Võrreldes eelmise nädalaga on see nädal nüüd midagi täiesti erisugust. Eriskummalisus oli selgesti tajutav juba eelmisel laupäeval pika krossi ajal. Jooksu alustades pistsin tasku kindad, jooksu käigus mütsi ja viimaks muutus asi päris sensuaalseks - maha võeti ka sall ning alussärkki hakkas soojas kevadtuules püksivärvlist lahti. Ja pühapäeval, kui olin saanud just taastava jooksu esimese sammu teha, hüüatas mu ema veel aiast järele: "Nii paljalt lähedki nüüd või!?".
Terve selle nädala alguse töötasin uue olukorra kallal - jooksul järgisin tuuli, temperatuure staadionil ja krossiradadel. Ja nii jäi juba kolmapäevasel treeningul koju talvine kere - jooksujakk, müts ja sall. Kuid täna, mil päev läbi oli taevas näha üks keha näilise eredusega –26,74, astusin juba selle päris otsustava sammu. Tempojooks staadionil kulges lühikestes pükstes ja T-särgiväel, esimest korda sel hooajal.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar