Kuidas lennata 3000m ja vastuseid muudelegi küsimustele

Siin Lasnamäe spordihalli jooksurada! Nii võiks alata reportaaž kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustelt kui võistluskava on jõudnud jooksualani, mille stardiprotokollidest võib leida põnevaid heitlusi peitvad koosseisud. Aga ei alga nii... meeste 1500m jooksu ajal alustatakse hoopis väljakualade autasustamisega... Kuid olgem siiski mureta. Hoolimata hololeiliku sissejuhatuse puudumisest, 1500m jooksule kaasaelamisest tribüünil puudu ei tulnud... Jooksjate lõpusirgele jõudmisel jõudis ka lõpusirgele kaasaelava publiku kannatus selle heas sportlikus mõttes ja ergutavad hüüded paisusid lärmiks ning tribüünitäis rahvast kargas toolidele püsti. Niisiis, andkem siin lähem ülevaade 1500m ja 3000m jooksudest.

Meie oma keenialane 1500m stardis ja finišis

Esimesel võistluspäeval aset leidnud 15 osalejaga meeste 1500m jooks toimus kahe stardiga. Esimese jooksu võitis viimase ringiga lausa naeratades Taavi Kaivi ees liidriks tõusnud Oliver Tsarski 4:10,96-ga. Teise, tugevama jooksu stardist võis leida hiljuti Keeniast treeninglaagrist naasnud tiitlikaitsja Tiidrek Nurme kõrval veel hiljuti Tartus 3:56-ga distantsi läbinud Roman Fosti, lisaks sel hooajal esimest starti tegev Ragnar Lipp, tema kõrval Kaarel Lilleoja, Marcus Pruuli, Alexey Markov, Timo Kilp ning Deniss Košelev.

Stardist sattusid juhtohjad esialgu Fosti ning Lilleoja hoida, kuid juba esimese ringi möödudes jätkas liidrina oma segamatus rütmis jooksev Tiidrek Nurme. Järgmised ringid lahutasid liidergrupi koosseisus Nurme-Lilleoja-Fosti ülejäänutest, jättes maha järjestuse Markov-Lipp-Pruuli ja neist veel mõne sammu kaugusel Kilp-Košelev.

Eelviimaseks ringiks olid Nurme ja Fosti suutnud tühjendada Lilleoja, mistõttu viimane jäi neist maha ning oli sunnitud viimasel ringil alla vanduma ka Pruulile. Ka otsustas rajalt kõrvale astuda Lipp.

Viimasel ringil pingutas Roman end Tiidreku kõrvale ja püüdis läbi raskuste tagada lõpusirgele jõudmiseks edumaad. Hoolimata Fosti ränkraskest ilmest, tuli viimasel siiski Tiidreku pingevaba jooksu edestamiseks samme puudu ja finišijoon tunnistas meistriks Nurme ning hõbedaseks Fosti. Mõnekümne meetri tagant järgi jõudvad sündmused lahendasid pronksi saatuse Pruuli kasuks, alla 4 minuti fišeerijate klubi ukse sulges seejärel Lilleoja. Eelmisel suvehooajal miilist pikemates distantsides esile tõusnud täht Markov leppis 5.nda kohaga.

Foto 1. Olivers Tsarski võitmas esimest1500m jooksu.

Foto 2. Tugevama jooksu esimesed 200m.

Foto 3. Nurme omas rütmis.

Foto 4-5. Pool distantsist läbitud.

Foto 6-7. Jooksevad ühte jalga? Eelviimasel ringil veel küll...

Foto 8-10. Võitjatel ei ole raske...

Naiste 1500m jooksu saatus oli sisuliselt otsustatud juba esimesest ringist. Enesekindla soolojooksu tegi Jekaterina Patjuk. Hoolimata konkurentide ringiga seljatamisest, leidis Jekaterina endas veel piisavalt motivatsiooni, teha oma jooksule tugev lõpp, mis tõi ta finišisse ajaga 4:33,92.

Foto 11. Naiste 1500m jooksu algfaas.

Kuidas läbitakse 3000m lennates?

Teisel võistluspäeva staierite sissejuhatusena aset leidnud naiste 3000m jooksus sai Jekaterina Patjuk kanda favoriidikoormat või -kergendust veelgi kergemini kui eile, kasvõi kuna stardiprotokolli täitsid peamiselt juunioride klassi neiud. Stardijärgsel kahel ringil hoidis Patjuk end sobivas tempos alustanud Dolmatova külje alla, kuid leidis siis paraja momendi oma rütmi jätkamiseks juba hoopis tugevamas tempos. Enesekindlas üksinduses joostud ringid sulasid naelikute all kiiresti ja hoolimata konkurentide puudumisest lõpetas Jekaterina viimase tugevalt joostud ringi uut isiklikku siserekordit tähistava lõpuajaga 9:44,79.

Foto 13-14. Naiste 3000m. Patjuk esimestel ringidel minemas konkurentidel eest ja viimastel ringidel tulemas juba tagant

Meeste 3000m jooks tõotas juba teatud heitlusi kuid ka lihtsalt silmailu sellise stardinimekirjaga, kus üles olid antud suurmeister Pavel Loskutov ja lihtsurelikud Viljar Vallimäe, Keio Kits, Alexey Markov, Taavi Tambur jt.

Stardipaugu kõlades asus veduriks Viljar Vallimäe, kelle järel võtsid koha sisse Loskutov, Kits, Markov, Tambur jt. Esimeste ringide möödudes vahetasid Vallimäe ning Loskutov kohad ning viimase vedamisel jätkati mõned ringid umbaudu kaheksa ja poole minuti graafikus. Seda joont hoides suutsid kaks klubikaaslast tekitada ülejäänutega paari sammulise vahe. Nii möödusid distantsi keskmised ringid – ees ühte sammu jooksvad liidrid, Loskutov aeg ajalt üle õla pilku heites, nagu kontrollides, kas Viljar jõuab järgi ja kas konkurendid ikka jäävad kaugemale. Kuid selline tempo polnud veel siiski piisav, et lüüa lahku Vallimäe ja lähim konkurent, Keio Kits. Samas oli see piisav raputamaks kaugemasse plaani nii Markovi kui ka Tamburi, kelle ümbruses olid kohad sisse võtnud veel Jürs, Koor ning Ralf Lipp. Seejuures otsustas Tambur mõned head ringid veel Jürsi selja taga hingegi tõmmata.

Viimaks, kui lõpusirgeni on jäänud veel vaid vähem kui kilomeetri jagu, sirutab Loskutov välja oma tõelised tiivad ja lendab oma teed – mängleva kergusega jookseb ta viimase kilomeetri 8 sekundit kiiremini eelmisest ja publiku suureks rõõmuks pikeerib finišisse ajaga 8:22,55.

Loskutovi minekust hargneb ringi jooksul juba järgmine sündmus – Kits möödub Vallimäest. Kahe viimase ringiga toimuv Keio ja Viljari vaheline mõõduvõtmine paistab silma publiku tormilise kaasaelamisega. Hoolimata iga ringiga üha kohutavamaks muutuvast jooksutehnikast on Keio visalt jalul ning viimasele ringile läheb juba lühikese eduga. Samas ei paista Viljar veel lõplikult löödud ja tundub, et viimane käik on veel sisse lülitamata. Kuid Kits peab sel Kolgata lõpuspurdil vastu ja finišeerub teisena ajaga 8:34,26, tema järel Viljar ajaga 8:37,10.

Mõned kümned meetrid tagapool on Markov otsustanud kannatuste kiuste teha mõned kiired sammud ja finišeeruda Tamburist eespool, jättes viimasele 5. ja võttes ise 4. koha.

Foto 15-16. Meeste 3000m jooksu algfaas.

Foto 17-19. Koostöö Loskutovi ja Vallimäe vahel jookseb ühte sammu, kuid Kits ei jää ikka maha.

Foto 20-22. Lendav Pavel Loskutov.

Foto 23-24. Pavelist raskema lõpuga mehed. Ülal Kits ja Vallimäe eelviimasel ringil. All Markov pingutab mööda Tamburist.

Bigpangi kuldliiga Tartu etapp

Kolmapäeval, sedapuhku juba neli päeva tagasi, anti Tartus Kuldliiga võistlussarjale avalöök. Kaasahaarava võistluse fotoreportaažhi võib jälgida lisaks professionaalsete fotograafide tööle (http://www.kuldliiga.ee/?id=140, 3000m jooks on seal kajastatud küll vaid 1 fotoga) ka minu harrastajakäe kuid sportlase silmaga tehtud fotodelt:

http://picasaweb.google.com/Dr.Nuki/Kuldliiga_Tartus02#.

Olgu siis siin eraldi au sees ja kajastatud
reportaaž meeste 3000m jooksust:

Kohe stardist võttis jooksu vedamise enda kätte Roman Fosti, kelle järel võtsid kohad sisse Viljar Vallimäe, Aleksey Markov, Armandas Budreckis (Leedu), Kaspars Briska (Läti), Sander Jürs, Mart Andresson, Margus Koor ja päris noored Dmitri Aristov ning Taavi Kruut (s. 1993).

Foto 1 - 2. Start.

Esimestel tempokatel ringidel Fosti juhtrollis vastupanu ei leidnud ning umbes kilomeetri järel jäid etteotsa vaid tema ise ning tuules Viljar Vallimäe. Kilomeetri vaheajaks kujunes midagi 2:45 kanti. Mõnda aega liidrite tempos püsinud Aleksey Markovil hakkas silmnähtavalt raske ning mahajäämus juhtpaarist hakkas suurenema iga sammuga. Mõnevõrra rahulikuma jooksutempo leidsid nö. B grupi moodustanud Budreckis ja Briska ning neist visalt mõne sammu kaugusel püsivad Jürs ning Andresson. Margus Koor oli valinud jooksuks oma tempo.

Foto 3 - 4. Ülal - Fosti juhib, järel Vallimäe ning Markov. All - lõunanaabrid ning neid jälitavad Jürs ja Andresson. Taamal Koor.

Seejärel, justkui 1500m distantsiosa lõpetuseks, leidis Fosti endas jõudu rebida end lahti ka Vallimäest, spurtides sisse mõnesammulise vahe. Ka lõunanaabrite B-grupp ei püsinud enam koos, distantsi esimese poole järel möödusid neist Jürs ning Andresson, mispeale Budreckis väsis lõplikult ja Briska jätkas koos nimetatutega.

Foto 5 - 7. Ülal - Fosti vahespurt. Keskel - Markovil on hakanud raske ning Briska ja Budreckis langevad Jürsi ning Andressoni kätte. All - Budreckis leiab jõudu jätkata meie meeste tempos.

Justkui veel liidrite ja Jürsi vahel püsiva Markovi aina kasvava väsimuse jätkuks näitas distantsi viimase kolmandiku eel ka Fosti jooks juba ilmseid lagunemise märke. Vahe Vallimäega ei olnud hoolimata hoogsast vahespurdist kasvanud ja hakkas nüüd, mil Vallimäe lülitas viimasteks ringideks sisse justkui järgmise käigu, jõudsalt vähenema.

Foto 8. Vallimäe on seljatanud Fosti. Pilti mahuvad ka Aristov ja Kruut, jäämas ringiga liidrile alla.

Lõpuringid tõid aimatavad muutused selgelt esile – Vallimäe möödus kangestuma hakkavast Fostist ning lõpetuseks kasvatas kindlal sammul edu ligi veerandminutiliseks. Lisaks, Markov otsustas anda alla ning astus rajalt maha. Fosti teise koha positsiooni hakkas ohustama Jürsi ning Andressoni tuules ellu ärganud ja neist möödunud Briska. Sekundiliseks kahanenud vahe Fosti ja Briska vahel jäi siiki kindlalt tänu vastu tulnud finišijoonele ka lõpuprotokolli. Seejärel said pingutusest vabaks Jürs ja Andresson, kes sulgesid enda järel selleks korraks alla 9 minuti finišeerijate klubi ukse.

Fotod 9 - 12. Finiš. Ülal - Viljar. Keskel ülal - Roman, taamal läheneb Briska. Keskel all - Sander. All - Mart, isiklik rekord.

Ja nii kujunes jooksu lõppprotokolliks:

M 3000m

1 Viljar Vallimäe Tartu Ü. ASK 8.38,09

2 Roman Fosti Stamina SK 8.52,42

3 Kaspars Briska LAT 8.53,75

4 Sander Jürs Tartu SS Kalev 8.56,71

5 Mart Andersson Tartu Ü. ASK 8.58,22

6 Margus Koor KJK Lõunalõvi 9.04,05

7 Armandas Budreckis LTU 9.04,98

8 Dmitri Aristov SK Mitš 9.28,78

9 Taavi Kruut SK Mitš 9.29,79

Alexey Markov SK Mitš DNF

Jooks linnalumel ja jooks maalumel

Vahel, tavaliselt pikema krossi lõpus, kui silmisse ja jalge alla tuiskab tihedat teravat tahket vett, tuul on vastu, tossud ja püksid kohvikarva soola-lumeookeanidest läbimärjad ning reielihased arvavad, et nad on teinud sellel kandmatul liikuval pinnasel juba piisavalt tööd, et puhkust välja nõuda, kuid lõppu sel ristil ja viletsusel ei paista veel kaugelgi tulevat, tahaks taevast appi hüüda ja keenialased ning eestlased geograafiliselt ära vahetada.

Aga taevas appi ei tule, laseb tuisul muutuda veelgi tihedamaks ja koostöös maanteeametiga jalge alla puistata veelgi rohkem soola ning kõnniteedele lükata veelgi rohkem maanteelund.

Foto 1. Kahe ja poole päevaga puistatakse Tartu tänavatele 200 tonni soola.

Ja hiljuti ma taipasin, milles asi on. Krossitasin mööda heade mõtete ja sita teostuse linna (Chalice), pahkluuni libedasse soola-liiva-lume massi kaevununa, nagu mingil veidral treadmillil, kui äkki… ümbrus jäi vaikseks, autod ei mürisenud, majade kivihall ning lume soolast ja bituumenist pruunistunud määre asendus puhta valge ümbruse, kollaste kõrte ja roheliste kuuskede sõbralike toonidega. Ja lumi ka enam ei tuisanud, vaid sadas pehmelt helvestena otse taevast. Ning jalgealune muutus ka. Muutus sulgpehmeks ja nii hästi haakuvaks, et jooksult oleks tahtnud lendu tõusta…

Ilmselt arvate, et sain ootamatult jooksmisest närvivapustuse või jäin auto alla ja kirjeldan siin oma jooksu taevastele radadele… Aga ei, jooksin hoopis linnast ära. Jooksin maale. Ühele väikesele linnalähedasele külateele, kust hommikul oli üle käinud üks lumesahk ja kaks autot ja see oli kõik. Ei soola ei liiva ei reostatud jooksurada. Valges kattes teele oli enne mind astunud vaid trobikond kitsi, üks rebane ja keegi hobune. Ja kuusetukk hoidis kinni tuule ja lasi lumel tulla alla sõbralikul viisil. Kõikjal oli vaikne, tajuda võis vaid pehmelt tasaste sammude rütmi. Kaugemal saatsid minu samme kitsede silmapaarid ja kuskil üleval oli veel jahti pidav händkakk.
Kuigi, sunnik, olen sunnitud, ei taha linnalumele...

Foto 2. Lumine tee maal.

Karlsson Katuselt?

Ühel ilusal sügistalvisel esmaspäeva hommikul, kui päike on majade katusteharjadest veidi kõrgemale tõusnud ja ulatub juba Toomemäe pargipuude vahele ilusaid kollaseid ja punakaspruune toone heitma, astub üks pikamaajooksja mööda Kassitoome serval kulgevat kõnniteed nõlvast üles tänavale. Hommik on talvisevõitu – kahvatusinisest taevast õhkub lume-eelset kargust ning varesed pargipuudel turritavad kasukana sulgi.

Foto 1. Toomemägi.

Astuja astub rahulikul sammul, olles tulnud parasjagu varahommikusest loengust keemiahoonest, milles käsitleti lihtreaktsioonide kineetikat puudutavaid küsimusi, ise aeg ajalt karge ja hommikuselt värske õhuga kopse põhjani täites ja siis mõtlikult välja ohates. Enda ette silmitsedes ja veel äsjase loengu mõju ja mõtete all olles, jõuab ta Näituse tänavale, uus-anatoomikumi juurde ja sealt veel mõnekümne sammupaari kaugusele kui korraga vilksab silme eest läbi midagi kiiret ja musta, samal hetkel toimub kärgatus ning silmanurgas vilksab kõrgel läbi õhu kõrvaltänavasse lendav kogu. Astuja peatub hetkeks, et äsja kogetud meelepilte veidi korrastada. Midagi vilksas silme eest mööda, pauk ja taevas lendav kogu? Enda ette tänavale vaadates ei paista momendil mitte midagi eriskummalist - mõned hommikused tööleruttajad, päikesepaistelised aiad ning majade seinad neid ümbritsemas. Ilmselt oli see midagi meelepette sarnast või maandus keegi tõesti taevast alla tänavale? Kuid tänaval kõndinud neiu on seisatanud, veel üks naine seisab tänavanurgal ning pöördub ringi, astub paar sammu eemale ja jääb siis kummaliselt taevasse vahtima. Keegi tõstab käe silmadele. Ning meelepilt mängib ette veelkord selle lendava tumeda kogu, mis paistis väga inimese moodi olevat...

Joonis 1. Karlsson katuselt lendamas. Allikas: Wikipedia.

Haarates taskust telefoni ja valides veidi kohmakate näppude abil numbri “112”, viivad jalad sündmuspaigale lähemale. Pähe kerkinud aimdus ohvri võimalikust olukorrast paneb kõhus pöörama. Ärevate mõtete saatel pöördub sammuja ümber nurga tänavale, kuhu must kogu oli lennanud.

Kõnniteel lamab noor, nii viieteist-kuueteistaastane poiss, tema kõrval seisab musta karva peenem sõiduauto. Kogu tänav on laialipillutatud tükke ja komponente täis, kuskil eemal lamab ka kunagise rolleri raam, kuid milline õnn – lamaja on pealtnäha ühes tükis, seejuures teadvusel. Lähemal vaatlusel polnud lamajat tarvis ka lähedale tõtanutel kuigi oluliselt esma-abistada – tuli vaid soojade riietega katta ja vestelda. Mõnekümnemeetrise õhelennu teinud poisil oli peamiseks kaebuseks valutav põlv.

Foto 2. Vanasti oli autosid palju vähem kui jalakäijaid.

Foto 3. Ohutu liiklemine.

Koduses esikus seob jooksja paelu ja kohendab mütsi omale kohale. Kõhedavõitu on minna tänavale kui meeli kipub kummitama teise korruse akende kohal lendav inimkuju. Seda ristmikku olen joostes ületanud sadu kordi. Tavaliselt väsinuna, viimast kahte rasket kilomeetrit võttes. Ei ole hoogugi maha võtnud, paremakäe reeglit järgivaid ja tee andmiseks aeglustavaid autosid on kerge ennetada. “Targem annab järele!” öeldakse Maanteeameti reklaamis, kuid ilmselt tuleks siiski pigem väita – “Lihast ja luust asi annab järele!” Ühesõnaga - paras pauk!

Foto 3. Metsloomad ja jooksjad kuuluvad maanteel ühte riskigruppi.

MIS TÕUGU ON JOOKSEV KRAADIÕPPUR?

Ammu on tuntud tõsiasi, et kraadiõppurid on loomad – need töötavad 10-14 tundi päevas ja nädalavahetused ka jutti. Ainus mure on võtta nad latritest, kus nad põhkudel magavad (nagu näiteks Nooruse 7) ja rakendada koorma ette ning lasta neil seal siis adra naksudes ägada.

Joonis 1. Maatõugu doktorandid.

Seejuures peab veel märkima, et need on väga vähenõudlikud loomad – elupaigaks sobivad kitsad latrid, kus neid mitmekaupa sees hoida ja alla vahel veidi põhku või paremal juhul turvast panna, toiduks tuleb anda veidi kliijahukörti ja väga harva ka vanu kartuleid, muidu sobib hästi ka vesi ja parim enne möödas silo või heinajäägid, mingeid nuumveisedi ei ole ju ka mõtet neist kasvatada! Ahah, ja seda oleks peaaegu unustanud mainida – et nad paremini töötaksid tuleb neid ka kõvasti piitsutada, et nad ei unustaks ära kes siin peremees on. Näiteks tuleb neile keset kibedat tööaega teatada, et kui te poisid ka edaspidi nii vähe töötate, kaob võimalus teile toiduraha maksta ja siis on teil sõlmitud kraadiõppe lepingu täitmisega suuri raskusi! Nii-et andke aga, mäng käib elu ja surma peale! Ja need kes vastu ei pea ja oimetuna vao vahel kokku varisevad või mis kõige hullem – vastu hakkavad, need võib ju tapamajja viia ja tunnistada “eksmatrikuleerituks edasijõudmatuse tõttu”.

Joonis 1. Šoti mägiveisest kraadiõppur

Niisiis, ühed head ja õiged šoti mägiveised – töötavad nagu traktorid, samas hoolt ei vaja mitte miskit. Ja kui juba täpsemalt rääkida, siis võib kraadiõppur-loomad jaotada mitmetesse tõugudesse – osa on punaka karvaga, need on maatõugu. Siis on nende seas sellised veidi kõrbi karvaga kogukamaid ja lühemaid, jaksavad iga kell ka linttraktori maast välja tõmmata, anna ainult kõvasti piitsa – need on Tori tõugu kraadiõppurid. Ja nii edasi... Kuid siiski, üks väike rühm kraadiõppur-loomi ei lähe ei ühe ega teise tõu alla, ükskõik kui palju veisetõuge me ka läbi ei vaataks. Need on sellised, kes vahel tõmbavad end ketist lahti ja jooksevad töölt ära, liduvad terve linna peal ringi ja siis tulevad jälle tagasi. Need loomad on vist lausa teist liiki. Ja täna, teate, selgus ka selle liigi nimetus – jooksev kraadiõppur peaks “Tartu Ülikooli kraadiõppurite välimääraja” andmetel olema koer.

Joonis 1. Jooksev kraadiõppur ehk koer. Siseehitus.

Niisiis, pätile palka koerale malka!

Foto 1: www.maamajandus.ee

Foto 2: hc.astacus.ee

Joonis 1: www.aquariumguys.com

Mõni sõna hooja lõpetuseks

Alternatiivsete jooksjate suurepärasele seltskonnale on äsja lõppenud või kohe lõppev hooaeg olnud sisukam kui kunagi varem. On aeg korraks vaadata tagasi ja tuua välja olulisemad sündmused, mis selle kirka hooaja jooksul aset leidsid (kronoloogilises järjekorras esitatuna):

- asutati Alternatiivsete Jooksjate Seltskond ning peeti esimene Tartu Jooksjate Kongress Nooruse Ühikas (TJKNÜ)
- käivitus jooksutreeningute odavlaagrite süsteem (laagrid “Nooruse”, “Elva”, “Rebu”)
- alustati moodsa alternatiivse treeningõpetuse häälekandja “Mõtlemise blogi” väljaandmist
- meie seast lahkus maratoni 2:37 meheks saanud Tõnis Juulik (olgu püss talle kerge), kuid koju tagasi jõudis keskmaamees Alo Rand.
- 10000m Eesti mestrivõistlustel joosti kosmilisi aegu ja pooled katkestasid
- esmakordselt maailma ajaloos pääsesid M. Mustasaar, M. Andresson ja R. Lipp välismaale võistlema
- mitmetel puhkudel eksisid võistlejad metsa ära, samas teatud juhtudel õnnestus siiski leida, olgugi et alternatiivne, tee finišini
- Mario õppis maratonirajal õigesti orienteeruma ja tulemuseks – medal Eesti meistrivõistlustelt suurepärase 2:34.36-ga
- keedeti 60 liitrit moosi ja treeningpäevkutesse kirjutati numbreid 5000-6000km

Foto 1. Treeninglaager "Rebu" õhtune sörkjooks paduvihmas.

Foto 2-3. Ülal. Mario finišeerumas. All. Finišeerumise tulemus.

Igaüks peaks tagasi vaatama ka endasse. Ilmselt rahule võivad jääda kõik alternatiivset jooksu harrastavad sportlased. Käesoleva kirjutise autor, sportliku nalja ja napsumees Venta, peab tõdema, et kolm pikka haiguspausi, üks pikem vigastuspaus, magistritöö pikaleveninud vormistamine ning Alma-emake ülikooli järjekordne sisseastumine (olen juba kolm korda ülikooli astunud) saagisid vormikõverat jupphaaval aina madalamaks ja madalamaks. Seetõttu ei suuda ma siiani uskuda, kuidas õnnestus läbida 42,195 km kiiremini, kui 12 km tempojooksu 2 nädalat enne seda. Kui nüüd emake ülikool põhja ootamatult alt ära ei tõmba, siis õnnestub ehk järgmisel hooajal olla veel parem.

Foto 4. Tööl - kell on 04:30 hommikul.

Ja kõige selle kiirustava lõppsõna oluliseks lõpetuseks sooviksin avaldada sügavat tänutunnet kõigi aitajate ja abistajate suhtes, kes tudengitest jooksjate treeninguid innustavad ja suunavad, seda ilma igasuguse tasu või kasuta, nö. alternatiivset rada pidi.

Ükskord võidame me niikuinii!

Moosime ära!

Mis te arvate, millega tegelevad alternatiivsed jooksjad puhkepäeviti? Kindlasti arvasite nüüd, et vedelevad niisama ja püüavad terve päeva leiba luusse lasta. Aga näe – ei vedele niisama! Hoopis moosi keedavad! Niisiis, lubage ette kanda – alternatiivse jooksja pühapäevad arvudes:

50 liitrit ploomimoosi (koos 5 kaastudengi abiga)

10 liitrit õunamoosi (koos Marioga)

Ning vastavalt maratonidistantsi läbimise järgsele seisukorrale on seltsimehed alternatiivsed jooksjad seadnud viisnädalavahetusplaani, mille sees on tarvis teha veel mõned kümned liitrid õunamoosi ja ära tuleb käia ka jõhvikal.

Joonis 1. Ploomid puu otsas.

Ja mida need arvud näitavad?

Need näitavad järgmiseks jooksuaastaks (jooksvalt) plaanitud moosiga pudrukordade arvu. Ühest liitrist moosist jagub alternatiivsete jooksjate põhjaliku taustauuringu andmete järgi ühele jooksjale optimaalselt 8 pudrukorra peale. Seega annab juba ainuüksi 10 liitrit moosi 80 rõõmsat moosiga pudrupäeva. Praeguste arvestuste kohaselt tuleb järgmiseks jooksuaastaks arvestada keskeltläbi andmeid ümardades 300 pudrukorda jooksja kohta. Seega ootame plaani täitmise korral ühe jooksja kohta ideaaltingimustes umbes 37 liitrit moosi.

Mis see kõik maksab?

Jaekaubanduses maksab moos kõige soodsamal juhul 30-40 krooni/liiter. Seega, kui arvestada, et alternatiivse jooksja töötunni hind pühapäeviti on 0 krooni/tund ja et õunad ja ploomid pärinevad rangelt salastatud kuid kindlalt tasuta allikast ning et suhkru hind jaekaubanduses on 13 krooni/kg ning et liitri moosi keetmiseks kulub maksimaalselt 0,3 kg suhrkut, tuleb liitri moosi hinnaks 4 krooni ja 30 senti. Muidugi, sinna juurde tuleks arvutada ka elektri hind, kuid ka siin on võimalik kasutada rangelt salastatud kuid alternatiivsetele jooksjatele ligipääsetavaid allikaid, mis ei maksa sisuliselt midagi. Niisiis, moosi saame kätte keskeltläbi kümme korda odavamalt kui jaekaubandusest. Igatahes väga alternatiivne.

Joonis 2. Õunad puu otsas.

Mis selle tulemusena kõik juhtuma hakkab?

Tulemuseks on see, et alternatiivsed jooksjad saavad hakata igal hommikul oma pudru moosima. Ja selle pärast on neil igal hommikul suur rõõm jälle putru keeta ja kui nad seisma ei jää, siis jooksevad nad ka järgmisel aastal rõõmsalt 6000 kilomeetrit...