Kestvusjooksu mõttetalgud

Tuleval nädalavahetusel toimub Kurgjärvel Eesti kestvusjooksu ümarlaud, ehk siis spordi- ja seminarilaager (maratonlased.blogspot.com). Järgnevad mõtted saidki ajendatud sellest seminarist ja võibolla alateadlikult selle seminari tarbeks. Kuid kahjuks ise kohale ma ilmselt ei lähe (puhttehnilistel põhjustel). Niisiis:

EESTI KESTVUSJOOKS ja selle TULEVIKUORGANISATSIOON

Abstrakt. No on ikka päris selge, et kestusjooks kui võistlussport on meil viimasel pooleteisel aastakümnel senisest tugevasti kahvatumaks jäänud. Miks? Leian, et organisatsioon on nõrk. Või vähemalt, see võiks olla oluliselt tugevam.

Sissejuhatus. Ilmselt ma ei ole ainus kes nii arvab, kuid ilmselt põhiline löök kestvusaladele tuli aastatetaguse spordi(koolide)süsteemi ja spordiORGANISATSIOONI lagunemisest/lammutamisest. Eestis puudub igasugune kestvusjooksuga tegelev ORGANISATSIOON kui selline. Olemas on üksikud jooksjate PUNDID, heal juhul mõne kergejõustikuklubi alla kuuludes.

Killustatud ja sõnastamata eesmärgid. Organisatsioonilise koostöö nõrkade kohtade tõttu ei ole ilmselt isegi EKJL alaliidu tasemel ÜHESEID EESMÄRKE. Eesmärgid ja nõuanded on vaid ÜKSIKISIKUTE PEADES, mitte avalikult nö. seina peal. Osad tahavad, et võistlusjooksjaid oleks palju, osad aga tahavad, et sportlaste tase oleks ülikõrge, osad et jooksjaid oleks palju ja et tase oleks samas ka kõrge. Lisaks, osad tahavad et just tema jooksupunt oleks selleks nö. koondise näidiseks, osad aga et just tema enda oma. Kuid... Jooksualade PIKA PERSPEKTIIVIGA ARENGUKAVA pole aga ilmselt mitte kellegil.

Tuleb leida ühtsem nägemus. Ilmselt tuleks hakata selgeks mõtlema, milline organisatsioon ja milline arengumudel oleks võimeline aitama Eesti kestvusjooksu. Leian, et laias laastus tuleks küsida:
1) mis on eesmärgid praegu ja kahekümne aasta pärast Eesti kestvusjooksul tervikuna?
2) kes on kestvusjooksu organisatsiooni sihtrühmaks?
3) keda organisatsioon peaks kaasama?
4) millised peaksid olema motivaatorid?

Ja jooksja seisukohalt saavad vastused olla ikka üsna ühesed:

1) Eesmärgiks Eesti kestvusjooksu koondis, mille:
a) sisemine konkurents oleks piisav, et sellisel tasemel oleks võimalik osaleda rahvusvahelistel võistlustel (suusatajatel on juba midagi sellist)
b) see koondis oleks ajaga kaasas käiv, samas püsiv ja mitte vananev

2) Eelmise vastuse eelduseks ja selle küsimuse vastuseks saab olla vaid see, et sihtrühmaks tuleb valida:
a) PALJU jooksjaid üle eesti
b) PALJUDEST treeningrühmadest
c) PALJUDEST vanuserühmadest
Ning olulisemaks tuleb pidada pika perspektiiviga treeningplaane, mitte sportlaste igapäevaste võistluste hetkevormi saavutamisi!

3) On ütlematagi selge, et kaasata tuleb:
a) jooksaid, kuid ka TEISTE kestvusaladega tegelejaid
b) treenereid + erialaspetsialiste, ei ole ma näiteks teadlik, et toimuks regulaarseid kestvusjooksu treenerite üldkogusid, kuhu kutsutaks ka näiteks spordiarste või siis Eesti koondise treenerite ja näiteks klubide ning koolide treenerite üldkogusid. Oluliseks tuleks pidada ka välistreenerite kaasamist. Info- ja teadmistesulge treenerite vahel ja teiste erialaste inimeste vahel annaks kindlasti senisest enam vältida.
c) teisi organisatsioone: eelkõige ülikoole kui teadusasutusi ja tavakoole kui noorte kasvatusasutusi
d) sponsoreid ja avaliku võimu teostavaid inimesi

4. Millised peaksid olema motivaatorid:
a) Sportlase jaoks. Kindlasti on valdavaks sportlase motivaatoriks ENSETEOSTUS. Jõuda tippu, see tähendab eelkõige eneseteostust. Kui tahame teada, miks on meil nõnda vähe häid jooksjaid, tuleb eelkõige küsida: kas praegune spordiorganisatsioon pakub sportlasele võimalust eneseteostuseks, väga heale tasemele töötamiseks? Mis peaks ühte eesti tuisuses, vihmases, lörtsises ja valdavalt lagedal asfaldil ning paratamatult töö/õpingute kõrvalt kilomeetreid koguvat jooksjat motiveerima? Loomulikult see teadmine, et raskuste korral tehakse organisatsioonis kõik, et treeningprotsess läheks võimalikult hästi, võimalikult sportlase tervist ja saavutusvõimet säästes, tippu. Ning loomulikult teadmine, et jooksja peale LOODETAKSE ja tema ning tema vajadustega ARVESTATAKSE. Kas meil on praegu selline koondis?
b) Sponsori jaoks. Sponsori motivaatoriks on loomulikult positiivne mulje ettevõttest, mis tegeleb hea tegevuse abistamisega. Hea organisatsioon ise on eeldus, et sponsor motiveeruks abistama. Kui jooksjad ja treenerid teavad ja oskavad hästi välja öelda, kuidas nad suudavad jõuda kestvusjooksjaga tippu, siis on raske ette kujutada ettevõtjat, kes sellest kuuldes leiaks, et tema kindlasti ei aita, tema ei soovi et Eesti kestvusjooksja tippu jõuaks.

Lõpetuseks. Kui eesmärgid jäävad halvasti sõnastatuks või üldse sõnastamatta, siis ei ole ka võimalik eesmärkide poole püüdlemine. Ma loodan, et Eesti kestvusjooksu ümarlauad suudab koguda piisavalt jõudu eesmärkide lahtimõtestamiseks või vähemalt mõtlemisele tõuke andmiseks.