Nimelt, paljudes tekitab ikka ja jälle küsimusi asjaolu, kuidas ja miks Vildi, Virkuse, Pärnakivi, Lossmanni jt. väga kõvade jooksumeeste tulemusi kaasajal nii raske seljatada on? Ja seda hoolimata kaasaja tehnoloogiast ja taastumisvahenditest.
Joonis 1. Jooksuraal. Vasakpoolne pilt - moodne automaatika. Parempoolne - vanamoodsel viisil sama ülesannet täitmas.
Kõigepealt, uutest spordiga seotud tehnoloogiatest ja taastumisvahenditest rääkides (pean siin silmas eelkõige kestvusjooksu) arvatakse vahel, et need nagu vähendaksid oluliselt sportlaselt nõutava töö mahtu, mida tuleks hea tulemuse saavutamiseks teha. See ei ole aga sugugi nii. Uued tehnoloogiad ja taastumisvahendid, vastupidi, pigem võimaldavad sportlasel teha veelgi rohkem tööd ja kasvatada veelgi suuremaks treeningmahtusid. Seejuures tuleks küsida, kui paljud treenerid või sportlased siis ikkagi saavad neid tehnoloogiaid kasutada? Kaasaegse uudistehnoloogia kasutajatering on siiski üsnagi loetud. Seega, kui rääkida eelmainitud jooksjate tulemuste seljatamisest või tollaegse kestvusjooksu harrastajaterühma taseme kordamisest, siis ma arvan, et esmalt tuleks rääkida sama pühendunud ja tugeva treeningtöö läbiviimise võimalustest ja alles siis tehnoloogiast. Ja seega, hoolimata elektroonikast ja keemiast, staadionile astuvad siiski inimesed.
Kui mõtiskleda nende tingimuste üle, kus harjutasid Virkus ja Pärnakivi, siis peab tõdema, et hoolimata olematust tehnoloogiast võimaldas tolleaegne spordisüsteem pühendunult tulemuse nimel töötamist. Kõigepealt tuleks esile tõsta võimalusi pidada terve suve pikkuseid treeninglaagreid maailma parimates kestvusjooksu treeningpaikades kõrguses (Kislovodsk). Virkuse ja Pärnakivi kaasaegsetele oli kättesaadav üsna mitmekesine spordibaaside süsteem (alustagem kasvõi kodusest Eesti Käärikust), mida ülikoolide ja spordiasutuste sportlaskollektiivid kasutada said. Ja kui võtta veidi väiksemalt, siis pakkus Ülikooli kergejõustikukateeder kasvõi perioodilist sauna ja mis peamine - massaaživõimalust. Toimetuleku seiskohast peaks rõhutama, et tol ajal oli üliõpilasstaatust võimalik kasutada kui majanduslikku tagatist, et pühenduda spordile.
Tänapäev on drastiliselt erinev. Treeninglaagrisse sõitmine ja seal elamine, isegi Käärikul, on niivõrd kallis "ehte-ese", et keskkooli või üliõpilaspõlve pidavate jooksjate rühm seda enamasti lubada ei saa. Ka ei ole enam kergejõustikukateedrit ega sellega seoses mingeid erilisi võimalusi sportlastel taastavale massaažile, mis aitaks hoida silma peal vigastuseelsetel tekkivatel lihaspingetel. Ei ole vast mõtet rääkidagi, millist lisatööd peab tegema üliõpilane, et saada vahendid muretsemaks lauale vähegi mõistlik sportlasetoit või sportlasele rahulikku und võimaldav peavari. Spordiarsti või füsioterapeudi perioodilist konsultatsiooni saab lubada korraliku tossupaari hinna eest. Huvitav on ka see asjaolu, et Virkuse-Pärnakivi aegne autoliiklus maanteedel oli niivõrd hõre, et võimaldas neil segamatult perioodiliselt treenida Tallinn-Tartu maanteelgi. Ka võiks märkida, et sageli sõitsid harrastajad mõne kopika eest bussiga perioodiliselt Tartust Otepääle või Käärikule tõusutreeninguid läbi viima. Kuid raha eest saab kõike ja praegused ajad võimaldavad väga rahakatel harrastussportlastel tarbida paremaidki tingimusi, kui said seda teha omaaegsed tipud. Kuid kooli- ja üliõpilaspõlves sellisele spordile, nagu tegid Virkus ja Pärnakivi, saavad praegu pühenduda vaid väga üksikud talendid ja mingit laiemat osavõttu Eesti paremate jooksutingimuste kasutamisel ei ole näha. Ja see kajastub selgesti ka edetabelitesse paigutuvates tulemustes. Ja seda kõike hoolimata heast tehnoloogiast.
Kuid jätkem praegu kõrvale need eelkirjeldatud organisatoorset ja majanduslikku laadi probleemid. Väga usinatel ja nutikatel on neid võimalik alati lahendada. On asju, mis aitavad sportlast siiski enam kui spordimajandus. Pärnakivi-Virkuse jooksurühma võiks õigusega nimetada praeguse aja kohaselt „Pärnakivi-Virkuse tiimiks“. Selles meeskonnas töötasid mõlemad mehed ja mitmed kaasjooksjad koos treeneri Elmot Heinoga igapäevaselt kui lähedaste inimeste meeskond. Niisuguseid intensiivsusi ja mahte oleks teisiti võimatu läbi „järada“, kui mitte meeskonna toel – lähedaste treeningkaaslaste ja väga lähedase treeneri toel.
Seega hoolimata kaasaja tehnoloogiast tuleb kõrgeks saavutuseks ikka ka praegu sama palju anaeroobset tööd teha ja ikka sama palju kilomeetreid läbida. Selle töö juures on abiks number üks treener ja treeningkaaslased. Abiks number kaks ja numbreid edasi võiks loetleda treeningpaika, kõrgusi, jt. ning ikkagi tundub, et abiks number viimane jääb kõrgtehnoloogia. Loodan, et selliseid mõtteid arutlevad ka mõjukamad ja arukamad inikmesed, kui käesoleva kirjutise autor ja seni korraldatud Eesti kestvusjooksu mõttetalguid ei jääks valgustama vaid Sportkeskus.ee sportlaste arveteklaarimised, vaid selle aja sees leiduks ka võimalusi kestvusjooksu paremikul selliste mõtete üle arutelu pidada.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar