Nii remargi korras...

Peale viimast lugu (Boltist ja tema jalgadest), millega teatud määral pälvis käesolev ajaveeb ka esimese autoriteetsema tunnustuse lugejate tänuliku tagasiside näol, näis nagu oleks autor tänamatult lahkunud. Polnud vastajat küsijaile ega tänajat kiitjaile. Kippu ega kõppu, nagu tina tuhka, vits vette jm. vanarahva ütlused siia kohale.


Edastagem üldsusele siirad vabandused, et autor sellisel kummalisel viisil käitub. Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et autor sattus peale loole punkti lisamist järjekordsesse TSÜKLISSE. "Ah sedasi! No siis on selge! Selline inimene siis!", kostab auditooriumist ja osa lugejaid panevad klõpsuga lehekülje kinni.

Foto 1. Pudelid.

Aga laskem siinkohal siiski selgitada. Alustame sellest, et autor pole valdavalt üldse tema enda isiklik omand, vaid ühe üldsuse jaoks küllaltki abstraktse teadusliku projekti omand. Ja selle projekti tukseid juhib üks mõõtmetelt väike kuid võimukas organism – mutantne pagaripärm (Saccharomyces cerevisiae). See loom, õigemini seen, elab äärmiselt ebastabiilset, peeaaegu pummeldavat, tsüklilist elu ja selle lisaomadusega, et tõmbab ka kõik teised kaasa. Omaette hirmus teema on veel see, et tsükli periood 36-tundi-järjest-magamata katseseeriatega sattus just hooaja põhivõistluste ajale. Niisiis, kokkuvõtlikult, peaks sõnastuses tegema väikese korrektuuri: "Ja avaldagem kohe ka põhjuse, mis proosalisimal kombel peitub selles, et PAGARIPÄRM sattus peale seda kui autor loole punkti lisas järjekordsesse TSÜKLISSE."

Aga tänase jutu lõpetuseks ka üks väike piltmõistatus: