Varjatud ainest spordis

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.