Spordi ja vaimu seostest

Paljud rahvapärimused spordi ja õppimisvõime ehk lihasvõimekuse ja vaimse võimekuse vahelisest seosest kujutavad seda reeglina pöördvõrdelise suhtena. Ja vanarahvas armastaski öelda: „Jõudu palju, aru vähe“ või „Kõik läks kätesse ja pähe ei jatkunud enam midagi…“.

Joonis 1. Ülal. Sagedane vanarahva pärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos. All. Spartalikust rahvapärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos.

Samas aga, leidub ka palju teisi rahvaid ja kultuure, kus vanarahvas räägib risti vastupidist juttu. Arenenud lihased ja hea vastupidavus näitavad ka inimese arenenud ja vastupidavaid vaimseid võimeid, näiteks Kreeta, Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiad.

Ja nii ongi kaasaja ühiskonnas spordisse suhtumisel tekkinud kaks suuremat leeri. Üks leer on võtnud kuulda esimest suunda pooldavat vanarahvast ning asunud liha(seid) suretama, et tarkust rohkem ära mahuks ning teine leer rakendab jällegi vastupidist praktikat. Samas on muidugi täiesti kindel, et inimesed, kellele meeldib aeg ajalt higistada ja kes ei pelga ka vahel „võhmale“ joosta, ei kahetse oma liikumisharrastust ilmselt iialgi, kui rääkida spordist kui vaimujõu allikast.

Mida arvab asjast bioloogia?

Jättes kõrvale kõikvõimalikud sotsiaalpsühholoogilised tegurid, statistilised mõõtmised ja populatsiooniuuringud sportlaste ja professorite kõrvutamisel, tuleme kohe asja tuuma juurde. Nimelt asja tuumaks on

DOPAMIIN

Joonis 2. Dopamiini struktuuri skemaatiline kujutis kriipsskeemina.

Dopamiin on ühend, mis töötab meis hormooni ja närviülekannete vahendaja-stimulaatori ehk neurotransmitterina. Dopamiini vabanemisel kiirenevad mitmed ajus toimuvad protsessid, meenutamine ja õppimine ehk mäluprotsessid, samuti seostamisevõime, seega mõtlemine. Dopamiinist sünteesitakse ajus väga lihtsalt adrenaliin, mis on dopamiinile väga sarnane ühend, kuid mis mõjutab motivatsioonitegurit eriti ekstreemsel viisil. Adrenaliin annab meile kriisolukorras võime mõelda ja tegutseda ülikiiresti ning efektiivselt ja leida üles ka veel „peidetud“ jõuvarud. Ning kriitilisest pingest vabanedes annab just dopamiin naudingu ehk mõnutunde, mis teeb meele heaks ja järgmisele pingutusele minemise juba vaimselt oluliselt kergemaks ja lõbusamaks. Sellest lähtudes tagab dopamiin selle, et me leiaksime endas tulevasteks pingutusteks piisavalt „jõudu ja teotahet“. Kel dopamiini on vähe, sel puudub motivatsioon tegudeks, puuduvad naudingud ja heaolutunne saavutuste üle. Nii võib juhtuda, kui ajus hävivad dopamiini vabastavad närvirakud, näiteks Parkinsoni tõve all kannatavatel inimestel.

Kuid mis on sellel motivaatoril pistmist spordiga? Kehalisel koormusel, eelkõige pika aja vältel kestval kehalisel koormusel, näiteks pikamajooksu treeningutel, vabaneb pingutuse käigus hulgaliselt dopamiini. Piisavalt suurest pingutusest vabanedes saab treenija meeldiva üllatuse osaliseks ja märkab, et peale treeningut on „energiat“ hoopis enam kui koormuse eel. See kehtib nii füüsilise kui vaimse „energia“ kohta. Seega sport soodustab ajutegevust kõige otsesemal ja bioloogilisemal viisil tõstes õppimis- ja mõtlemisvõimet ning luues kõrgenenud motivatsiooni. Sellega on dopamiin sidunud kõrgenenud füüsilise aktiivsuse kõrgenenud vaimse aktiivsusega. Seega võiks öelda – mitte laiskus ei aidanud meie esivanemaid mõtlema ja kasutama tööriistu, vaid pigem aina suurenev füüsiline koormus ja pinge. Dopamiini puudujäägiga on ilmselt seotud ka dopamiinile alluvate närvirakkude suremine vananedes – seega võiks siit eeldada, et füüsiliselt aktiivsete inimeste vaimsed võimed püsivad elu jooksul kauem virgena.

Joonis 3. Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi – sõna akadeemiline on käesoleva kirjutise valguses täiesti õige koha peal.

Huvitav on ka märkida, et mitmed ravimid või narkootilised ained, nagu amfetamiini või kokaiin, toimivad just dopamiini kaudu. Amfetamiin vabastab dopamiini ja kokaiin suurendab mitmeid kordi dopamiini efekti, muutes närvirakud tundlikumaks selle suhtes. Seega sõltuvus kokaiini- või amfetamiinisõltlastel on põhjustatud otseselt dopamiiniga seostuvast mõnutundest. Kunstlikult vabastatud suured dopamiinikogused hävitavad viimaks tegevusega seostuva motivatsioonisüsteemi. Ja siit on lihtne teha ka järeldusi, miks pikaajalistel narkosõltlasel on väga raske kui mitte võimatu motiveerida end muudele tegevustele peale aine manustamise – muudest tegevustest vabastatav kogus on liiga väike, et põhjustaks suurte kogustega harjunud ajus mingeidki meeldivaid reaktsioone. Ja siit võib ka oletada, et tugev füüsiline koormus võiks aidata vabaneda kokaiini- või amfetamiinisõltuvusest. Ning ilmselt ka sportlasel võiks tekkida teatud määral sõltuvus kehalise koormuse ja saavutuste parandamise suhtes.

Selles valguses tundub lausa uskumatu tõsiasi, et koolides vähendatakse kehalise kasvatuse tunde või et ülikoolis kaotati ära kehalise õpetuse ainepunktid. Kuid ilmselt on selle taga inimesed, kelle vaim on vähesest füüsilisest koormusest nõrkenud.

Foto 1. Hubert Pärnakivi on paljudele raudse tahtejõu võrdkujuks. Lisaks edukale tippsportlasekarjäärile oli Pärnakivi ka edukas veterinaariateadlane.

Kaasaja tehnoloogia vs Pärnakivi-Virkus?

Tere kõigile! Eelmise postituse sabas tekkis arutelu, mis tekitas mitmeid huvitavaid mõtteid ja mida võiks ka väikese sissekandega jätkata.

Nimelt, paljudes tekitab ikka ja jälle küsimusi asjaolu, kuidas ja miks Vildi, Virkuse, Pärnakivi, Lossmanni jt. väga kõvade jooksumeeste tulemusi kaasajal nii raske seljatada on? Ja seda hoolimata kaasaja tehnoloogiast ja taastumisvahenditest.

Joonis 1. Jooksuraal. Vasakpoolne pilt - moodne automaatika. Parempoolne - vanamoodsel viisil sama ülesannet täitmas.

Kõigepealt, uutest spordiga seotud tehnoloogiatest ja taastumisvahenditest rääkides (pean siin silmas eelkõige kestvusjooksu) arvatakse vahel, et need nagu vähendaksid oluliselt sportlaselt nõutava töö mahtu, mida tuleks hea tulemuse saavutamiseks teha. See ei ole aga sugugi nii. Uued tehnoloogiad ja taastumisvahendid, vastupidi, pigem võimaldavad sportlasel teha veelgi rohkem tööd ja kasvatada veelgi suuremaks treeningmahtusid. Seejuures tuleks küsida, kui paljud treenerid või sportlased siis ikkagi saavad neid tehnoloogiaid kasutada? Kaasaegse uudistehnoloogia kasutajatering on siiski üsnagi loetud. Seega, kui rääkida eelmainitud jooksjate tulemuste seljatamisest või tollaegse kestvusjooksu harrastajaterühma taseme kordamisest, siis ma arvan, et esmalt tuleks rääkida sama pühendunud ja tugeva treeningtöö läbiviimise võimalustest ja alles siis tehnoloogiast. Ja seega, hoolimata elektroonikast ja keemiast, staadionile astuvad siiski inimesed.

Kui mõtiskleda nende tingimuste üle, kus harjutasid Virkus ja Pärnakivi, siis peab tõdema, et hoolimata olematust tehnoloogiast võimaldas tolleaegne spordisüsteem pühendunult tulemuse nimel töötamist. Kõigepealt tuleks esile tõsta võimalusi pidada terve suve pikkuseid treeninglaagreid maailma parimates kestvusjooksu treeningpaikades kõrguses (Kislovodsk). Virkuse ja Pärnakivi kaasaegsetele oli kättesaadav üsna mitmekesine spordibaaside süsteem (alustagem kasvõi kodusest Eesti Käärikust), mida ülikoolide ja spordiasutuste sportlaskollektiivid kasutada said. Ja kui võtta veidi väiksemalt, siis pakkus Ülikooli kergejõustikukateeder kasvõi perioodilist sauna ja mis peamine - massaaživõimalust. Toimetuleku seiskohast peaks rõhutama, et tol ajal oli üliõpilasstaatust võimalik kasutada kui majanduslikku tagatist, et pühenduda spordile.

Tänapäev on drastiliselt erinev. Treeninglaagrisse sõitmine ja seal elamine, isegi Käärikul, on niivõrd kallis "ehte-ese", et keskkooli või üliõpilaspõlve pidavate jooksjate rühm seda enamasti lubada ei saa. Ka ei ole enam kergejõustikukateedrit ega sellega seoses mingeid erilisi võimalusi sportlastel taastavale massaažile, mis aitaks hoida silma peal vigastuseelsetel tekkivatel lihaspingetel. Ei ole vast mõtet rääkidagi, millist lisatööd peab tegema üliõpilane, et saada vahendid muretsemaks lauale vähegi mõistlik sportlasetoit või sportlasele rahulikku und võimaldav peavari. Spordiarsti või füsioterapeudi perioodilist konsultatsiooni saab lubada korraliku tossupaari hinna eest. Huvitav on ka see asjaolu, et Virkuse-Pärnakivi aegne autoliiklus maanteedel oli niivõrd hõre, et võimaldas neil segamatult perioodiliselt treenida Tallinn-Tartu maanteelgi. Ka võiks märkida, et sageli sõitsid harrastajad mõne kopika eest bussiga perioodiliselt Tartust Otepääle või Käärikule tõusutreeninguid läbi viima. Kuid raha eest saab kõike ja praegused ajad võimaldavad väga rahakatel harrastussportlastel tarbida paremaidki tingimusi, kui said seda teha omaaegsed tipud. Kuid kooli- ja üliõpilaspõlves sellisele spordile, nagu tegid Virkus ja Pärnakivi, saavad praegu pühenduda vaid väga üksikud talendid ja mingit laiemat osavõttu Eesti paremate jooksutingimuste kasutamisel ei ole näha. Ja see kajastub selgesti ka edetabelitesse paigutuvates tulemustes. Ja seda kõike hoolimata heast tehnoloogiast.

Kuid jätkem praegu kõrvale need eelkirjeldatud organisatoorset ja majanduslikku laadi probleemid. Väga usinatel ja nutikatel on neid võimalik alati lahendada. On asju, mis aitavad sportlast siiski enam kui spordimajandus. Pärnakivi-Virkuse jooksurühma võiks õigusega nimetada praeguse aja kohaselt „Pärnakivi-Virkuse tiimiks“. Selles meeskonnas töötasid mõlemad mehed ja mitmed kaasjooksjad koos treeneri Elmot Heinoga igapäevaselt kui lähedaste inimeste meeskond. Niisuguseid intensiivsusi ja mahte oleks teisiti võimatu läbi „järada“, kui mitte meeskonna toel – lähedaste treeningkaaslaste ja väga lähedase treeneri toel.

Seega hoolimata kaasaja tehnoloogiast tuleb kõrgeks saavutuseks ikka ka praegu sama palju anaeroobset tööd teha ja ikka sama palju kilomeetreid läbida. Selle töö juures on abiks number üks treener ja treeningkaaslased. Abiks number kaks ja numbreid edasi võiks loetleda treeningpaika, kõrgusi, jt. ning ikkagi tundub, et abiks number viimane jääb kõrgtehnoloogia. Loodan, et selliseid mõtteid arutlevad ka mõjukamad ja arukamad inikmesed, kui käesoleva kirjutise autor ja seni korraldatud Eesti kestvusjooksu mõttetalguid ei jääks valgustama vaid Sportkeskus.ee sportlaste arveteklaarimised, vaid selle aja sees leiduks ka võimalusi kestvusjooksu paremikul selliste mõtete üle arutelu pidada.

Joonis 2. Hubert Pärnakivi legendaarne 10000 m jooksu lõpuspurt "Päikesetants"1959 Philadelphias.

3:38.59

Pole ilmselt vaja nii vägevat numbrit ja jooksu kommenteerida!

Varjatud ainest spordis

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.

Fotoreportaaž III alternatiivsest jooksulaagrist

Niisiis, nagu lubatud, kajastatakse alternatiivsete jooksjate laager teemal „Elu nagu Jürgensonidel“ lisaks eelnenud tekstivormile ka alternatiivses piltvormis, mis kergendab arusaamist eelkooliealiste, lugemispuude või lihtsalt halva lugemisoskusega indiviidide seas. Luulevormis esialgu reportaaži kavas ei ole, kuna sport on selgelt reaalala. Niisiis:

Foto 1. Kiviõli on progressi ja tuhamägede linn!

Foto 2-3. Ülal: Alternatiivsete jooksjate jooksulaagri ehk alternosooriumi territooriumi üldvaade. All: This is a Wireless Network Area.

Foto 4. Masinad ja aparaadid laagris. Esiplaanil laagris esimesena tööle hakanud masin – raadioaparaat (all paremas nurgas). Ei oska kommenteerida, mida need TYSK dressiga mehed seal aidas teevad.

Foto 5-6. Ülal: hommikul väljas. All: hommikul toas.

Foto 7-8. Hommikuti oli tuba mingeid vaklu täis.

Foto 9. Masinad ja aparaadid laagris. Pang-Kook-Kaevmasin 1000 (PKKM-1000) null-asendis.

Foto 10-12. Peldikute Ehituskeskuse (PEK) Viru osakonna eesrindlikud töötajad tööhoos.

Foto13-15. Masinad ja aparaadid laagris. Äsja valminud kemmerg V2 (K-V2). Ülal – projektsioon nurga tagant. All vasakul – frontaalprojektsioon. All paremal: Liftide ja lennukite sarnaste masinate turvalisuse ehitusjärelvalveinspektor on rahul pärast tutvumist vastvalminud K-V2´ga.

Foto 16. Mitu sokki on pildil? Alternosoorium oma hiilgepäevil.

Foto 17. Mehed laudas.

Foto 18-19. Ülal – kätte on jõudnud ettelugemistund. All – tunni teemaks on keskmaajooks.

Foto 20. Toas tehakse toitu niiviisi.

Foto 21-22. Õues tehakse toitu aga niiviisi.

Foto 23-24. Vasakul: masinad ja aparaadid laagris – pliita 2000 (P2000). Paremal: alternosooriumi argipäev – kuivavad jooksusussid.

Foto 25-26. Alternosooriumi argipäev. Ülal: Mario otsustas mustad nõud ära visata. All: Mart kõnnib unes.

Foto 27. Alternosooriumi argipäev. Vikerraadio soovikontserdi nautleja. Laulab H. Lääts „Tänav pink ja puu“.

Foto 28-29. Ülal: töö teeb parasjagu Jänesest inimese. All: peremehe murelik pilk.

Foto 30. Alternatiivsete Jooksjate Selts ja sõbrad.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

EPILOOG

Alternatiivsete jooksjate III laager

Ida-Virumaa, Rebu küla 20. - 24. juunil 2008


Sedapuhku on siis toimunud juba kolmas alternatiivsete jooksjate jooksulaager. Jooksjate laagri seekordseks teemaks oli “Elu nagu Jürgensonidel”. Peab ette vabandama, et fototõendid ilmuvad järgmises sissekandes ja esialgu piirdume laagri faktoloogiliste kabariitide kirjeldamisega. Niisiis:


Sportlased: Ralf Lipp, Mart Andresson, Mario Mustasaar, Jaan Jänes, Ülari Kais, Rainis Venta
Külalissportlased (ei teinud kaasa, küll aga elasid kaasa): Ragnar Lipp, Rauno Palmi


Toimunud treeningud:

Reede, 20. juuni.
Õhtul – kross 15 km (4.30 > 4.15 / km); Lipp, Andresson, Mustasaar, Venta. Kasutati Karurada: Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Rebu.

Laupäev, 21. juuni.
Hommikul – intervalltreening: Lipp, Mustasaar, Andresson 3 X (2000m + 1000m) [3:35/km ja 3:30/km]; Venta 5 X 2000m [3:45/km]. Kasutati 2 km lõiku Aruküla – Savala teel, lühike kilomeeter kruusateel, pikk kilomeeter asfaldil.
Õhtul – taastav jooks 12 km (5.00/km); Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Marsruut Rebu – Aruküla – Uniküla – Aidu karjääri teed (no public access) ja mäed – Aidu-Liiva – Maidla

Pühapäev, 22. juuni.
Päeval– pikk kross. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais: 26 km [4.20 > 4.00/km], marsruudil Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Veneoja – Mehide – Aruvälja – Savala – Maidla; Venta: 39 km [4.30 – 4.20/km], eksiteel Rebu – Aruküla – Rääsa – Lipu – Tarumäe – Arvila tee– Lipu – Rääsa – Aruküla – Savala – Maidla

Esmaspäev, 23. juuni.
Õhtul – taastav jooks 10 km [5.15 – 5.00/km]. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Kursil Rebu – Savala – Rebu, jooksjad nagu allveelaevad, nii palju sadas vihma.

Teisipäeval treeninguid ei toimunud, asuti kella 7.45 rongile Kiviõli raudteejaamas


Laagris läbitud koondkilometraažid:

Lipp, Mustasaar, Andresson: 78 km
Jänes, Kais: 48 km
Venta: 91 km


Toitumisest:

Peamiselt toituti kartulist, mis koguti mullu sügisel kohalikelt põldudelt, selle kõrvale haugatavast suitsutatud ulukilihast, mis koguti jahihooajal vendade Lippude poolt ümbruskonna metsadest ja 7-vilja pudrust ning võileibadest, mis soetati Kiviõlist. Lisaks, söödi palju tomateid, õunu ja kapsast, hea mitu liitrit keefiri ja sellest tehtud kama ning ühel korral ka makarone baklažaani-tomatimögaga, mis kõik samuti Kiviõli-päritolu. Suurepärase söömaaja valmistas Ralfi vanaema pika krossijooksu lõpuks. Viimastel hommikutel oli võimalik kosutada end ka luksusliku kohviga.


Eelarve:

Laagri kulud valuutas moodustusid vaid toitumisega seotud kuludest. Kokku tuli välja käia umbes 630 krooni, mis jagunes üllataval kombel umbes 100.- per nosu. Maksmata jäi elektrikulu, mille eest olid hoolt kandud liinivargad, mistõttu õnneks elektrit meil tarvis ei läinud. Vesi pärines kohalikust kaevust, koogu küljes olev pang lubas seda ammutada minimaalse valuutakuluga. Pliidi kütmiseks kasutati põlevkivi asemel puitu, mille umbes 1 m pikkused ja 10 cm läbimõõduga halud olid pärit kohalikust tuulemurrust, mistõttu küttekulud võttis enda kanda emake loodus. Puhtmuidu pakkus katust hoone, mis oli ehitatud eelmise sajandi alguses ja renoveeritud eelmise sajandi keskel, selle eest kandsid hoolt Lippude ajaloolised eelkäijad.


Taastus- ning rekreatiivsed masinad ja aparaadid laagris:

Raadioaparaat vaimsete taastamisprotseduuride läbiviimiseks, kook-pang-kaevmasin karastamisprotseduuride läbiviimiseks, kõrgtehnoloogiline välitualett-masin (masinafunktsioon täpselt selgitamata, kuid üldpõhimõte on seotud gravitatsioonijõuga – kõik asjad kukkusid kenasti augu põhja).


Loengud ja seminarid:

Laagri seminarides oli kaks läbivat teemat: legendaarsete eesti jooksjate sportlaseteed (Hubert Pärnakivi, Lembit Virkus, Enn Sellik, Ants Nurmekivi, Peeter Varrak, Mihhail Velsvebel, Rein Tölp, Mart Vilt, Rein Leinus, Jüri Lossmann, Pavel Loskutov jne...) ning pikamaajooksu alade areng Eestis ja maailmas. Eriti populaarseks osutusid raamatust ”Legendaarne Hubert Pärnakivi” ette loetud palad.


Meelelahutus:

Laagris oli võimalik nautida mitmeid toredaid meelelahutuslikke tunde. Neid tunde pakkusid eelkõige kaugemal laanes kukkuv kägu, samuti keset õue askeldav hall-õgija ning veiseparm. Vahel pakkus meelelahutuslikke tunde ka nahkses sovhoosi zootehniku vihmakuues välipliidil kartuleid keetev või auku kaevav kuju. Kuid samas peab märkima, et suurima publikuhuvi ja vaimustuse pälvisid siiski Vikerraadio õnnitluste-soovikontsertide tunnid hommikuti. Meelt lahutas kindlasti ka igapäevane kaevuveega karastamine. Laupäeval, 22. juunil, võeti ette ka meelelahutuslik retk Maidla valla jaanitulele Soonurme külla, tagasiteel lahutus meel üsna hästi.


Muud vajalikud tegevused ja toimetused:

Puude raiumine ja tükkideks lõhkumine, sääskedele nimede andmine (laagri lõpuks jäi ellu minu teada vaid Endel), võimalikult paksu suitsu tekitamine siseruumides pliidi kütmisel ja seal sees viibimine, kemmergus viibimine, nõude pesemine ja siis uuesti mustaks tegemine, treeningpäevikute täitmine jpm.


Lõppsõna:

Maratonlaste blogis märgib jooksumees Kristo Reinsalu ühes viimases sissekandes, et on treenitud igasugustes tingimustes ja igasuguse ilmaga. Alternatiivsete Jooksjate Seltsi kongressil Rebul arutleti nende kõikvõimalik tingimuste ja ilmade üle ja teostati põhjalik uurimuslik analüüs. Võttes analüüsi tulemused ühte lausesse kokku - Rebutingimustes ta siiski jooksnud ei ole, mitte ükski jooksjate klubi ega seltskond ei ole, vähemalt käesoleval aastatuhandel. Peab aga eriti rõhutama, et tingimused ei ole Alternatiivse Jooksu Seltsi seisukohast sugugi olulised. Oluline on laagri maksumus, mis peab olema jõukohane üliõpilaste ja teadustöötajate võimalustele, mis Eestis jääb alla keskmist latti. Niisiis Alternatiivsete Jooksjate Selts soovib oma ainulaadseid odavlaagreid jätkata ja minna arengus ka edasi ning järgmise laagri teemaks ongi juba välja pakutud “Elu nagu koopainimestel”, mis peaks kohe eriti odavaid võimalusi pakkuma.

“Keegi ei tahtnud alla anda” – Dr. Šlepikovski rindepäevik

Dr. Šlepikovski päevikust võib peale kolme kuu pikkust saladuslikku vaikusepausi lugeda järgmiseid ridu: “Peale rohkem kui kolme kuu pikkust võitlust mitmelt poolt peale tungivate minust oluliselt suuremate objektidega, olen viimaks saanud võimaluse paar rida kirjutada. Peab ette hoiatama, et kes neid ridu loeb, peaks eelnevalt endale teatavaks tegema kas on ta ikka täisterve ja murdumatu närvikavaga inimene. Olles sattunud südantpitsitavalt ebavõrdse ja stiihilise võitluse keskele olen olnud sunnitud viimase kolme kuu jooksul oma rindepäevikusse kirjutama järgmisi kronoloogilisi märkmeid:

kuni 18. aprill: sihikindel ja teatavat mõistlikku edu kandev edasiliikumine rindel nimega “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine”, vaid ehk kahkjaspunane koidupuna reedab peatselt algava võitluse stiihiat ja rahu peatset purunemist.

18. aprill: murranguline sündmus, deemonlike bürokraatiliste jõudude kallaletung rindel nimega “Magistritöö vormistamine”, süütute magistrantide ees plahvatavad salarelvana tähtaegade pommid.

19. aprill – 29. aprill: mobilisatsioon paiskab rindele “Magistritöö vormistamine” aina suuremaid jõude, kuid sellest hoolimata muutub seisukord ikka aina keerulisemaks. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine aeglustub.

24. – 29. aprill: algavad eriti rasked lahingud valkude analüüsi ja immunofluorestsentsanalüüsi lõikudel, ennastsalgav võitlus käib nii päeval kui ka katkemisteta öösel. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine seiskub, samas püütakse vältida taandumist.

30. aprill – 5. mai: vaenlane murrab rindest “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” läbi, vastupanu murrab viirushaigus, mis surub 39°C palavikuga võitleja viieks päevaks voodisse. Krossi eestikate lahing tuleb lugeda kaotatuks. Sellest hetkest püütakse päästa mis päästa annab. Viimaks seiskub pealetung ka rindel “Magistritöö vormistamine”. Tume ja raske pilv on laskunud meie saatuse kohale, paljud hakkavad ette kuulutama kaotust kõigil rinnetel.

5. mai – 23. mai: kapituleerumine rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” – kaotused: jooksutunnetusest võõrdumine, pulss keskmisest 15 lööki kõrgem, kehamassi kadu 3 kg. Justkui saatuse kaheteraline mõõk oleks teos – ka olukord rindel “Magistritöö vormistamine” aina halveneb.

23. mai – 28. mai: pinge rindel “Magistritöö vormistamine” kasvab maksimumini, väga rasked lahingud Western blotinguga, uneaeg puudub täielikult. Kuid ennastsalgava seltsimeeste töö ja kavaluse abil õnnestub pöörata olukord kasulikku suunda ja niiviisi 28. mail kell 16.30 toimub rindel “Magistritöö vormistamine” tõeline ja mõneti ootamatu läbimurre, katsete lõplik vormistamine toimub 2 tundi enne töö trükki andmist. Töö saab esitatud.

6. juunil kell 13.02: magistritöö komisjon kapituleerub igasuguste küsimusteta, loovutades magistrikraadi, tegevus rindel “Magistritöö vormistamine” tuleb lugeda edukalt lõpetatuks.

7. juuni – 17. juuni: vabanenud ja edukast lahingust joovastunud jõududega algab uus ja seninägematult tõhus pealtung spordiga seotud rindel. Rinne nimetatakse ümber “Maratoni eestikateks valmistumine”. Nende kümne päeva sees toimub veel uus taktikaline operatsioon “Doktoritöö projekti esitamine” ja mõned pidulikud sündmused ning minu suurima heameele jaoks toimub olukorra rahunemine.”

Niisiis, võib kokkuvõtvalt märkida, et Dr. Šlepikovskil läksid need kolm kuud nagu vesi kerisele. Loodetavasti on ta varsti jälle virges jooksuhoos ja võib ka mõne huvitava artikliga meie vaimu kosutada.

Muuseas, tähelepanu-tähelepanu, reedel alustab tööd järjekordne Alternatiivsete Jooksjate Jooksu- ja Reakreatsioonilaager “Laufen Macht Frei”, mis toimub seekord idabloki maakonnas Ida-Virumaal legendaarse jooksuperekonna Lippude aiamaal. Väljasõit koos kõigi huvilistega toimub kohe ja homme, reedesel päeval, bussiga pealelõunasel ajal alguses Tartust Jõhvi poole. Informatsiooni peab küsima kiiremas korras järgmiste isikute käest: Hr. Ralf Lipp (Bak. Sc. sport).