Kui joosta ei saa...

Kuna minu elu on praegu täis vigastatud jooksja traagikat ja groteskseid saatusegrimmasse , siis otsustati sellest vändata dokumentaalfilm:



...aga nagu igas korralikus dokumentaalfilmis, nii esineb ka selles teatav vastuolu - õhtul ma siiski käisin jooksmas, tõepoolest, kuid... selgitused jätkuvad... ei jõudnud kuigi kaugele, kõigest 8km kaugusele ja siis pidin tagasi kõndima...

1 paar sokke

Üks valge mees tormab toas ringi: „Sokid, palju? Kümme paari? Viisteist? …üks!?“
Chege nõjatub, vahib kadunult lakke ning venitab viimaks: „Szät vill bee tšast inaf.“
Väljas on talv, kuiv valge lumi katab maad. Traatidel on ka lumi. Varesed kössitavad sekka. Aknast heidab sisse madala päikese kaduv vihk.
Chege lamab ja ootab õhtut. On lämbe. Äsja oli äike. Maa hingab oma raske punase palgega aurates taeva poole.
Mees kobistab esikukummuti sahtlis, välja tulevad suvist laadi asjad: „Sääsetõrje… malaaria… kurat, malaaria, ma ütlen teile…!“
Chege: „Määgzimum tuu oor shree aanngri ilefantz… juu nõu.“
„Aga igaks juhuks siiski,“ mõtleb valge mees, „jeerum ja prillid… ja kreem… ja üldse…. seal pole ju korralikku joogivett!“
Chege elavneb korraks ja kummardub lähemalt vaatama, avar naeratus levib üle tema suurte valgete hammaste: „Ieeah, glääzes meik yuu däämn reetro… bat vhai this stinki criim…?“
Ka valge mees naeratab, aga ta ei jää hetke lõpuni ootama: „Läpakas… kuidas see nüüd küll ununes… taevake… millesse see pakkida!“
Chege lamab jälle, äsja oli äike, on lämbe: „Däämn, vai du yuu niid ol this staaf, a-aa!?“
- „Raha-pass-piletid… raha-pass-piletid…“

Pimeduses uitamine… läbi mingi lõputu ruumi, millel pole seinu, kuid ometi on kõik justkui läbitungimatu, kuid siiski lõpmatult avar…
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, is fourteen miles north with Charlie, to land.“
- „Bõuing een-seven-tree-seveen-dabluu, nairobi tauer, flaai streith i-in, ranavei six. Altimiiter tu-nain-nain-to.“
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, coping.“
Ja pimeduse kohale saavad värelevad tähed ja tähtede alla saab veel punane maa ja punase maa peale saavad tumedad akaatsiate siluetid…

Piltmõistatus

Lumi on maas. Täitsa paks lumi, ja osa on veel õhus. Ja vahepeal, kallid sõbrad, on ikka hirmus palju asju juhtunud… aga suures osas on need teie jaoks igavad, teatud spetspärmibiokeemiameeste-asjad. Jooksmisest niipalju, et Venta on vahepeal suureks saanud – 72kg puhast rasva ja liha. Ja kilomeetreid on talla all vähem kui kunagi varem senises ajaloos – isegi võrreldes oma päris esimeste treeningkuudega 2005/2006 aasta paiku. Tegelikult on ka pisike vigastus… no, õigemini, alguses see oli pisike… aaga… ma otsustasin siiski asja teha suuremaks.

Mõista-mõista

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuleb hoopis piltmõistatus. Ma panen siia ülesse ühe paiga topokaardi, kust mind saab lähema kuu aja jooksul leida. Kes suudab postiaadressi ära arvata, kuhu mulle ja paljudele meie kaassõltlastele (jooksust rääkides, muidugi) kirju koos lumiste Vana-Tallinna postkaartidega saata, saab 10 punkti ja ma teen ühe õlle välja. Muidu ma pean veel kirjutama ja vihjeid andma...

Nii remargi korras...

Peale viimast lugu (Boltist ja tema jalgadest), millega teatud määral pälvis käesolev ajaveeb ka esimese autoriteetsema tunnustuse lugejate tänuliku tagasiside näol, näis nagu oleks autor tänamatult lahkunud. Polnud vastajat küsijaile ega tänajat kiitjaile. Kippu ega kõppu, nagu tina tuhka, vits vette jm. vanarahva ütlused siia kohale.


Edastagem üldsusele siirad vabandused, et autor sellisel kummalisel viisil käitub. Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et autor sattus peale loole punkti lisamist järjekordsesse TSÜKLISSE. "Ah sedasi! No siis on selge! Selline inimene siis!", kostab auditooriumist ja osa lugejaid panevad klõpsuga lehekülje kinni.

Foto 1. Pudelid.

Aga laskem siinkohal siiski selgitada. Alustame sellest, et autor pole valdavalt üldse tema enda isiklik omand, vaid ühe üldsuse jaoks küllaltki abstraktse teadusliku projekti omand. Ja selle projekti tukseid juhib üks mõõtmetelt väike kuid võimukas organism – mutantne pagaripärm (Saccharomyces cerevisiae). See loom, õigemini seen, elab äärmiselt ebastabiilset, peeaaegu pummeldavat, tsüklilist elu ja selle lisaomadusega, et tõmbab ka kõik teised kaasa. Omaette hirmus teema on veel see, et tsükli periood 36-tundi-järjest-magamata katseseeriatega sattus just hooaja põhivõistluste ajale. Niisiis, kokkuvõtlikult, peaks sõnastuses tegema väikese korrektuuri: "Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et PAGARIPÄRM sattus peale seda kui autor loole punkti lisas järjekordsesse TSÜKLISSE."

Aga tänase jutu lõpetuseks ka üks väike piltmõistatus:

Gepard ja Bolt, jalad ja Bolt, imed ja Bolt ehk kuidas joostakse 100m 9,5 sekundiga?

Ei läinudki kaua aega mööda sellest kui lubasin käsitleda siin teemat - mida arvaks gepard Usain Boltist või tema rekorditest - kui juba maailma üldine avalikkus asjast kinni haaras ja loomaaias järjekordne teemakohane eksperiment korraldati. Nagu me juba ammu kõik kõmulise uudisena teame, jooksis gepard Boltist mööda nagu jänes viinerist, saavutades 100 m ajaks 6,16 (www.cincinnati.org).

Kiirused aegu parandades

Niisiis, hoolimata sellest, et Usain Bolt suutis jahmatada kõiki vähegi sporditeadlikke inimesi oma esialgu võimatuna näivate rekordinumbrite purustamisega, jäi gepardile siiski mulje kergest saagist. Ja muljed on subjektiivsed, sõltudes sellest, kes mida hindab või oluliseks peab. Aga sport on siiski reaalala ja katsume muljetamise asemel nüüd mõnel veerul tegeleda ka spordiga.

Nimelt, ütleme, et Te läbite 100 m ajaga 14,0 sekundit. Seega Teie keskmiseks tunnikiiruseks kujuneks 25,7 km/h. Kui soovite läbida 100m ajaga 12,0 sekundit, peate saavutama keskmiseks kiiruseks 30 km/h ja 10-sekundilise läbimisaja tarvis aga juba 36,0 km/h jne. (vt. Tabel 1). Seega hakkab ilmnema, et 100m aja parandamine ja jooksukiiruse parandamine ei ole proportsionaalsed asjad.

Tabel 1. 100m läbimisajad (s) ja keskmised kiirused (km/h)

14s 25,7km/h

13s 27,6km/h

12s 30,0km/h

11s 32,7km/h

10s 36,0km/h

9s 40,0km/h

Kujutame 100m läbimisaja ja kiiruse vahelise suhte graafiliselt:

Joonis 1. 100 m läbimisaja (horisontaaltelg) ja liikumskiiruse suhe (vertikaaltelg).

100 m aja ning jooksja kiiruse suhet kirjeldavaks graafikuks on eksponentkõver. Kui uurida sellist kõverat, kus on kujutatud jooksukiirused 100m aegadel 20-sekundist 0,1-sekundini, ilmneb iseloomulikult, et kõvera algosas (20-sekundist 6 sekundini) kasvab kiirus aeglaselt, "silma järgi" öeldes isegi lineaarselt ja mingist punktist alates hakkavad kiirused kasvama väga kiiresti, logaritmiliselt, kuni viimaks 100m aja lähenedes nullile läheneb kiirus lõpmatusele. Seda esimest aeglase kasvuga poolt nimetatakse lageli "lag-faasiks" ja viimast kiire kasvuga osa "log-faasiks". Seega ilmneb kujukalt, et teatud hetkest tuleb arvulise 100 m tulemuse nihutamiseks ühe ühiku võrra nihutada jooksukiirust mitme ühiku võrra. Nagu märkate, on alla 4-sekundilise 100 m aja saavutamiseks tarvis kiirusi üle 100 km/h.

Kiirused kahe jalaga maa peal joostes

Hoolimata sellest, et sellesse kõvera eksponentsiaalsesse lõpuossa jõuavad matemaatikud küllaltki sageli, siis Bolt ega ka ükski teine sprinter ilmselt mitte kunagi. Seetõttu võiks lähema vaatluse alla võtta kõvera nö. "lineaarse" osa, mis Joonis 1 põhjal paistab jäävat ligikaudu vahemikku 20 sekundist 6 sekundini:

Joonis 2. Jooksukiiruse ja 100 m aja kõver aegade vahemikus 20...6 sekundit (eelmise joonise "lag-faas"). Eraldi ligikaudselt tähistatud rekordimehed Marek Niit ja Usain Bolt oma tulemustega.

Kui oleme sellise kõveraga valmis saanud (Joonis 2), peame kohe oma ennatlikus lihtsameelsuses pettuma ja tegema suured silmad tõdemaks, et kõik asjad ei ole lähemal vaatlusel nii lineaarsed kui suurtel joonistel paistavad. Ka 6-20 sekundini esineb selgelt teatud logaritmiline aja ja kiiruse sõltuvus. Selles 100 m aegade vahemikus on graafikult selgesti näha, et piirkonnas 20...11 sekundit tuleb aja parandamiseks kiirust kasvatada suhteliselt vähem, graafiku tõus on laugem. See tähendab - väiksem kogu graafiku piirkonna keskmisest. Keskmine graafiku tõus, mille ma visandasin silma järgi kõverat puutuva kollase kolmnurgana, esineb siin umbes 10,5-sekundilise 100 m aja juures. Aja saamiseks alla 10,5 sekundi tuleb kiirust suurendada suuremate "portsudena" võrreldes keskmiste aegadega.

On huvitav näha, et sellise puhtfüüsikalisel alusel põhineva geomeetriaga kattub mingil määral ka reaalne elu. Maailmas on ju sadu või tuhandeid sprintereid, kes suudavad läbida 100m ajaga 11,0-10,5 sekundit. Kuid kõigest kergesti loetav hulk sportlasi, kes läbivad aegadega alla 10 sekundi. Keskmisel kaasaegsel tippspinteril esineb murdepunkt 10,5 sekundi juures (eelkõige valged jooksjad). Selles mõttes kaugeneb graafik tugevalt reaalsest elust alates 10,5 sekundist - sportlaste hulga langus on palju järsem kui nende rekordiparandusteks vajaliku kiiruse kasv seda eeldaks. Keskmise sprinteri murdumine vahemikus 11,0...10,0 sekundit on oluliselt järsem, kui ette kasvav aja ja kiiruse olemuse piirang. Massidele saab piiravaks keskmise inimese mingi bioloogiline piirang, mis ei luba kiiruse graafikul oluliselt suuremaid samme ülespoole teha. Rõhutada tuleb veelkord, et see kehtib keskmise sprinteri kohta, sellise igapäevaselt nähtava sportlase kohta. Kuid esineb üksikuid erandeid, kel sellist bioloogilist piirangut, nagu on massidel 11,0 juures, ei ole, ja 10,5 sekundi juures olulist murdepunkti ka pole.

Mis siis annab mõnedele inimestele võime olla hoopis "teisest klassist"?

Võtame ette väikese rännaku graafiku juurest jooksurajale. Parandamaks aega 12,0-pealt 10,5-ni (1,5 sekundit) tuleb parandada keskmist kiirust 4,3 km/h. Parandamaks aega 10,5-pealt 9,0-ni (ehk joosta erakordne rekord), tuleb keskmist kiirust tõsta 5,7 km/h, ehk võrreldes esimese pooleteise-sekundilise ajaparandusega 1,4 km/h enam! Mida see tähendab jooksjale? Esimese 1,5-sekundilise rekordiparanduse tarvis tuleb parandada kiirust 1,19 m/s, teise jaoks aga juba 1,58 m/s (Joonis 3). Ja see ei tähenda enam midagi muud kui et teise rekordiparanduse teostamiseks tuleb sekundis joosta ligi 40 cm rohkem kui esimese rekordiparanduse juures. Sama sammusageduse juures 3 sammu sekundis võiks see tähendada, et rekordiparandaja peaks teise rekordi püstitamisel võrreldes esimesega sammupikkust suurendama 13 cm.

Joonis 3. Võrdse 100 m aja paranduse saavutamiseks tuleb parandada kiirust erineval hulgal.

Niisiis, oleme jõudnud ühe põhjapaneva järelduseni, mis hakkab vähemalt osaliselt vastama lõigu alguses seatud küsimusele. Esiteks arvestame, et sammusageduse (nö. väleduse) ja plahvatusliku jõu arendatavusel on indiviiditi küllalt selged bioloogilised piirid, mis vähemalt Euroopa sprinterite juures on näidanud tipnemist 10 sekundilise 100 m ajaga. Teiseks meenutame Berliini MM´i 100 m finaali, kus omavahel heitlesid Usain Bolt ja Tyson Gay. Viimane neist, olles nö. "klassikaline spintertüüp", on arendanud sprindi nö. väleduskunsti väljapaistva tasemeni, kuid jäi siiski oluliselt alla madalama väledusega spirnterile Usain Bolt´ile. Siit lähtudes väidaksin, et Bolti klassivahe teiste tippspirnterite ees peitub olulisel määral (ma ei hakka midagi absoluutset väitma, kuna pole Bolti ise mõõtnud ega kaalunud) tema klassivahes sammupikkuses, mis omakorda seisneb tema jalgade pikkuse eelises teiste ees. See tähendab, kui mingi spirnterite rühma väledus ja jõuomadused on absoluutselt tipptasemel välja arendatud, siis võidab ikkagi see, kes jookseb pikema sammuga.

Imed ja müstika spordis

Spordiajakirjanduses ja ka tavahuviliste seas levib imede otsimine, teatud tulemuste müstifitseerimine ja lõplike inimvõimete piiride seadmine. Nii on 100m aja juures üldine piir, mida sageli müstifitseeritakse 9,5 sekundit. Ajalugu on näidanud, et ükski seni seatud piiridest pole paika jäänud, meenutagem mõningaid omal ajal müstifitseeritud piire: eelmise sajandi alguse motospordis 100km/h, miilijooksus 4 minutit, 10 000m jooksus 27 minutit, jne... Tulles piiri 9,5 sekundit juurde, ütleksin kõikide spordihuviliste rahustamiseks, et kõik ei ole veel läbi, tipus 9,5 sekundit piiriks kindlasti ei jää. Praegune 100m rekord 9,58 sekundit eeldab kiirust 10,438 m/s, piiriks seatud 9,5 sekundit eeldab kiirust 10,526 m/s, ehk siis kiiruse vahe on 8,8 cm/s (Joonis 4).Kui seada eesmärgiks joosta 9,0 sekundit, tuleb joosta kiirusega 11,11 m/s ja kiiruse vahe praeguse rekordiga tuleks 67,3 cm/s (Joonis 4).

Joonis 4. "Müstiline" 9,5 sekundi piir 100m jooksus on artikli autori sõnul ületatav.

Sprindis sammusageduse juures 3 sammu sekundis eeldab maailmarekordi ajaparandus 9,5 sekundini sammu pikendamist 8,8 cm/s : 3 = 2,9 cm võrra. Ajaparandus 9,0 sekundini nõuab sageduse 3 sammu sekundis juures sammu pikendamist 67,3 cm/s : 3 = 22,4 cm. Seega ei tundu 9,5 sekundi ületamine ebareaalne ei Bolt´i ega ka Gay poolt. Teise variandi suudab ellu viia aga tulevikus leitav Boltist 4 cm pikemate jalgadega jamaikalane. Sellise jooksja sammupikkus samade kiirus- ja jõuomaduste juures on 2X4 cm = 8 cm pikem ja seega sekundis saavutab selline jooksja Bolti ees 9,0-piiri ületamiseks tarviliku edu 24 cm.

Lootusetust vähendab seejuures veel asjaolu, et lääne ühiskondades on levimas tendents kasvu pikenemise suunas X cm/põlvkonna kohta (Taani meeste kesmine pikkus on sajandiga kasvanud ~10 cm, Bennike 2005), mistõttu võiks eeldada ka pidevat sprindi üldkeskmise tulemuse paranemist sammupikkuse pikenemise arvel. Ilmselt on Bolt põhjustanud maailmas ka sprinditalentide otsingutes uue ajastu - varem treenerid ei pööranud nii pikka kasvu sportlasele tähelepanu kui sprinterile. Niisiis, kõik märgid näitavad, et 9,5 sekundi pidamine 100 m maailmarekordi piiriks ei ole lõplikult põhjendatud. Ja lõplikuks piiriks ei saa pidada lähemal sajandil isegi 9,0 sekundit.

Niisiis, loo moraal: imedel on reaalsed põhjused ja sport on eelkõige reaalala.

Alternatiivsete Jooksjate viietärnilaager (Laagr no. 4)

Tõepoolest, nii ootamatu kui see ka polnud, toimus augustikuu suvisel esimesel poolel Alternatiivsete Jooksjate treeninglaager... ja veel kuskohas!? Ei, mitte metsas... ega Rebul... ega ka koopas, vaid lausa Tartus Toomemäel üliõpilasselts Liivika (asub Baeri Küünestuudio lähedal) ruumides. Ja põhjus asjade sellisele arengule oli proosaliselt lihtne - Mart ja Alo on Liivika liikmed (siis vist livikoniused?). Igatahes omistati laagriolmele Üleliidulise Alternatiivsete Treeninglaagrite Tärnikomitee poolt maksimaalsed viis tärni.

Niisiis mõned olulisemad kabariidid kokkuvõtlikult:

laagri iseloom: alterjooksjate tüüptreeninglaager laenatud ulualusega

laagri kestus: nädalajagu sõltuvalt personaalsest koormustaluvusest

laagri välikomandant: Hr. Mart Andresson

laagri isikkoosseis rahuajal: Andresson, Kais, Rand, Lipp

laagri isikkoosseis treeningajal: Kais, Lipp, Rand, Andresson, Mustasaar, Venta

laagri isikkoosseis lauatennise ajal: Kais, Lipp, Rand, Andresson, Mustasaar, Venta, Lipp (noorem, aga tugevam), Jürs

Üldiselt võib laagri programmilise tegevuse kokku võtta sõnaga "personaalne", kuna ühised treeningud olid peamiselt hommikuti Toomel. Põhitreeningute osas läks lihtsalt raskeks keskmaameeste ja maratonile pürgijate treeningvahendeid kokku klapitada. Samas lauatenniseturniiridest, mis ilmselt ajaliselt võtsid suurima osa sportlikust tegevusest (terve päeva treeningute vahel ja õhtuse aja treeningute järel), ei olnud mul võimalik isegi surnut mängides pääseda.

Laagris peetud akadeemilisel loengul (lektor M. A. Venta) oli peateemaks jooksjate eelduste kujunemine evolutsioonil läbi inimkonna ajaloo. Sellele järgnenud perspektiivvisioneerimissessioonil leiti, et Alternatiivsete Jooksjate ainus võimalus maailmaareenile pääseda on geeniteraapia.

Laager lõppes, nagu ikka, suure pauguga - seekord käidi paugutamas Viljandimaal Kolme Tamme jooksul, mille marsruut möödus kolmest vaevaliselt kasest, kuid mis siiski ei seganud Hr. Andressonil jooksul teist kohta taotlemast. Seoses majandussurutisega oli Hr. Ralf Lipu auto öö jooksul niivõrd palju kahanenud, et Hr. Venta enam sisse ei mahtunudki ja seetõttu Viljandis ei käinud ja ei oska ta siin ka rohkemat kosta.

Ja kõik see ka kirjaoskamatutele:

Foto 1. Vorm saavutati laagris seekord oranž.

Foto 2. Laagri maskotiks oli seekord kama.

Fotod 3-5. Toitlustamine laagris.

Foto 6-7. Kord on majas ja päevakavas.

Lõpp

Kuidas hoiduda kriminaalsest kirjutamisest?

Tere taas. Kui kirjutab, siis järelikult on veel elus. Viimaste kuude jooksul sai küll õige ümmargune arv kajastusi - tervelt null. Ja sündmusi, mida ei leia siit ei sõnas ega pildis, ikka jagub. Nagu näiteks Eesti meistrivõistlused. Või 10 000 meetri jooks, kus joosti alla 30-minuti. Või siis Kuldliiga finaali 1500m jooks. Seega mina kõikjale ka ei jõua, või on parem öelda - kuhugi ma ei jõua... eriti oma 16-tunniste tööpäevadega suvepuhkuse ajal. Aga samas, varsti peaks siit leidma kajastusi Alternatiivsete Jooksjate sensatsiooniliselt treeninglaagrist Tartus, ERNA testmatkast ja selle mõjust kannaalusele pehmele koele, vastused peaks saama küsimustele Kuhu kadus noor vasikas? ja Mida arvab gepard Usain Boltist?

Aga aitab lobast ja lubadustest, on üks pakiline asi, mis tuleb enne ja kohe joonde ajada. Nimelt, peatselt eestlaste peade kohale tõusev uus keeleseadus tembeldab avaliku kirjakeele kasutamisel eksinud indiviidid seaduserikkujaiks. Ja ainsana pääsevad kunstiinimesed oma kunstiliste tekstidega. Aga sport on reaalala ja spordikommentaarid ei kuulu kunstilise teksti hulka. Vähemasti ei kavatse ma hakata mingeid tuhandeviiesajameetrijooksu-teemalisi värsse seadma. Seega kuulun ka mina selle ajaveebiga edaspidi seadusesilma poolt kütitava liigi hulka.

Foto 1. Eesti Keeleinspektsiooni töötajad võitlemas keelevärdluse vastu

Kuid ärge arvake, et ma olen nii sinisilmne, et iga kord peale järjekordset postitust hirmuga kodus tuled kustutan ja vaikides ootan, millal nad uksele koputavad ning 200 trahviühikut välja nõuavad. Seda nad ei tee niikuinii. Kuid seadusekuuleka kodanikuna püüan ma oma elu elada ikkagi seadusega vastuolusid vältides. Niisiis, lõpetan kirjutamise ära? Hakkan ainult pilte üles riputama? Ei. Kui tekib olukord, kus seadusekeelest sündmuse ilmestamiseks ei piisa, tuleb üle minna vabadele keeltele. Üks vigases vene keeles öeldud lause on sageli väljendusrohkem kui mingi paragrahvimärgiga ÕS´u järgi pööratud õigekeelsuslik tekst. Niisiis seltsimehed: Бодливой корове бог рог не дает.

Foto 1. http://www.unitedsikhs.org/rtt/TwoWorldWarsandtheSikhs_clip_image012.jpg

Miilirekord ja takistuste kvalifikatsioon

Möödunud kolmapäeval, 3. juunil, toimus Tartus Ülikooli staadionil Bigpanga Kuldliiga raames kaks olulist jooksusündmust. Ajaliselt esimesena leidis aset kvalifikatsioonivõistlus meeste 3000m takistujooksus, mille võitja kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Eestit esindama. See võistlus toimus lausa nii esimesena, et ennetas 3 tunniga Kuldliiga Tartu etapi avamist. Õhtu olulisema jooksusündmusena oli aga plaanis miilijooks, mis leidis aset pealtvaatajatemagneti – meeste kettaheitega – samaaegselt juba Kuldiiga põhiprogrammi raames. Selle võistluse eesmärgiks oli purustada kehtinud eesti rekord 4:05,1. Käesoleva reportaaži autor oli staadionil distantsikohtuniku rollis, mistõttu jätab fototöö kvaliteet soovida. Kuid rääkigem sündmuste enda käigust lähemalt:

3000m takistujooksu kvalifikatsioonivõistlus

Kõigepealt, samaaegselt soojendusrajale kogunevate sportlastega, veeres staadionikattele Gorkovski Autotehase toode paakautode klassist ja täitis kahe paagitäiega Tartu Ülikooli staadioni veetakistuse, hoolimata viimase visast soovist tühjaks lekkida.

Foto 1 ja 2. Vesi läheb veetakistuseks.

See päädis viimaks takistusjooksust osavõtjate rivistamisega stardijoonele staadioni tagasirgel. Stardinimekiri oli võrreldes eelmise aasta edetabeliga küllaltki õhukene, stardis Ilvard Eeriksoo (113), Deniss Košelev (114), Margus Koor (115) ja Allar Lamp (116). Algselt startima pidanud Keio Kits oli sunnitud kahjuks stardist loobuma.

Foto 3 ja 4. Start.

Stardist võtti juhtohjad enda kätte kõigepealt Margus Koor, kuid esimese küllaltki rahulikus rütmis läbitud kilomeetri langedes otsustas jooksu vedamise juba kiirema rütmiga enda kanda võtta Deniss Košelev, kellega õlg-õla kõrval jätkas jooksu Allar Lamp ja juhtpaari tuules Eeriksoo. Selline tempo näis Koorile raskevõitu, mistõttu teise kilomeetri lõpus hakkas teiste jooksjatega tekkima väike vahe.

Foto 5 ja 6. Esimesel kilomeetril.

Foto 7 ja 8. Kolmanda kilomeetri alguses.

Enne viimast ringi otsustas tugeva spurdiga minna eest Eeriksoo, kuid sai kaasa vähemalt sama tugeva lõpuga Lambi. Viimases kurvis näitaski Allar oma veenvat üleolekut, jõudes takistuseni Ilvardi ees kümnemeetrise eduga ja veel üle õla taha kiigates kasvatas lõpusirgel oma edu selgelt mõnekümnemeetriseks.

Foto 9. Allar Lamp viimase takistuse ületamisel.

Sellega kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Allar Lamp ning jooksu lõpuprotokoll kujunes järgmiseks:

1 Allar LAMP Tartu SS Kalev 9.33,85
2 Ilvard EERIKSOO Kuusalu SK 9.41,56
3 Margus KOOR KJK Lõunalõvi 9.52,43
4 Deniss KOŠELEV KJK Kalev-Sillamäe 9.52,46
Keio KITS EMÜ SK DNS

Eesti rekord ja Aafrika jänes

Kergejõustikuõhtu arenendes hakkas lähenema ka miilijooksu start. Lubatud rekord ning soojendust tegevate sportlaste suur hulk tõotas juba oluliselt ärevamat võistlust. Stardinimekiri sisaldas sedapuhku 18 sportlast, nende hulgas rekordihoidjat Tiidrek Nurmet ning klubikaaslast Nikolai Vedehinit, lisaks on üles antud Roman Fosti, Kaarel Lilleoja, Timo Kilp, Sander Jürs jt.. Väliskülalistest olid soomlased esindatud terve plejaadiga: Niclas Sandells, Riku Marttinen, Matti Viren, Tommy Granlund, Tuomo Salonen. Lisaks olid stardis venelased Valentin Smirnov ja Pavel Hovorostuhov. Selline koosseis lubaks näha jooksu alla 4 minuti. Lisaks haruldasele rekordile oli starti muretsetud ka üks haruldane jooksja – keenialane Philemon Kimutai – kes sedapuhku oli tegemas jänesetööd.

Stardimomendiks otsustas ilm pöörata 15-st kraadist jahedamaks ning taevast hakkas tibutama ka vihma – 10 000m mehed ütleksid “margi-ilm” – kuid maileritele jääb siiski margiilmast paar kraadi puudu. Jooksjate koondamine stardijoonele saab väikese viivitusega tehtud ning viimaks kõlab ka starteri viimane sõna.

Foto 1 ja 2. Enne starti. Õpilased (ülal) ja juhendaja (all).

Foto 3 ja 4. Start.

Esimene ja teine ring mööduvad Kimutai kellapealt täpse vedamisega. Nendel ringidel püsib suur peagrupp koos. Lennuka sammuga teed tegeva Kimutai selja taga on koha sisse võtnud Nikolai Vedehin, kelle järel jooksevad tandemis Nurme, Smirnov, Sandells ja teised.

Foto 5-8. Esimene pool Kimutai vedamisel.

Peale jänese kõrvale astumist jätkab tandem teed Vedehini vedamisel. Viimase ringi eel tõusevad Nurmest mööda Sandells ja Smirnov. Hoolimata tugevast tempost järgnevad neile meetri-paarise vahega Marttinen ning veidi suurema vahega Hovorostuhov ja teised.

Foto 9. Kolja suundumas viimasele ringile.

Otsustavale lõpusirgele satuvad Vedehin, Smirnov ning Sandells praktiliselt kõrvuti. Kohe nende järele on tõusnud Marttinen ja Nurme. Tihedas rebimises jõuavad finišiuudustikku esimestena Sandells ja Smirnov, edestades Koljat poole sammu jagu. Napi eduga võidab Smirnovi ees jooksu Sandells. Kolja finišeerub kolmandana, edestades mõne hea meetriga Marttineni ja Nurmet. Jooks oli piisavalt kiire, et tagada nii Vedehinile kui ka viiendana finišeerunud Nurmele eelmist tippmarki edestav miiliaeg, seega isiklik rekord. Sellega on siis miili rekordiomanikuks saanud praeguseks Nikolai Vedehin ajaga 4:02,82.

Foto 10-12. Sündmused lõpuruudustikus - Sandells ees, kõrval Smirnov, kohe taga Vedehin.

Foto 13. Vastne rekordiomanik Nikolai Vedehin.

Lõpuprotokoll kujunes esiviisikul järgmiseks:

1 Niclas SANDELLS FIN 4.02,29

2 Valentin SMIRNOV RUS 4.02,33

3 Nikolai VEDEHIN Tartu Ü. ASK 4.02,82

4 Riku MARTTINEN FIN 4.03,66

5 Tiidrek NURME Tartu Ü. ASK 4.04,14

Peab veel lisama, et õhtu lõpetas naiste 1500m jooks, mille võitis Jekaterina Patjuki (aeg 4:31,00) vedamisel lätlanna Polina Jelizarova ajaga 4:28,88.

Magistrite arvestuses....

Niisiis, õnnitlused vastsetele magistrikraadi omanikele. Mario Mustasaar (TÜ, keskkonnatehnoloogia) ja Ralf Lipp (TLÜ, kehakultuur) on edukalt pareerinud oponentide vastuargumendid ning avanud tee astumaks rektori enda ette, et anda käppa ja võtta vastu magistridiplom.

Fotod 1-2. Magister Mustasaar ja magister Lipp.

Ja mida toob see rõõmus sündmus uut Eesti pikamaajooksu maailma? See rõõmus sündmus tähendab siin seda, et magister Venta kõrge koht jooksudes magistrite arvestuses hakkab lähimatel kuudel oluliselt kõikuma. Aga konkurents selles klassis on vajalik.

Nüüd, teistpidi, mida annab magistritase jooksjale? Üldiselt, toetudes magister Venta kogemustele, peab nentima, et raskemat minekut. Ja põhjus on ilmselt psühholoogilist laadi – magistrite võimuses on lihtsaid asju, nagu jooksmine, ajada väga keeruliseks. Mida kõrgemale orbiidile (nt. haridusorbiidile) liikuda, seda suuremal ringil on võimalik rabeleda, et tuumale tiir peale teha. Näiteks tooksin mõned jooksjate enesemotiveerimiseks kasutatavad ergutushüüded vastavalt haridustaseme kasvades – põhitase: “Jookse!”, kesktase: “Jookse kiiresti!”, magistritase: “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini!”. On märgata ergutushüüete märgatavat pikenemist magistritaseme juures. Ja peamine probleem peitub selles, et magistritasemele mõeldud ergutav lause on juba nii pikk ning selle lause omastamine nii keeruline, et mõju kipub jääma aeglaseks ja jõuab sageli kohale alles peale võistlust, näiteks riietusruumis, või kodus taastaval jooksul. Seepärast on keeleliselt soovitatav lisada magistritaseme ergutuslausete lõppu esimese taseme lihtsamad hüüded, näiteks “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini... ja lisada – jookse, sa igavene roe!”.

Foto 3. Magister Venta tööhoos.

Samas, positiivseid külgi on asjal ka. Hooaeg toob peatselt ukse ette Alternatiivsete jooksjate treeninglaagrid, mis omandavad ilmselt seninägematu teadusliku sügavuse (ilmselt öiseid seminare tuleb juurde ja laager asetseb veelgi sügavamas metsas). Samas, et olukorda teatud määral tasakaalustada, tuleks kaasata ilmselt rohkem ka nooremaid jooksjaid, kes suudavad veel jooksmisest kõnelda lihtsalt, nii nagu asi on.

Tippsportlaste kasvulava hindamine – kuidas külvad, nõnda lõikad

Elu ja aine kipub siin maamunal jaotuma püramiidilaadsete skeemide kohaselt – alumised kihid või astmed, mis toetavad ülemisi astmeid, on mahukamad, laiemad või arvukamad kui ülemised, alumistele toetuvad astmed. Ja püramiidide kõrgemate osade ehitamine nõuab rohkem tööd kui alumiste – sest kõrgemate ehitamiseks tuleb ehitada enne valmis alumised kihid. Ja mida kõrgemale tipu poole liigume, seda ahtamaid kihte suudame luua. Ja sarnased on lood ka inimpüramiididega. Eluea, jõukuse, õpitud ja kaasasündinud oskuste vm. omaduste põhjal jagunevad inimesed püramiidilaadse skeemi kohaselt.

Pilt 1. Inimpüramiidi näide.

Mida teate sportlaskonna vormist?

Televiisorist olümpiamänge vaadates on näha sportlaste püramiidi tippe. Nende tippude alla jääva tervikliku püramiidi, tippude kandepinna, moodustavad noored harrastajad, koolisportlased, riiklikul ja regionaalsel tasemel saavutussportlased, neid toetavad õpetajad, treenerid ja meeskonnad. Ja kuigi pidevalt korratakse, et tippude hulk sõltub meie järelkasvust, on ikka suure tähelepanu keskmes tavaliselt ainult püramiidide tipud, nende tervis ja igapäevane treeningtegevus. Ja kui küsida täpsemaid andmeid sportlaskonna kui terviku kohta, siis tegelikult täpsemad andmed kui meedias esinevad pealkirjad - "Rahvatervis on halvenenud!" ja "Spordiga tegelejate hulk kasvab/kahaneb" - puuduvad.

Konkreetse sportlasega tegelemine on suhteliselt lihtne ja ühene - on olemas treener, on olemas kindlad sportlast iseloomustavad omadused ja hooaja parim tulemus. Nii on sporditeadus läinud valdavalt lihtsamat teed ja võtnud uuritavateks subjektideks need paar kolm kuni paarkümmend kindlat persooni, ning uued ja värsked andmed tulevad sellistest uuringutest. Nii on ka spordiametnikud läinud seda lihtsat teed, et on võistlusspordi organisatoorse süsteemi kohandanud lähtudes üksiksportlastest, kelle andmed on olemas ja tulemusi on lihtne lugeda ning neid paari-kolmekümmet tipptulemust kord aastas almanahhidesse kanda. Ja kogu teadmine Eesti spordist on praeguseks niikaugel, et kui küsite midagi Eesti spordi püramiidi kohta, saate vastuseks selle ja selle sportlase tipptulemuse ja treeneri telefoninumbri.

Aga mis siis puudu on? On tulemused, on sportlased ja on olemas tipud! Aga puudu on tervikliku süsteemi metoodika. Puudu on võistlusspordi kui terviku hinnangud. Puudu on vastus küsimusele - missugune on sportlaskonna vorm? - kuigi on olemas vastus küsimusele - missugune on Kaie Kanepi või Jüri Jaansoni või Pavel Loskutovi vorm? Ja tagatipuks on ka selle pärast raske vastata küsimusele - missugune on järelkasvu vorm?

Sportlaste püramiidid

Sissejuhatus püramiidide kirjeldamisest ei olnud sugugi juhuslik. Rahvastikuandmeid, nagu näiteks inimeste vanuselist jaotumist, esitletakse sageli püramiidskeemidega - näiteks rahvastikupüramiididega. Kasutaksin analoogiat ja moodustaksin kogu sportlaskonnast püramiidskeemid nii, et püramiidi pindala kujutab lihtsalt sportlaste koguhulka, mis jaotub vastavalt vertikaalselt kasvava saavutuse taseme järgi. Sellisel juhul saaks sportliku taseme jagunemist sportlaste populatsioonis kujutada analoogiliselt rahvastikupüramiidile nelja põhimõttelise kujuga püramiidiga (Joonis 1):

A) Kiiresti kahanev püramiidid
B) Proportsionaalselt kahanev püramiid
C) Statsionaarne püramiid
D) Alusel kahanev või nöörduv püramiid

Joonis 1. Sportlaste rahvastikupüramiidide võimalikud kujud.

Edasise analüüsi lihtsustamise mõttes eristame vertikaalteljel kolm taset või kohorti: algtase, kesktase ja tipptase. Oletame, et oleme analüüsinud eelkõige tulemussportlasi (alates näiteks 16. eluaastast) ja võtame jämedalt, et algtaseme all peame silmas noortespordi tulemuste tasemel harrastust, tipptaseme all aga maailmajao paremiku konkurentsis kaasalöömist ja kesktasemena käsitleme nende kahe suure rühma vahele jäävate saavutussportlaste tasemeid. Analüüsime esitatud püramiidide kujusid lähemalt.

A) Kiiresti kahanev. Algajaid sportlasi on väga palju, kuid kestasemele saavutussporti enamik ei jõua. Seega peamised kaod toimuvad juba algtasemel. Samas kesktasemest tipuni jõudmisel on kaod oluliselt väiksemad. Kuna kesktaseme valim on väga väike, siis tipu lõplik kujunemine on kõikuv ja risk tipptaseme esindajaid mitte saavutada või neid kaotada on väga suur. Kogu ala tipp sõltub üksikust/üksikutest sportlastest.

B) Proportsionaalselt kahanev. Iga järgmine tase kaotab proportsionaalselt eelmisest tasemest teatud hulga edasipürgijaid. Püramiidi kuju geomeetrilisest iseärasusest tingituna on kõige suuremad kaod kesktasemel sportlaste seas. Tippudeks sobiv valim eelmisega võrreldes veidi suurem. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on ilmselt oluliselt rohkem kui kiiresti kahaneva püramiidi juures, seega ala tipp sõltub korraga mitme sportlase karjäärist.

C) Statsionaarne. Kaod kuni tipptaseme saavutamiseni suhteliselt väikesed. Kõrgtaseme kasvulava on väga lai. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on alati ja väga palju, mistõttu esineb ka tipptaseme juures tihe konkurents ja seetõttu võivad esile kerkida nö. tippude tipud. Kõik tippsportlased ei saa võimalust enda parimate tulemuste realiseerimiseks.

D) Alusel kahanev või nöörduv. Toimub spordisüsteemi lagunemine – algtaseme juurdekasv aeglustub ja püramiid hakkab muutma oma kuju.

Sportlaste püramiidid spordisüsteemi olukorra indikaatorina

Kui rahvastikupüramiidi kuju ütleb palju ühiskonna arengutaseme kohta, siis ilmselt spordipüramiidide kuju võiks analoogiliselt anda hinnangu spordisüsteemi arengutasemele.

Toome lühikese iseloomustuse analoogiliste rahvastikupüramiidide juurest:

Kiiresti kahanevat tüüpi rahvastikupüramiidid peegeldavad arengumaade tüüpilisi valusid: laste sündivus on tohutu, kuid suremus ei jää sellest oluliselt maha, puhta vee ja toidu ning arstiabi kättesaadavus on piiratud. Keskmine eluiga on väga madal.

Proportsionaalselt kahanev püramiid iseloomustab arenevaid maid, kus suremus on veel suhteliselt suur võrreldes sündivusega, kuid ka laste ellujäävus on juba oluliselt suurem ja suremuse põhjused on juba keerulisemat laadi. Keskmine eluiga jõuab noorukieast juba kaugemale.

Statsionaarne püramiid jällegi näitab reeglina stabiilsuse ja arenenud ühiskonna väljakujunemist – esmased mured ja vajadused on kogu inimese eluea jooksul kergesti lahendatavad, sündivus on suremusega tasakaalus ja kesmine eluiga on väga pikk.

Nöörduv rahvastikupüramiid näitab sündivuse järsku langust, seega on ühiskonnas toimumas pikas perspektiivis fataalsed muutused.

Näiteid. Kiiresti kahaneva rahvastikupüramiidiga on Aafrika riigid, sh. Keenia ja Etioopia. Statsionaarse rahvastikupüramiidiga on USA, Kanada ja veel mõned maailma juhtriikides elavad rahvad. Nöörduv rahvastikupüramiid esineb väga paljudel nö. arenenud arengumaadel, sh. Balti riikides, Venemaal jm.

Foto 2. Aafrika on lapsi täis.

Sportlaste püramiidide juures tuleks “suremuse” all silmas pidada karjääri lõpetamist, spordist lahkumist ja “sündivuse” all vastavalt saavutussporti tulekut.

Analoogliliselt rahvastikupüramiididele, kiiresti kahanevat tüüpi sportlaste püramiid näitab kõrget algajate saavutussportlaste “suremust” - motivatsioonitegurite, juhendamise ja muu abi puudlikkust. Keskmine spordikarjääri pikkus on väga lühike.

Proportsionaalselt kahanev sportlaste püramiid näitab, et edasijõudmine spordis on valdavalt parem kui eelmisel juhul, kuid siiski üldjoontes kõrge “suremusega” kõikides tasemerühmades. Keskmine spordikarjääri pikkus on juba veidi pikem, kuid tavaliselt lõpeb siiski palju aega enne tipptulemuse saavutamist.

Statsionaarne sportlaste püramiid peaks aga viitama heale tasakaalule uute sportlaste “sündimuse” ja karjääri lõpetavate sportlaste “suremuse” vahel ning keskmise spordikarjääri suurele pikkusele. Karjääri jooksul “suremise” risk on suhteliselt madal, väga paljudel on võimalus teha nö. täisväärtuslikku sportlaskarjääri.

Analoogiliselt rahvastikupüramiididele, mida kasutatakse ühiskonna seisundi olulise indikaatorina, võiks sedasama omadust ekstrapoleerida ka sportlaste püramiididele: kahaneva sportlaste püramiidiga spordisüsteeme pidada nö. madalalt arenenenud süsteemideks, proportsionaalselt kahanev püramiid esindaks arengusüsteeme ja statsionaarne kuju peegeldaks arenenud spordisteemi.

Magistrandid-doktorandid!

Ilmselt rahvastikupüramiidide ja sportlaspüramiidide vahel esineb teatud nüansside kindlasti ka erinevusi. Võimalik, et need toodud näiteid ei ole ka head või õiged. Kuid seni pole ma sellise sisuga uuringuid näinud. Samas arvan ma, et asi on väärt lähemalt uurimist. Ja seepärast võiks mõni mõjuvam persoon esitada väljakutse mõnele kehakuktuuri magistrandile näiteks ja panna ette sellise põneva kraaditöö teema:

“Spordidemograafia – sportliku andekuse sündivus, surevus ja eluiga ning spordisteemi arengutase”, milles oleks võimalik lahendada näiteks küsimused:

1. Kuidas demograafilisi meetodeid kasutada hindamaks spordisüsteemide tulemuslikkust ja ennustamaks tipu kõrgust?

2. Millised spordikarjääridele iseloomulikud omadused on demograafilise meetodi kasutamist soodustavad ja millised takistavad?

...

N. Kuhu asetada Eesti spordisüsteem või erinevate spordialade süsteemid, kas arengu- või arenenud spordisüsteemide ritta?

Foto1: http://www1.sulekha.com/mstore/my-utterances/albums/default/The%20Dispatch%20Riders%20formingHuman%20Pyramid.jpg

Karjalaskemullikad

Kevade soe embamine on kõigile märgataval moel pihta hakanud: murukamar Toomemäel on juba enam-vähem tahe, tudengite jooksuaeg on iga hetk käes ja Kuusiku kuusetaatki on juba oma esimesed kevadennustused ära teinud.

Vanarahva kalendri järgi käib talve rautava jää- ja lumekooriku murdumise ja looduse vabanemisega käsikäes karja vabanemine. Terve talve laudas konutanud loomad, alt sõnnikused, pilk pimeduses tuhmunud, aetakse loomad 1. kuni 23. aprillil välja karjamaale. Ja oh seda lusti- ja rõõmupidu siis! Mullikad kargavad esimest korda üle taheneva nurme nagu ampelmannid ja vana lehmgi ei suuda end vaos hoida ja tormab nagu pöörane ümber vana küüni. Ja karjaselgi omad ülesanded – tuleb lõigata esimene karjasevits, et ülepööraseks läinud loomi veidigi taltsutada. Kuid moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi ja moodne karjus esimest lõigatud vitsa...

Foto 1-2. Karjalaske sündmused vanal ajal.

Ja siitkohalt tahaksingi kohe tuua põllumajandusmaailmast paralleeli kestvusjooksutreeningute maailma. 1. aprilli paiku olid staadionid ja muruväljad Tartus veel vee ning sulava lume all. Ja siis, 6. aprillil, oli tõeline karjalaskepäev: Ülikooli ja Tamme staadion, Toomemägi, Tähtvere park – kõik olid ühtäkki tahedad ja kuivad ning kogu linnas võis kohata sörkivaid, jooksvaid, tormavaid, hüplevalt kõndivad, kepikõndivaid ja lihtsalt kätega vehkivaid rõõmust, päikesest ja värskest mullalõhnast õhetavaid inimesi. Ja endastki käis justkui mingi “klõps” läbi. Krossidel ei saanud kuidagi manitsetud hoogu pidama, lõigutreeningutel kippusid esimesed ringid ikka lubamatult kiireks – nagu karjalaskepäeva mullikas.

Foto 3. Rahvaspordihooaeg saab alguse karjalaskeajal.

Ühesõnaga, mis sellest kõigest siis nüüd järeldada. Kuigi moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi, oleks siiski kahju sellist kena aega, nagu karjalaskeaeg on, üldse soiku jätta. Ja postsotsialistlik vanarahvas (Mustamäe-, Lasnamäe- ja Annelinnarahvas) ja nende noored järeltulijad (ilma karjata ja kodulaenudega Tiskres) pole õnneks traditsioonidel sugugi sumbuda lasknud, vaid olles terve talve korterites konutanud, lamatistes ja pilk telerist tuhmunud, tormavad esimesest kahekümne kolmanda aprillini välja, nagu karjalaskemullikad, ahmivad kevadõhku ja tormavad tuhatnelja jalgu takka loopides parkidesse sörkima.

Foto 4. Ilusat kevadet meile kõigile!

Foto1: http://blog.redfin.com/orangecounty/files/2008/01/2running-cow.JPG
Foto2: http://www.wisconsinstories.org/images/gallery/season1/mail/jumping_cow.jpg
Foto3: http://www.viljandimaa.ee/jarvejooks/?pid=22&lang=est#33
Foto4: http://www.letsgodu.com/images/Humor/FunnyCow.jpg