16. jaanuar 2010, ekvaator

Nagu juba mitmed aimavad, on ekspeditiivse mägimeditsiini spetsialisti Dr. Šlepikovsky lähedane sugulane, käesoleva artikli autor, juba mõnda aega (kui nüüd täpne olla, siis juba 15 tervet päeva) Kesk-Aafrikas, keset mangosid, banaane ja 30 miljonilisest Keenia rahvast puupüsti täis matatusid ehk meie keeles marsasid. Ja aimata võib ka, et kogu selle krempli keskel ei ole kerge leida aega käesolevale leheküljele uudistulva loomiseks. Te kindlasti arvate, et autori kirjutamise aja võtab ära pidev võitlus ekspeditsioonilis-erakorraliste probleemidega - inimsööjate, krokodillide, malaaria ning kooleraga, aga tegelikult te eksite. Siin on kõik vahendid blogide pidamiseks olemas: ilma probleemideta pikad pimedad õhtud, lõhnav küpsetatud mais, mangomahl ja elektronid. Lihtsalt, autor on küllaltki kiire kohanemisvõimega ning juba esimesest Aafrika minutist sulandus kameeleonina kohalikke sekka - ei mitte väliselt, see toimub praegu aegamisi vastavalt melaniini sünteesiaparaadi töökiirusele - vaid muutus immuunseks kõikvõimalike ajagraafiku-kuupäevaliste olukordade vastu. Eriti veel selliste olukordade vastu, kus peab aeg-ajalt midagi kirjutama ja pealegi - te ei maksa ju mulle ühtegi shillingit selle kirjutamise eest! Aga täna ma kirjutan, kuna eile oli üks erakordne päev.

Muidu oli tavaline laupäeva hommik: päikese, tuule, banaanipuude ja turule tõttavate inimestega. Nagu tavaliselt, tõusin hommikul kell 7 (Tallinnas oli kell 6) ülesse. Ja nagu tavaliselt seetõttu, et kollaste kõhtude ja siniste selgadega tihased hakkasid aknal säutsuma. Hommikusöögiks sööme siin traditsiooniliselt saia või pirukaid, peale joome lahustuvat Euroopast imporditud kohvi, sellel tavalisel laupäeval nõndasamuti. Nagu tavaliselt, maiustame saiaga kohalikku mett (mida meil on nüüd palju, kuna ühe korra saime mee asemel karamelliseeritud suhkrut ja kogu olukord lahenes siiski soodsalt nii, et lõpeks oli laual kuus pudelit päris mett ilma karamellita). Ja nagu tavaliselt, kell kümme läksin külavahele krossi jooksma.
Esialgu oli plaanis joosta pikk ots - 26km - nõndasamuti oli ka teistel plaanis 20-30km, sõltuvalt sportlasest (maileritest maratooneriteni). Muuseas, paras krossitempo on siin 5´/km kuni 6´30´´/km, sest: a) on kõrge - 2300m merepinnast ja b) on murdmaastik - tõusud on 200m kuni 2km pikad ja mõned päris järsud. Aga seegi on siin tavaline, isegi mustad jooksuimed jooksevad siin pühapäeviti sama rahulikult, kuigi krosse paugutavad 3´30´´/km ja siis on nad ikka näost ära ka.
Niisiis, hakkasin astuma, alguses uksest välja, siis tibusammul tõusust ülesse, siis natuke pikema sammuga mäest alla ja uue mäe juurde, külasse, külast välja, ikka ülesse ja alla ja ülesse ja alla. Ümberringi laiutasid akaatsiad, päikese vines rohumaadest kasvasid välja hüttide roogsed kuplid ja lapsed karjusid "Hau aar juu, hau aar juu!", millele esimesel kümnel kilomeetril viitsisin veel vastata "Fain!" ja lõpuks läksin kohalikule keelele üle: "Muzuri!". Ühesõnaga, nagu tavaliselt.

Umbes kaheteistkümnendal kilomeetril kostus selja tagant ähkimist, mis tasapisi lähenes. Alguses arvasin, et äkki on lehm sappa võtnud. Aga ei olnud, lehmad sellisest 5´/km seasörgist lugu ei pea. Hoopis üks minuvanune noormees püüdis tempokalt mööduda. Kui ta minu kõrvale jõudis, panin ka veidi hoogu juurde, nii-et tal hakkas miskipärast ilmselt raske, igatahes hakkasime üksteisega läbi puhkimise rääkima. Selgus, et tegu on ka maratonijooksjaga ja et ta õpib Iteni sportlaste koolis ja mina kui valge mees, oskan kindlasti mõnd head manageri leida. Selgitasin talle, et ma olen kaugelt põhjast, sealt kus elab kopulentne jõuluvana ja et ma pole üldiselt kuigi hea managerileidja. Tõestuseks näitasin talle oma tosse ja pükse, mille puhul ei ole võimalik enam kindlaks teha, kas suurema pindala moodustavad katvad koed või augud. Muidu oli väga tore noormees, igatahes umbes kahekümnendal kilomeetril arvas ta viisakalt, et ei jookse minuga veel ühte ringi kaasa. Ja nii ma jätkasin teekonda omapäi, külast külasse, mäelt mäele, ülesse ja alla, ühe "Hau aar juu!" juurest teise juurde. Nii, see kõik on ikkagi veel päris tavaline.

Aga mis siin siis asja eriliseks teeb? Kui te juba märganud pole, siis ma märgiksin, et märkamatult on kätte jõudnud 34. kilomeeter. Ja tempo on märkamatult tõusnud umbes 4´50´´-5´/km kohta. Ning mis kõige erilisem - haamer jäi tulemata! Ma nüüd kohe ei oskagi öelda, kuhu see haamer jäi, aga mõelge ometi - haamer jäi tulemata!