Ja hakkas jälle pihta! Maratonlased (maratonlased.blogspot.com) ja teised staierid ning nende bossid on mõned korrad ümarlauda pidanud ja tulemused hakkavad tasapisi blogidesse jõudma. Ning ikka see vana sara - üks häda, rist ja viletsus. Ühelt poolt kostetakse, et jooksjad on kehvad, taset pole, kõik jooksevad nii aeglaselt, teiselt poolt vastu, et raha on vähe, ei saa iga nädalalõpp palmide all joosta ja nii edasi. Kuid ei midagi sisulist, ei mingeid süstemaatilisemaid analüüse. Et seekord siis vist jälle kogu aur läks vilele. Kuid võibolla Reinsalu siiski ei kirjutanud kogus sisulisest tööst, mis ümarlauas tehti (üsna reaalne, et kui seda oli palju, siis on seda ka raske mõne päevaga blogisse sisse kanda). Ja seepärast otsustasingi saata talle kirja ja küsida oma küsimustele vastuseid (kirja saatsin Reinsalule, blogisse, aga küsiks kõigilt). Niisiis, võtke tänuga vaevaks ja tutvuge, kommenteerige ja kui oskate, vastake:
Tere kõigile!
Kindlasti on igati hea, et nii jooksjad kui treenerid teadvustavad, et Eesti edetabeli areng on võrreldes kuue-seitsmekümnendate aastatega viimasel viieteistkümnel aastal jäänud kesiseks. Samas tuleks ilmselt siiski ka teadvustada, et ega olukord edetabeliga nii hull nüüd just ka ei ole, et üldse mingeid arenguid ei toimu. Lembergi käe alt on tulnud ju väga potentsiaalikaid jooksjaid.
Kuid... Mul on jäänud mulje (võibolla on see personaalne), et Eesti jooksu praegustest tipptulemustest veel halvemas seisus – seesmiselt puretud ja mitmeti lõhestunud - on jooksuala arendamisega tegelev organisatsioon tervikuna. Nii on mulle siiani jäänud vastuseta mõned küsimused, mis kipuvad juba vägisi igihaljaks muutuma:
1. Mis siis ikkagi on Eesti kestvusjooksualade probleem nr. 1, mida ümarlaudadel lahata? Kas peamiselt jahvatatakse jooksuorganisaatorite koosviibimistel aastast-aastasse tippkoondise nimelise koosseisu üle ja kas tõesti ainult Uno Källe küsib vahel, kuidas arengukavaga lood on?
2. Mida on Eesti spordiorganisaatorid/treenerid siis seni teinud, et asi nii halvaks on kujunenud? Kas tõesti vaid Toomas Tarm räägib nö jooksjate „kandepinna“ tugevusest või nõrkusest? Mida on tehtud, et kandepind nõnda kehvaks on jäänud? Mida tehakse, et kandepind nii kehvaks ei jääks?
Ehk siis, kas tänapäevaks on asi siis jõudnud nii kaugele, et selle nö baaskandepinna arendamiseks omab pühendunud treeneritöö juba nii väikest rolli raha kõrval, et sellega pole mõtet tegeleda või ainult juhul, kui on sportlastega võimalik just palmide alla treeninglaagritesse sõita? Ehk siis, kas Kääriku spordibaasist ongi siis nüüdseks saanud vaid puhke- ja konverentsituristide peatuskoht ja Eesti jooksutreener ongi nüüdseks suunanud kogu oma jõu vaid palmide all käivate jooksjate treenimiseks? No kurb küll, et 99% kandepinna ressursist kahjuks puhtmajanduslikel põhjustel sedasi fookusest üldse välja jääb!
3. Kas see on mõistlik, et iga treeningrühm või klubi Eestis peab nüüd, et arendada oma maksimaalselt kahe käe sõrmedel üles loetavaid vähegi potentsiaalikamaid jooksuhuvilisi, hakkama hankima sponsoreid igaüks eraldi korras? Kas konkurents klubide vahel sponsorluse või projektitaotluse osas ei või põhjustada just sellist olukorda, kus ühtainsat parimat tähtjooksjat omavad klubid konkureerivad kõik muud, eelkõige aga regionaalsed klubid, üldse välja? Kas tõesti on nii säästvam, et iga klubi või jooksurühm korraldab paralleelselt (näiteks kalleid välismaiseid) jooksulaagreid? Ehk siis, mida te arvate, lugupeetud spordiorganisaatorid/treenerid, kumb saaks lõppkokkuvõttes majanduslikult paremini hakkama, kas 10 väikest jooksurühma või 1 tõsine organisatsioon, millel on arengukava ja selge põhikiri, mis toob sponsorile „peo peale“ välja kõik selged ja head eesmärgid?
4. Kas Eesti jooksukoondis on nüüd sama asi, mis Eesti kestvusjooksu ümarlaud? Kas Enn Sellik on ühtlasi tänu segadustele koondisse valitud jooksjate ümber nüüd kogu Eesti kestvusjooksu segadusse ajaja?
Mul on siiski tuline kahju, et ei saanud sel ümarlaual osaleda ja vastuseid hankida.
Kuid lõpetuseks soovitaksin aga hoopis tutvuda ühe üsna mõttetiheda blogiga http://m6teldaonm6nus.blogspot.com/. Seegi blogi räägib jooksjatest, kes olid õnnelikud, et nende jooksulaagris oli soe vesi, tatrapuder ja tuba 4 jooksja peale ning ilmselt ressurssidest tohutult rohkem tahet. Kestvusjooksu organiseerimise küsimustest on selle blogi avalehel ka allpool (5. jaanuari sissekanne) väike põhjalikum mõtteheietus.
Lugupidamisega,
Rainis Venta
Kindlasti on igati hea, et nii jooksjad kui treenerid teadvustavad, et Eesti edetabeli areng on võrreldes kuue-seitsmekümnendate aastatega viimasel viieteistkümnel aastal jäänud kesiseks. Samas tuleks ilmselt siiski ka teadvustada, et ega olukord edetabeliga nii hull nüüd just ka ei ole, et üldse mingeid arenguid ei toimu. Lembergi käe alt on tulnud ju väga potentsiaalikaid jooksjaid.
Kuid... Mul on jäänud mulje (võibolla on see personaalne), et Eesti jooksu praegustest tipptulemustest veel halvemas seisus – seesmiselt puretud ja mitmeti lõhestunud - on jooksuala arendamisega tegelev organisatsioon tervikuna. Nii on mulle siiani jäänud vastuseta mõned küsimused, mis kipuvad juba vägisi igihaljaks muutuma:
1. Mis siis ikkagi on Eesti kestvusjooksualade probleem nr. 1, mida ümarlaudadel lahata? Kas peamiselt jahvatatakse jooksuorganisaatorite koosviibimistel aastast-aastasse tippkoondise nimelise koosseisu üle ja kas tõesti ainult Uno Källe küsib vahel, kuidas arengukavaga lood on?
2. Mida on Eesti spordiorganisaatorid/treenerid siis seni teinud, et asi nii halvaks on kujunenud? Kas tõesti vaid Toomas Tarm räägib nö jooksjate „kandepinna“ tugevusest või nõrkusest? Mida on tehtud, et kandepind nõnda kehvaks on jäänud? Mida tehakse, et kandepind nii kehvaks ei jääks?
Ehk siis, kas tänapäevaks on asi siis jõudnud nii kaugele, et selle nö baaskandepinna arendamiseks omab pühendunud treeneritöö juba nii väikest rolli raha kõrval, et sellega pole mõtet tegeleda või ainult juhul, kui on sportlastega võimalik just palmide alla treeninglaagritesse sõita? Ehk siis, kas Kääriku spordibaasist ongi siis nüüdseks saanud vaid puhke- ja konverentsituristide peatuskoht ja Eesti jooksutreener ongi nüüdseks suunanud kogu oma jõu vaid palmide all käivate jooksjate treenimiseks? No kurb küll, et 99% kandepinna ressursist kahjuks puhtmajanduslikel põhjustel sedasi fookusest üldse välja jääb!
3. Kas see on mõistlik, et iga treeningrühm või klubi Eestis peab nüüd, et arendada oma maksimaalselt kahe käe sõrmedel üles loetavaid vähegi potentsiaalikamaid jooksuhuvilisi, hakkama hankima sponsoreid igaüks eraldi korras? Kas konkurents klubide vahel sponsorluse või projektitaotluse osas ei või põhjustada just sellist olukorda, kus ühtainsat parimat tähtjooksjat omavad klubid konkureerivad kõik muud, eelkõige aga regionaalsed klubid, üldse välja? Kas tõesti on nii säästvam, et iga klubi või jooksurühm korraldab paralleelselt (näiteks kalleid välismaiseid) jooksulaagreid? Ehk siis, mida te arvate, lugupeetud spordiorganisaatorid/treenerid, kumb saaks lõppkokkuvõttes majanduslikult paremini hakkama, kas 10 väikest jooksurühma või 1 tõsine organisatsioon, millel on arengukava ja selge põhikiri, mis toob sponsorile „peo peale“ välja kõik selged ja head eesmärgid?
4. Kas Eesti jooksukoondis on nüüd sama asi, mis Eesti kestvusjooksu ümarlaud? Kas Enn Sellik on ühtlasi tänu segadustele koondisse valitud jooksjate ümber nüüd kogu Eesti kestvusjooksu segadusse ajaja?
Mul on siiski tuline kahju, et ei saanud sel ümarlaual osaleda ja vastuseid hankida.
Kuid lõpetuseks soovitaksin aga hoopis tutvuda ühe üsna mõttetiheda blogiga http://m6teldaonm6nus.blogspot.com/. Seegi blogi räägib jooksjatest, kes olid õnnelikud, et nende jooksulaagris oli soe vesi, tatrapuder ja tuba 4 jooksja peale ning ilmselt ressurssidest tohutult rohkem tahet. Kestvusjooksu organiseerimise küsimustest on selle blogi avalehel ka allpool (5. jaanuari sissekanne) väike põhjalikum mõtteheietus.
Lugupidamisega,
Rainis Venta
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar