Otsijooksud

Seoses sensatsioonilise talituliootamatult sündmusega, jätkaksin jooksuklimatoloogilisest vaatenurgast teemaarendust. Nimelt, selgitaksin ühe olulise mõiste – otsijooksu – tähendust (mitte segada orienteerumisjooksuga, kus jooksja kulgeb etteantud trassil).

Akadeemilise definitsioonina: otsijooks, see on jooksmiseks sobivate tingimuste otsimine joostes. Näiteks muutub ebasobiva ilmastikuoluga kohaneda püüdva jooksja jooks otsijooksuks. Nimisõnalise tüve osa on selge, see on jooks. Tegusõnaline määratlus aga defineerib uue jooksmise viisi, see on jooks koos jooksmise võimaluse otsimisega.

Näide1: Vaadates hommikul aknast välja, märkas jooksja imestuseks, et maha on tulnud pool meetrit lund. Jooksma minnes ei teadnud jooksja enam kuhu ja kuidas joosta. Kõigepealt tegi ta ühe ringi ümber Nooruse 7 ühika – ei, känguru moodi vööni lumes jooksja ei saa hüpata. Seejärel siirdus jooksja Nooruse tänavale ja tegi tiiru mööda Sanatooriumi tänavat – sanatoorsusest oli asi kaugel. Edasi otsustas jooksja otsida radu Tammelinnas, kuid 15 km tõkkejooksu lumevallidel teha on siiski raske. Kahjuks ka Tamme staadioni jooksurada oli geoloogiliselt teisene kiht kvaternaarse lumekihindi all. Ja nii siirduti, otsaesine otsingumõtetest kipras, Tähtverre, kuid tulemuseks, nagu öeldakse – ei tähti ega verd, ainult lumehanged. Ja nii jooksja otsis ja otsis kuni viimaks kilometraaž täis sai ja koju pöördus. Seega ilmastikutingimused on üks tegur, mis suunab jooksjaid otsijooksudele.

Näide2: Kord kunagi kevadisele kaunil ajal Vilniuses konverentsil olles kujunes ühe alles esimesi kilomeetreid jooksva harrastussörkija lühikesest hommikusörgist lõplikult välja umbes 18 km tunnevilniust marsruut, mis ka minu esimese otsijooksuna kirja läks. Sealjuures otsis jooksja kõrgeimat mäge, kust viimaks avanes piisav vaade, et otsida üles kodu.