Rotterdami maraton

Spordiuudiseid ka veidi. Täna lõunal joostud Rotterdami maratonil parandas Mario Mustasaar oma isiklikku rekordit jõudes finišisse ajaga 2:30.18. Ka Mart Andresson püstitas oma isikliku, läbides maratoni esimest korda ajaga 2:38.58. Ülejäänud poistel läks lõpus vähemal või suuremal määra võitlemiseks haamri või raskemate esemetega.

Üle tulemine

Arvake, miks ma ammu kirjutanud ei ole? Üks põhjus, nagu arvata võib, on muidugi töös – ma nimelt töötan mustas augus, mis neelab kogu jõu ja energia. Kuid teine põhjus on Aafrikast naasmine. Seda mitte selle otseses füüsilises asukoha muutust tähistavas tähenduses, vaid oma pigem palju laiemas tähenduses. Nimelt, keskkonna muutus Aafrika mandrilt Põhja-Euroopasse tulles on umbes nagu soojast siniveelisest basseinist otse pimedasse tormisesse jääauku sattumine. Ja inimesele tekitab selline asi tavaliselt esimese reaktsioonina kananaha ihule, seejärel vallutab keha vappekülm, mis läheb kiiresti üle kontrollimatuks krambihooks, mis lõpeb apaatsusse langemise ja viimaks rahus minna laskmisega.

Mõnes mõttes on Kesk-Aafrika inimesed ja elu-olu nagu lastel hällipaigas – inimkonna sünnimaal elamine tähendab paratamatult elamist sellele liigile kõige sobivamas paigas, mangosid kasvatava maa ja sooja päikese emalikus hooles. Eurooplased on aga nagu suureks kasvanud ja sellest vanematekodust Arktika ekspedistsioonile lahkunud. Heitnud kõrvale emaliku hoole, on elu neid muutnud, painutanud ja räsinud, jättes alles selle, mida hiljem nimetatakse „elukogemuseks“, kuid mis põhimõtteliselt pole midagi muud kui üks alalõpmata toimuv kalkuleering olukorra maksimaalsest ärakasutamise võimalusest ning pidev valmistumine võitluseks ja võitlemine ise. Alati käib võitlus, konkurents ja ettevalmistumine. Niisiis, koju jõudmine oli igas mõttes parajaks katsumuseks vappekülmaga ja ainus mis veel puudu jäi, oli apaatsusse langemine. Kuid töö kõrvalt jäi ära hea rida treeninguid ja ühel päeval avastasin, et pole neli nädalat kellegagi suhelnud jättes välja töised asjad.

Mõeldes tavalise kräsupäise Aafrika migrandi peale... Pärast „Euroopa paradiisiväravatest“ läbiastumist tema ees avanev keskkond on ilmselt kordades enam jahmatav – nii mõneski mõttes nagu koduukse eest parimate meelituste saatel sattuda lahinguvälja turmtulle. Mõelge end korraks Iteni savionnide vahelt vaikselt külateelt ühe hetkega meie hommikusse täis tihedat liiklust, tööle ruttavaid asjalikke valgeid - kogu seda karjeristlikku konkurentsi, ettevalmistuste pagasit, mis iga inimene hoiab, et ellu jääda.

Ilmselt tahab sellise jahmatuse peale nutt peale tulla ja et kõikvõimalikud edasised plaanid parema elu või elatise leidmiseks sulavad kokku nagu küünlajupp lõkkes, on üsna loomulik. Täielik nõutus, isegi kahetsus võtab maad. Kuid peale pole hakata midagi peale apaatselt maas kükitamise. Ja kujutage pilti, ma rääkisin neile aafriklastele palju kordi, kui nad arvasid, et eurooplased on vabad ja rikkad, et see on sageli hoopis teisiti ja nad ei uskunud mind! Aga kas teie usute?

Kohtumised tundmatuga

Kohtumistega kipub ikka olema nii, et vahel ei oska seda momenti hinnata ja see moment läheb raisku. Võibolla ootate kellegagi kohtumist kaua, kuid temaga kohtuvad teised ja need teised võibolla ei oskagi selle kellegagi õieti kohtuda. Igatahes, kallid sõbrad - andke andeks, kui mõni neist järgnevas sissekandes kirjeldatud kohtumistest juhtus olema selline, kus minu asemel oleksid pidanud olema sina...

19. jaanuaril olime ühel järjekordsel intrvalltreeningul Itenist 35km ida poole jäävas Eldoreti linnas Kipchoge-nimelisel staadionil (hoolimata nime andnud tippjooksjast on staadion täpselt selline, nagu oli vanasti Kohilas, seega muldkate, mis muuseas on jooksmiseks paremgi kui tipp-tartaan). Võib ka märkida, et staadioni esisel väljakul tuulutatakse ja kaubeldakse maisi. Ühesõnaga, meie jooksime 1000m ja 500m lõike, ma praegu tempodest ei räägi, olgu need mõistatamiseks. Aga peale treeninguid juhtus, et pildistasin ka juhusliku valiku seal treenivatest jooksjatest ülesse. Hiljem selgus, et mõned neist olid sellised:

Vivian Cheruiyot, Berliini maailmameistrivõistluste 5000m võitja, selle ala Keenia rekordiomanik 14:22.51, jooksis umbes kilomeetriseid lõike nii-et muld lendas.

Joseph Ebuya, 5000m jooksja tippmargiga 12:51, löönud ka Bekelet ennast, jooksis nii lühemaid kui pikemaid lõike, kõiki hirmpika sammuga.

Abraham Chepkirwok, Uganda rekordimees 800m 1:43,72, paugutas staadionil 200m´seid lõike vähem kui 25 sekundiga tükk. No mõelge, 2100m merepinnast!

Ühe mulle tundmatuga juhtusin ka lahtijooksu tegema, igatahes ta arvas, et ma võiksin temaga koos lahtijookse teha. Peale esimest spurti (teate, ma võibolla polegi kunagi elus kiiremini jooksnud) ma arvasin, et ta võiks teistega edasi proovida. Ta olla alla 28 minuti jooksnud (jätaksin distantsi lugejatele mõistatamiseks), kuid nimest ei saanud kahjuks mitte sottigi aru... Ilmselt jäid veel väga paljud mulle, kui kahtlase punase nokamütsiga lumivalgele komberdajale, siiski anonüümseks.

22. jaanuaril juhtusin sörkima mööda Iteni aleviku (mis on omamoodi Aafrika-Iisaku) keskuseks olevast suurest vallide ja küngastega ümbritsetud muruväljakust. Lehmadest vabal ajal saavad lapsed kasutada seda jalgpalli mängimiseks ning jooksjad harjutamiseks. Keset väljakut oli maase toksitud ebaharilikul hulgal vaiasid ja keppe, mis ilmselt tähistasid krossivõistluste ettevalmistusi. Peale sörgiringi külas lippasin väljakult läbi, pärimaks infot toimuva kohta. Keset väljakut jagas kergelt kõhukas triiksärgis külamees korraldusi veidi kehvemas riietuses matseetede ja tokkidega varustatud külameestele, et kuhu ja milliseid keppe torgata. Minu tervitus võeti sõbralikult kättpidi vastu ja kohe selgitati ka, et homme algavad krossivõistlused ja et ka meie, valged jooksjad, oleme teretulnud. Pidin muidugi tuhandeks vabandama, et ei saa jooksuimede sabas maksimumpulsiga seasörki lasta. Peale rääkisime veel ilmast ja elust, külamees kutsus enda poole Eldoretti (kus ta muidu elavat) järgmiseks aastaks treeninglaagrisse ning nii olekski nagu jutt oma ilusa lõpuni jõudnud. Veel nii igaks juhuks küsis ta, et kas ma tean, kes ta juhtub olevat. Ma muidugi pidin sellise küsimuse peale kergelt kohmetuna (keenias on ju veel 30 miljonit inimest, keda ma üldjoontes ei tunne) ja vastama, et praegu nagu ette ei tule. Seejärel külamees vihjas, et ta on 3000m maailmarekordiomanik ja jooksnud veel mõned head tulemused ja et teda võib kutsuda Daniel. Kallid lugejad... olukord, mille ette ma olin selleks hetkeks sattunud, oli võrreldav mõnes mõttes elevandiga portselanipoes... või siis ikkagi molekulaarbioloogiga staadionil... Igatahes, arvas ta siiski, et me võiksime sellegipoolest järgmisel aastal Eldoretti laagrisse tulla.

23. jaanuaril läksin massaaži. Tegelikult ma massaažis ei käi, sest varem mul polnud Eestis sellise luksuse jaoks raha (odavam on laupäeva õhtul teha savvis üks lõdvestav õlle) ja praegu ei ole lihtsalt piisavalt tark, et sellist asja sellise hinnaklassi juures hinnata (mõne kogemuse põhjal). Niisiis, läksin massaaži, sest see maksab siin ainult 140 krooni kord ja kuna pidavat olema väga heal tasemel ja lausa tund aega, ja ka ühtlasi, kuna mul oli puusas midagi päris valusat arenemas ja kuna Kolja ei tahtnud minna. Lisaks tundsin veidi ka massööri ennast (Jeron, hollandlane, kettaheitja kasvu, aga maratoni jooksnud 2:54), kuna olin juba paar korda käinud tema ÜKE-treeningus, mis oli tõeliselt heal tasemel. Niisiis, jalutasin kohale ja astusin jooksjate küla (umbes, nagu SOS küla Põlvamaal, ainult et suure sinist värvi plekist aiaga ja väga väikeste ridamajakestega) väravatest sisse. Kõigepealt, kuna Jeron oli veel lõunal, kutsusid õuel viibivad jooksjad mind enda seltsi istuma (jooksjad ise ei ole nagu Põlvamaal, pigem nagu MM ja OM finaalides). Peale veidikest viibimist, tuli ka Jeron ise pärale. Alustuseks sain teada oma liikumisaparatuuri üldseisu - jäsemete ja liigeste painduvuse, kõõlus-lihasaparaadi venivuse ja pingete erinevused ja nii edasi, kuni viimaks ütles ta täpselt, mis mul joostes probleeme valmistab - ja igal korral kümnesse! Seejärel ragistas ta mind kuidagi niiviisi lahti, et ma paar korda pidin karjete vältimiseks rätikut hammustama. Ja kogu see väänamise ja pööramise, pigistamise ja sikutamise sessioon vältas kokku poolteist tundi. Vahepeal ajasime muidugi ka veidi niisama juttu ja selgus, et Jeron on olnud pikemat aega Arsenali vutiklubi füsioterapeudiks...

Keenia jooksjate juurde suunas teda midagi (te mõelge milline kaotus rahas, kui võrrelda jalgpalliga!), mida oma elu kutsumust mitte leidnud inimesed ilmselt ei mõista. Igatahes, liikumisaparaat avaldas sügavat rahulolu ja tulemust nägin lausa oma silmaga - enne ja pärast erinevus oli mõne painutuse või pöördenurga juures ca 25 kraadi. Muuseas, üks jooksja oli samal ajal koos minuga samas ruumis, teda töötles Jeroni assistent. Jutu käigus selgus huvitaval kombel, et ta sai mõni päev tagasi Dubai maratonil õige napilt Gebreselassie käest 2:06´ga lüüa... Ma muidugi ei hakanud teda hurjutama.

Mõned pildid Keeniast

Et veidigi anda aimu ninani ulatuvate hangedega harjunud inimestele sest paigast, kus praegu viibivad 9 suurt jooksusõpra, otsustasin siia üles laadida (mis võttis terve päeva aega) ka ühe pildiseeria.

Foto 1. Külatänav Iteni lähedal.

Foto 2. Küla Eledžeio ehk Rift Valley serval.

Foto 3. Postiljon.

Foto 4. Pühapäeval lähevad inimesed kirikusse.

Foto 5. Kesk-Aafrika savanni mullaprofiil.


Foto 6. Kollased kummikud - jaanuari algus oli vihmane.


Foto 7. No comments.


Foto 8. Palju jooksvaid lapsi.


Foto 9. Mees tööl.


Foto 10. Eldoret.


Foto 11. Eesti sportlased töötamas.


Foto 12. Tegelikult võivad ka valged mehed mustadest mööda joosta.


Foto 13. Treeneritöö argipäev Aafrikas.


Foto 14. Rühmvõimlejad trupist "ÜKE".


Foto 15 ja 16. Hommikusöök ja üks erakordne õhtusöök.


Foto 17. Pesupäev.


Foto 18. Turul aetakse äriasju.


Foto 19. Ülal vasakult: Tiidrek, Tõnn, Venta, Ando, Kolja, Kaur.
All vasakult: Harry, Allar, Katja, Taivo.

Ja nii ta ongi.

16. jaanuar 2010, ekvaator

Nagu juba mitmed aimavad, on ekspeditiivse mägimeditsiini spetsialisti Dr. Šlepikovsky lähedane sugulane, käesoleva artikli autor, juba mõnda aega (kui nüüd täpne olla, siis juba 15 tervet päeva) Kesk-Aafrikas, keset mangosid, banaane ja 30 miljonilisest Keenia rahvast puupüsti täis matatusid ehk meie keeles marsasid. Ja aimata võib ka, et kogu selle krempli keskel ei ole kerge leida aega käesolevale leheküljele uudistulva loomiseks. Te kindlasti arvate, et autori kirjutamise aja võtab ära pidev võitlus ekspeditsioonilis-erakorraliste probleemidega - inimsööjate, krokodillide, malaaria ning kooleraga, aga tegelikult te eksite. Siin on kõik vahendid blogide pidamiseks olemas: ilma probleemideta pikad pimedad õhtud, lõhnav küpsetatud mais, mangomahl ja elektronid. Lihtsalt, autor on küllaltki kiire kohanemisvõimega ning juba esimesest Aafrika minutist sulandus kameeleonina kohalikke sekka - ei mitte väliselt, see toimub praegu aegamisi vastavalt melaniini sünteesiaparaadi töökiirusele - vaid muutus immuunseks kõikvõimalike ajagraafiku-kuupäevaliste olukordade vastu. Eriti veel selliste olukordade vastu, kus peab aeg-ajalt midagi kirjutama ja pealegi - te ei maksa ju mulle ühtegi shillingit selle kirjutamise eest! Aga täna ma kirjutan, kuna eile oli üks erakordne päev.

Muidu oli tavaline laupäeva hommik: päikese, tuule, banaanipuude ja turule tõttavate inimestega. Nagu tavaliselt, tõusin hommikul kell 7 (Tallinnas oli kell 6) ülesse. Ja nagu tavaliselt seetõttu, et kollaste kõhtude ja siniste selgadega tihased hakkasid aknal säutsuma. Hommikusöögiks sööme siin traditsiooniliselt saia või pirukaid, peale joome lahustuvat Euroopast imporditud kohvi, sellel tavalisel laupäeval nõndasamuti. Nagu tavaliselt, maiustame saiaga kohalikku mett (mida meil on nüüd palju, kuna ühe korra saime mee asemel karamelliseeritud suhkrut ja kogu olukord lahenes siiski soodsalt nii, et lõpeks oli laual kuus pudelit päris mett ilma karamellita). Ja nagu tavaliselt, kell kümme läksin külavahele krossi jooksma.
Esialgu oli plaanis joosta pikk ots - 26km - nõndasamuti oli ka teistel plaanis 20-30km, sõltuvalt sportlasest (maileritest maratooneriteni). Muuseas, paras krossitempo on siin 5´/km kuni 6´30´´/km, sest: a) on kõrge - 2300m merepinnast ja b) on murdmaastik - tõusud on 200m kuni 2km pikad ja mõned päris järsud. Aga seegi on siin tavaline, isegi mustad jooksuimed jooksevad siin pühapäeviti sama rahulikult, kuigi krosse paugutavad 3´30´´/km ja siis on nad ikka näost ära ka.
Niisiis, hakkasin astuma, alguses uksest välja, siis tibusammul tõusust ülesse, siis natuke pikema sammuga mäest alla ja uue mäe juurde, külasse, külast välja, ikka ülesse ja alla ja ülesse ja alla. Ümberringi laiutasid akaatsiad, päikese vines rohumaadest kasvasid välja hüttide roogsed kuplid ja lapsed karjusid "Hau aar juu, hau aar juu!", millele esimesel kümnel kilomeetril viitsisin veel vastata "Fain!" ja lõpuks läksin kohalikule keelele üle: "Muzuri!". Ühesõnaga, nagu tavaliselt.

Umbes kaheteistkümnendal kilomeetril kostus selja tagant ähkimist, mis tasapisi lähenes. Alguses arvasin, et äkki on lehm sappa võtnud. Aga ei olnud, lehmad sellisest 5´/km seasörgist lugu ei pea. Hoopis üks minuvanune noormees püüdis tempokalt mööduda. Kui ta minu kõrvale jõudis, panin ka veidi hoogu juurde, nii-et tal hakkas miskipärast ilmselt raske, igatahes hakkasime üksteisega läbi puhkimise rääkima. Selgus, et tegu on ka maratonijooksjaga ja et ta õpib Iteni sportlaste koolis ja mina kui valge mees, oskan kindlasti mõnd head manageri leida. Selgitasin talle, et ma olen kaugelt põhjast, sealt kus elab kopulentne jõuluvana ja et ma pole üldiselt kuigi hea managerileidja. Tõestuseks näitasin talle oma tosse ja pükse, mille puhul ei ole võimalik enam kindlaks teha, kas suurema pindala moodustavad katvad koed või augud. Muidu oli väga tore noormees, igatahes umbes kahekümnendal kilomeetril arvas ta viisakalt, et ei jookse minuga veel ühte ringi kaasa. Ja nii ma jätkasin teekonda omapäi, külast külasse, mäelt mäele, ülesse ja alla, ühe "Hau aar juu!" juurest teise juurde. Nii, see kõik on ikkagi veel päris tavaline.

Aga mis siin siis asja eriliseks teeb? Kui te juba märganud pole, siis ma märgiksin, et märkamatult on kätte jõudnud 34. kilomeeter. Ja tempo on märkamatult tõusnud umbes 4´50´´-5´/km kohta. Ning mis kõige erilisem - haamer jäi tulemata! Ma nüüd kohe ei oskagi öelda, kuhu see haamer jäi, aga mõelge ometi - haamer jäi tulemata!

Kui joosta ei saa...

Kuna minu elu on praegu täis vigastatud jooksja traagikat ja groteskseid saatusegrimmasse , siis otsustati sellest vändata dokumentaalfilm:



...aga nagu igas korralikus dokumentaalfilmis, nii esineb ka selles teatav vastuolu - õhtul ma siiski käisin jooksmas, tõepoolest, kuid... selgitused jätkuvad... ei jõudnud kuigi kaugele, kõigest 8km kaugusele ja siis pidin tagasi kõndima...

1 paar sokke

Üks valge mees tormab toas ringi: „Sokid, palju? Kümme paari? Viisteist? …üks!?“
Chege nõjatub, vahib kadunult lakke ning venitab viimaks: „Szät vill bee tšast inaf.“
Väljas on talv, kuiv valge lumi katab maad. Traatidel on ka lumi. Varesed kössitavad sekka. Aknast heidab sisse madala päikese kaduv vihk.
Chege lamab ja ootab õhtut. On lämbe. Äsja oli äike. Maa hingab oma raske punase palgega aurates taeva poole.
Mees kobistab esikukummuti sahtlis, välja tulevad suvist laadi asjad: „Sääsetõrje… malaaria… kurat, malaaria, ma ütlen teile…!“
Chege: „Määgzimum tuu oor shree aanngri ilefantz… juu nõu.“
„Aga igaks juhuks siiski,“ mõtleb valge mees, „jeerum ja prillid… ja kreem… ja üldse…. seal pole ju korralikku joogivett!“
Chege elavneb korraks ja kummardub lähemalt vaatama, avar naeratus levib üle tema suurte valgete hammaste: „Ieeah, glääzes meik yuu däämn reetro… bat vhai this stinki criim…?“
Ka valge mees naeratab, aga ta ei jää hetke lõpuni ootama: „Läpakas… kuidas see nüüd küll ununes… taevake… millesse see pakkida!“
Chege lamab jälle, äsja oli äike, on lämbe: „Däämn, vai du yuu niid ol this staaf, a-aa!?“
- „Raha-pass-piletid… raha-pass-piletid…“

Pimeduses uitamine… läbi mingi lõputu ruumi, millel pole seinu, kuid ometi on kõik justkui läbitungimatu, kuid siiski lõpmatult avar…
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, is fourteen miles north with Charlie, to land.“
- „Bõuing een-seven-tree-seveen-dabluu, nairobi tauer, flaai streith i-in, ranavei six. Altimiiter tu-nain-nain-to.“
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, coping.“
Ja pimeduse kohale saavad värelevad tähed ja tähtede alla saab veel punane maa ja punase maa peale saavad tumedad akaatsiate siluetid…