures, kõikidel rühmadel võrdselt, kuid erinevus peitub laagri kapitalimahukuses, mida üks või teine jooksjate rühm tarbib. Kokkuvõtvalt:

Eliitjooksjate rühmale on iseloomulik tarbida pikki väga heade tingimustega eliitlaagreid välismaal ning nende jooks on kevadel sama puhas ja särav nagu Etioopia mägismaa põslirahvastel.

Esijooksjate rühmale on iseloomulik tarbida heade majutustingimustega laagreid Eestis kohalike jooksutingimuste juures. Kuna esijooksjate ostujõud on sisuliselt sama eliitjooksjate omale, siis tarbivad kohalikke laagreid vaid logistilistel kaalutlustel, kuna nad ei saa pikemateks perioodideks eliitjooksjatega sarnastesse laagritesse sõita, vaid teevad tööd. Nende jooks on kevadel siiski teatud ilmastiku mõjudest siiski tehniliselt veidi konarlik ja ilma altituudse efekti mõjuta. Kuid vähemalt, kuna nad sõidavad treenima siiski Eesti joostavaimatesse paikadesse, ei kogu nad talveperioodil oluliselt vigastusi ning kvaliteetne ja nägus riietus jätab neist sarnaselt eliitjooksjatele igati fotogeenilise mulje.

Nüüd säästujooksjate juurde. Nende motivatsioonitegur ja optimism on tõepoolest veel suur müsteerium ja ilmselt tuleb lähiaegadel põhjalikumale analüüsimisele? Raha neil pole, kuna reeglina on tegu poole kohaga töötavate üliõpilastega. Kevadeks on nad reeglina kogunud sarnase kilometraaži, mis eliitjooksjad, kuid talvised olud, asflaltteed ning põhjalikult ülekasutatud jooksusussid on siiski jätnud omad jäljed jooksupildile. Kuid kevadel pistavad nad rõõmsalt kilgates punuma nagu karjalaskepäeva mullikad. Nende tehnika on ülimalt raiskav ja lausa kole vaadata, kuid hea tuju, meeleheitlik pingutus ja kokkuvõttes saavutatud edetabelite tulemused annavad põhjust neid siiski jooksjateks pidada.

Ptk.3: „Ümarlaua otsus“

Otsustati, et sedasorti treeninglaagreid tuleb korraldada ka edaspidi. Hoolimata asjaolust, et treeningtingimuste osas suurt midagi ette võtta ei õnnestu, on siiski seltsis oluliselt toredam ka Tartus treenida. Käsitleti ka muid jooksuga seotud päevakajalisi teemasid, kuid nende otsused ootavad järgmiseid arutelusid. Ka soovivad alternatiivsed jooksjad rõõmsat meelt ja edulugu Eesti teistele jooksjatele ja jooksuvaldkonna arendajatele.

ALTERNATIIVSETE JOOKSJATE LAAGER NOORUSE ÜHIKAS

2008-01-10T22:09:00.000+02:00

Jah, viimaks on siiski avanenud ka mulle, kui alla keskmise majandusliku kindlustustatuse tasemega jooksjale laagrivõimalused:

Hea Jooksusõber!

Kas oled:
A) see jooksja, kellesse ükski klubi ega liit ei ole nõus midagi investeerima ega treeningprotsessi soodustama,

B) see jooksja, kes terve talve läbi jookseb mööda jäiseid, sopaseid ja lumepasaseid linnatänavaid ja maanteeservi,

C) see jooksja, kellest mööduvad autod paiskavad treeningu jooksul kümneid kordi üle mustja ookeanimaitselise vedelikuga,
D) see jooksja, kes ei jaksa maksta 1500eeku kahe päevase treeninglaagri eest Kurgjärvel
Kui vastasid punktidele A-D enamasti jaatavalt, siis on see kuulutus just sulle!!!

Tule TREENINGLAAGRISSE!

Nooruse Ühika Kõigi Abistamise Sekti ja Alternatiivsete Jooksjate Liidu

I jooksjatevaheline ühislaager
"ALTERNATIIVSED JOOKSJAD ON KA JOOKSJAD 2007"

11. – 13. jaanuaril 2008
NOORUSE ÜHIKAS
(aadressil Nooruse 7, Tartu; wow!!!)

Jooksulaager on korraldatud veel asutamata Alternatiivsete Jooksjate Liidu poolt. Laagris toimub ka alternatiivsete jooksjate ümarlaud, kuhu on oodatud mitmed eksklusiivsed külalisesinejad kaugetest naaberlinnadest ja –ühikatest. Osalemiseks registreerimine ei ole mõttekas.

Laagri orienteeruv päevakava on kirjale lisatud. Päevakord võib kõikides punktides oluliselt muutuda. PS! Korraldajad ei vastuta mitte millegi eest!
Niisiis, kohtumiseni Nooruse jooksulaagris!

Andmeid laagripaiga kohta:
kõrgus maapinnast: 12m (4. korrus)
kõrgus merepinnast: ca 80m (altituudset efekti ei oma)

Sponsorid:
Peasponsor: Nooruse Ühika Kõigi Abistamise Sekt (NÜKAS)
Majutus ja madratsid: Tartu Üliküla (enda teadmata, loodetavasti ei saagi teada)
Varaliselt toetab: EKJL (leitud helkur)

Kestvusjooksu mõttetalgud

2008-01-05T19:20:00.000+02:00

Tuleval nädalavahetusel toimub Kurgjärvel Eesti kestvusjooksu ümarlaud, ehk siis spordi- ja seminarilaager (maratonlased.blogspot.com). Järgnevad mõtted saidki ajendatud sellest seminarist ja võibolla alateadlikult selle seminari tarbeks. Kuid kahjuks ise kohale ma ilmselt ei lähe (puhttehnilistel põhjustel). Niisiis:

EESTI KESTVUSJOOKS ja selle TULEVIKUORGANISATSIOON

Abstrakt. No on ikka päris selge, et kestusjooks kui võistlussport on meil viimasel pooleteisel aastakümnel senisest tugevasti kahvatumaks jäänud. Miks? Leian, et organisatsioon on nõrk. Või vähemalt, see võiks olla oluliselt tugevam.

Sissejuhatus. Ilmselt ma ei ole ainus kes nii arvab, kuid ilmselt põhiline löök kestvusaladele tuli aastatetaguse spordi(koolide)süsteemi ja spordiORGANISATSIOONI lagunemisest/lammutamisest. Eestis puudub igasugune kestvusjooksuga tegelev ORGANISATSIOON kui selline. Olemas on üksikud jooksjate PUNDID, heal juhul mõne kergejõustikuklubi alla kuuludes.

Killustatud ja sõnastamata eesmärgid. Organisatsioonilise koostöö nõrkade kohtade tõttu ei ole ilmselt isegi EKJL alaliidu tasemel ÜHESEID EESMÄRKE. Eesmärgid ja nõuanded on vaid ÜKSIKISIKUTE PEADES, mitte avalikult nö. seina peal. Osad tahavad, et võistlusjooksjaid oleks palju, osad aga tahavad, et sportlaste tase oleks ülikõrge, osad et jooksjaid oleks palju ja et tase oleks samas ka kõrge. Lisaks, osad tahavad et just tema jooksupunt oleks selleks nö. koondise näidiseks, osad aga et just tema enda oma. Kuid... Jooksualade PIKA PERSPEKTIIVIGA ARENGUKAVA pole aga ilmselt mitte kellegil.

Tuleb leida ühtsem nägemus. Ilmselt tuleks hakata selgeks mõtlema, milline organisatsioon ja milline arengumudel oleks võimeline aitama Eesti kestvusjooksu. Leian, et laias laastus tuleks küsida:
1) mis on eesmärgid praegu ja kahekümne aasta pärast Eesti kestvusjooksul tervikuna?
2) kes on kestvusjooksu organisatsiooni sihtrühmaks?
3) keda organisatsioon peaks kaasama?
4) millised peaksid olema motivaatorid?

Ja jooksja seisukohalt saavad vastused olla ikka üsna ühesed:

1) Eesmärgiks Eesti kestvusjooksu koondis, mille:
a) sisemine konkurents oleks piisav, et sellisel tasemel oleks võimalik osaleda rahvusvahelistel võistlustel (suusatajatel on juba midagi sellist)
b) see koondis oleks ajaga kaasas käiv, samas püsiv ja mitte vananev

2) Eelmise vastuse eelduseks ja selle küsimuse vastuseks saab olla vaid see, et sihtrühmaks tuleb valida:
a) PALJU jooksjaid üle eesti
b) PALJUDEST treeningrühmadest
c) PALJUDEST vanuserühmadest
Ning olulisemaks tuleb pidada pika perspektiiviga treeningplaane, mitte sportlaste igapäevaste võistluste hetkevormi saavutamisi!

3) On ütlematagi selge, et kaasata tuleb:
a) jooksaid, kuid ka TEISTE kestvusaladega tegelejaid
b) treenereid + erialaspetsialiste, ei ole ma näiteks teadlik, et toimuks regulaarseid kestvusjooksu treenerite üldkogusid, kuhu kutsutaks ka näiteks spordiarste või siis Eesti koondise treenerite ja näiteks klubide ning koolide treenerite üldkogusid. Oluliseks tuleks pidada ka välistreenerite kaasamist. Info- ja teadmistesulge treenerite vahel ja teiste erialaste inimeste vahel annaks kindlasti senisest enam vältida.
c) teisi organisatsioone: eelkõige ülikoole kui teadusasutusi ja tavakoole kui noorte kasvatusasutusi
d) sponsoreid ja avaliku võimu teostavaid inimesi

4. Millised peaksid olema motivaatorid:
a) Sportlase jaoks. Kindlasti on valdavaks sportlase motivaatoriks ENSETEOSTUS. Jõuda tippu, see tähendab eelkõige eneseteostust. Kui tahame teada, miks on meil nõnda vähe häid jooksjaid, tuleb eelkõige küsida: kas praegune spordiorganisatsioon pakub sportlasele võimalust eneseteostuseks, väga heale tasemele töötamiseks? Mis peaks ühte eesti tuisuses, vihmases, lörtsises ja valdavalt lagedal asfaldil ning paratamatult töö/õpingute kõrvalt kilomeetreid koguvat jooksjat motiveerima? Loomulikult see teadmine, et raskuste korral tehakse organisatsioonis kõik, et treeningprotsess läheks võimalikult hästi, võimalikult sportlase tervist ja saavutusvõimet säästes, tippu. Ning loomulikult teadmine, et jooksja peale LOODETAKSE ja tema ning tema vajadustega ARVESTATAKSE. Kas meil on praegu selline koondis?
b) Sponsori jaoks. Sponsori motivaatoriks on loomulikult positiivne mulje ettevõttest, mis tegeleb hea tegevuse abistamisega. Hea organisatsioon ise on eeldus, et sponsor motiveeruks abistama. Kui jooksjad ja treenerid teavad ja oskavad hästi välja öelda, kuidas nad suudavad jõuda kestvusjooksjaga tippu, siis on raske ette kujutada ettevõtjat, kes sellest kuuldes leiaks, et tema kindlasti ei aita, tema ei soovi et Eesti kestvusjooksja tippu jõuaks.

Lõpetuseks. Kui eesmärgid jäävad halvasti sõnastatuks või üldse sõnastamatta, siis ei ole ka võimalik eesmärkide poole püüdlemine. Ma loodan, et Eesti kestvusjooksu ümarlauad suudab koguda piisavalt jõudu eesmärkide lahtimõtestamiseks või vähemalt mõtlemisele tõuke andmiseks.