Muistend jooksjast ja suusatajast ehk miks sel talvel lumega on nii nagu on

On 2. veebruari esimesed minutid. Täna 88 aasta taguses talvises Tartus kirjutatakse iga hetk alla rahulepingule. Kuid 2008. aasta 2. veebruari Tartu on hoopis teistsugune – ei ole rahulepingu allkirjastamist ega südatalviseid tänavaid. Mõned tunnid tagasi haljendas kõikjal üle Tartumaa rohelus ja kevadiselt lõhnav must muld. Tänavu seni möödunud talvepäevad on olnud suusatajatele, 88. aastat tagasi olnuga võrreldes, nende endi sõnutsi hirmuuni. Ja nüüd, kallid kolleegid-rahvasportlased, pean ma teile avaldama ühe väga vana loo, mis minuga aset leidis ja mis veidi saladustekatet tänavuse suusatajate hirmuune põhjustele võiks kergitada:

„Kord ühel 2007. aasta sügispäeval, päris hilissügise paigus, kui enam kolletavaid lehtigi puudel ei sahisenud ja vaid põhjatuuled üksinda looduse üle võimust võtmas olid, jooksis jääkirmetisel teel üks jooksja. Tuul ulus kirbelt vastu tema külmetanud nägu ja rappis kuube, üksikud piisad jääkarva vett langesid taevast tema teele ning ühteaegu libe kui märg Jänese rada tõid ebakindlust jooksusammudesse. Kuid ei lasknud kange jooksja end sest häirida, tõmbas kuuehõlmad lõua alla kokku ja kattis oma näo kapuutsi varju sedaviisi, et vaid kaks halli silma ja punetav ninaots välja paistsid. Jõudnud koduse Biomeedikumi*1 sooja rehealuse varju, paistnud jooksja ikka päris külmunud ja põhjaiilidest rapitud olevat, nii et isegi köetud põrandad tema jahtunud ihuliikmeid vaevu soojendama pääsesid. Kui jooksja oli sedasi juba pikemat aega end soojendanud ja venitanud, tuli tema juurde üks suusataja. Viimane vaatas jooksjale, kes oli hakkamas juba inimeselooma värvi võtma, mõnda aega tõtt ja lausus ise naeru kihistades: „Oled sina ikka vale ala valinud. Näe! Õues sajab juba lund ja varsti tulevad suusailmad. Palju mõnusam oleks suusatada.“ Jooksja nõustus ja lausus „Jah, armas suusataja, nüüd algab jooksja jaoks see sada päeva piinu ja kannatusi. Paremad lähevad soojale maale suviseid jooksumaid otsima, kuid meie, rahvasportlased, jääme ikka siia, Tartusse, ja peame selle jää ning libedusega treeningutele asuma. Kui aga armuline ilmataat meid kuuleb, siis ei lase ta talvel lumel sadada või vähemasti lubab jooksuradadel libedusest eemal olla!“. Ja peale seda kui jooksja sedasi lausus, on olnud nii, et ilmataat on ka jooksjatele mõelnud ja lubanud joosta ning vaid mõnes kohas lubanud suusatada. Kuid Tartu maratoni raja üle, mis vast vajab kõige suuramaid lumeportse, seda ilmataat alles kaalub, kas anda rada jooksjatele või suusatajatele.

Illustratsioon: Günter Reindorff

Biomeedikum*1 – muistendi tegelaste töökoht Tartus, arstiteaduskonna hoone. Jooksja lähtub treeningutele sageli Biomeedikumist ning hiljem teeb venitusharjutusi duširuumi soojaks köetud põrandal. Toim.

Ja sedasi see lugu siis oli. Võib-olla nüüd, kui olen selle loo südamelt rääkinud, võtavad sündmused, sarnaselt suusataja poolt toimunud ärasõnumisele, pöörduva ilme ja tuleb ka suusailma.

PS! Autoril puudub igasugune side müstilise, saatusliku ja ebauskliku maailmaga. Autor on kainel kaalutlusel põhineva reaalteaduse - molekulaarbioloogia - magistrant ning vabal ajal töötab harrastusjooksja-jooksumuistendikogujana. Toodud muistendi on ta oma arhiivist avaldanud puhtpraktilistel arvutuslikel kaalutlustel.