Jooksja mõistatused

Mõista-mõista, mis või kes on pildil?Et mõistatus veidi lihtsam lahendada oleks, olgu antud ka vastusevariandid.
a) kaheksajalg
b) kameeleon
d) tuntud Eesti jooksja Karl Kameeleoni jalad

Ning, et asi veel põnevam oleks, saab ka arvata, kus selliseid asju tehakse? Vihje: vastuseks oodatakse tuntud jooksulinna geograafilist-ajaloolist nime.

Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja terev paar samasuguseid asju, nagu esimesel pildil.

Küsimusi Eesti jooksule

Ja hakkas jälle pihta! Maratonlased (maratonlased.blogspot.com) ja teised staierid ning nende bossid on mõned korrad ümarlauda pidanud ja tulemused hakkavad tasapisi blogidesse jõudma. Ning ikka see vana sara - üks häda, rist ja viletsus. Ühelt poolt kostetakse, et jooksjad on kehvad, taset pole, kõik jooksevad nii aeglaselt, teiselt poolt vastu, et raha on vähe, ei saa iga nädalalõpp palmide all joosta ja nii edasi. Kuid ei midagi sisulist, ei mingeid süstemaatilisemaid analüüse. Et seekord siis vist jälle kogu aur läks vilele. Kuid võibolla Reinsalu siiski ei kirjutanud kogus sisulisest tööst, mis ümarlauas tehti (üsna reaalne, et kui seda oli palju, siis on seda ka raske mõne päevaga blogisse sisse kanda). Ja seepärast otsustasingi saata talle kirja ja küsida oma küsimustele vastuseid (kirja saatsin Reinsalule, blogisse, aga küsiks kõigilt). Niisiis, võtke tänuga vaevaks ja tutvuge, kommenteerige ja kui oskate, vastake:

Tere kõigile!

Kindlasti on igati hea, et nii jooksjad kui treenerid teadvustavad, et Eesti edetabeli areng on võrreldes kuue-seitsmekümnendate aastatega viimasel viieteistkümnel aastal jäänud kesiseks. Samas tuleks ilmselt siiski ka teadvustada, et ega olukord edetabeliga nii hull nüüd just ka ei ole, et üldse mingeid arenguid ei toimu. Lembergi käe alt on tulnud ju väga potentsiaalikaid jooksjaid.

Kuid... Mul on jäänud mulje (võibolla on see personaalne), et Eesti jooksu praegustest tipptulemustest veel halvemas seisus – seesmiselt puretud ja mitmeti lõhestunud - on jooksuala arendamisega tegelev organisatsioon tervikuna. Nii on mulle siiani jäänud vastuseta mõned küsimused, mis kipuvad juba vägisi igihaljaks muutuma:

1. Mis siis ikkagi on Eesti kestvusjooksualade probleem nr. 1, mida ümarlaudadel lahata? Kas peamiselt jahvatatakse jooksuorganisaatorite koosviibimistel aastast-aastasse tippkoondise nimelise koosseisu üle ja kas tõesti ainult Uno Källe küsib vahel, kuidas arengukavaga lood on?

2. Mida on Eesti spordiorganisaatorid/treenerid siis seni teinud, et asi nii halvaks on kujunenud? Kas tõesti vaid Toomas Tarm räägib nö jooksjate „kandepinna“ tugevusest või nõrkusest? Mida on tehtud, et kandepind nõnda kehvaks on jäänud? Mida tehakse, et kandepind nii kehvaks ei jääks?
Ehk siis, kas tänapäevaks on asi siis jõudnud nii kaugele, et selle nö baaskandepinna arendamiseks omab pühendunud treeneritöö juba nii väikest rolli raha kõrval, et sellega pole mõtet tegeleda või ainult juhul, kui on sportlastega võimalik just palmide alla treeninglaagritesse sõita? Ehk siis, kas Kääriku spordibaasist ongi siis nüüdseks saanud vaid puhke- ja konverentsituristide peatuskoht ja Eesti jooksutreener ongi nüüdseks suunanud kogu oma jõu vaid palmide all käivate jooksjate treenimiseks? No kurb küll, et 99% kandepinna ressursist kahjuks puhtmajanduslikel põhjustel sedasi fookusest üldse välja jääb!

3. Kas see on mõistlik, et iga treeningrühm või klubi Eestis peab nüüd, et arendada oma maksimaalselt kahe käe sõrmedel üles loetavaid vähegi potentsiaalikamaid jooksuhuvilisi, hakkama hankima sponsoreid igaüks eraldi korras? Kas konkurents klubide vahel sponsorluse või projektitaotluse osas ei või põhjustada just sellist olukorda, kus ühtainsat parimat tähtjooksjat omavad klubid konkureerivad kõik muud, eelkõige aga regionaalsed klubid, üldse välja? Kas tõesti on nii säästvam, et iga klubi või jooksurühm korraldab paralleelselt (näiteks kalleid välismaiseid) jooksulaagreid? Ehk siis, mida te arvate, lugupeetud spordiorganisaatorid/treenerid, kumb saaks lõppkokkuvõttes majanduslikult paremini hakkama, kas 10 väikest jooksurühma või 1 tõsine organisatsioon, millel on arengukava ja selge põhikiri, mis toob sponsorile „peo peale“ välja kõik selged ja head eesmärgid?

4. Kas Eesti jooksukoondis on nüüd sama asi, mis Eesti kestvusjooksu ümarlaud? Kas Enn Sellik on ühtlasi tänu segadustele koondisse valitud jooksjate ümber nüüd kogu Eesti kestvusjooksu segadusse ajaja?

Mul on siiski tuline kahju, et ei saanud sel ümarlaual osaleda ja vastuseid hankida.

Kuid lõpetuseks soovitaksin aga hoopis tutvuda ühe üsna mõttetiheda blogiga http://m6teldaonm6nus.blogspot.com/. Seegi blogi räägib jooksjatest, kes olid õnnelikud, et nende jooksulaagris oli soe vesi, tatrapuder ja tuba 4 jooksja peale ning ilmselt ressurssidest tohutult rohkem tahet. Kestvusjooksu organiseerimise küsimustest on selle blogi avalehel ka allpool (5. jaanuari sissekanne) väike põhjalikum mõtteheietus.

Lugupidamisega,

Rainis Venta

ALTERNATIIVSE JOOKSULAAGRI KOKKUVÕTE

Niisiis, 11.-13. jaanuaril toimus Nooruse ühikas üks tegus jooksulaager, mõelduna eelkõige alternatiivina neile jooksjaile, kelle tahe on suurem ressursside võimalustest. Kokkuvõtteks siis niipalju:

I TEHNILISED ANDMED:

Osalejaid: 4 + 1 külalisesineja + mõned külalised
Kestvus päevades: 2,5
Läbi viidud treeninguid: 3
Koondkilometraaž: ca 50 km jooksja kohta
Kulu osaleja kohta keskmiselt: 150 Eesti krooni

Läbitud treeningud:
Reede õhtul tempojooks 12 km (3.58/km), SJ 2 km + LJ 2 km
Laupäev pikk kross 28 km (4.45/km) (marsruut Tartu – Ihaste - Luunja – Räpina mnt – Tartu)
Pühapäev taastav jooks 7-13 km (5.10 – 5.00/km) (marsruut Tammelinn - Annelinn)

Menüü:
Reede õhtu: tatrapuder kalapulkadega
Laupäeva hommik: herkulopuder
Laupäeva lõuna ja õhtu: riis, sibulasoust hakklihaga
Pühapäeva hommikusöök: herkulopuder

Jooksulaager tänab:
Raksi - lektor välislaagrite teemal
Kõiki külalisi - tulemusliku ümarlauaõhtu eest
Ilmataati - teedelt lume äraviimise eest

II ÜMARLAUA KOKKUVÕTE

Laagri ümarlaudade jooksul analüüsiti põhjalikult mitmeid erinevaid jooksuvaldkonnaga seotud andmerühmi ning uurimuse tulemused on järgmised:

Ptk. 1: „Jooksjate arvukuse tõus“

Staiereid on Tartusse kogunenud juba väga palju. Miks nii? Esiteks, et nad ei mahu enam ühte jooksulaagrisse ära. Teiseks ja esimesest järelduvalt, nõudlus jooksulaagrite järele on kasvanud nii suureks, et paralleelselt toimub mitu jooksulaagrit.

Ptk. 2: „Jooksulaagrite konjuktuurist ning jooksjate tarbimisrühmade analüüs“

Rohkearvuline jooksjate populatsioon jaguneb ostujõu andmerühma uurimuse tulemusena selgelt kolmeks laagriostukäitumise tüübiks: eliitjooksjad, esijooksjad ning säästujooksjad. Majanduslikult esineb nõudlus jooksulaagrite järele, eriti praeguse ilmastiku juures, kõikidel rühmadel võrdselt, kuid erinevus peitub laagri kapitalimahukuses, mida üks või teine jooksjate rühm tarbib. Kokkuvõtvalt:

Eliitjooksjate rühmale on iseloomulik tarbida pikki väga heade tingimustega eliitlaagreid välismaal ning nende jooks on kevadel sama puhas ja särav nagu Etioopia mägismaa põslirahvastel.

Esijooksjate rühmale on iseloomulik tarbida heade majutustingimustega laagreid Eestis kohalike jooksutingimuste juures. Kuna esijooksjate ostujõud on sisuliselt sama eliitjooksjate omale, siis tarbivad kohalikke laagreid vaid logistilistel kaalutlustel, kuna nad ei saa pikemateks perioodideks eliitjooksjatega sarnastesse laagritesse sõita, vaid teevad tööd. Nende jooks on kevadel siiski teatud ilmastiku mõjudest siiski tehniliselt veidi konarlik ja ilma altituudse efekti mõjuta. Kuid vähemalt, kuna nad sõidavad treenima siiski Eesti joostavaimatesse paikadesse, ei kogu nad talveperioodil oluliselt vigastusi ning kvaliteetne ja nägus riietus jätab neist sarnaselt eliitjooksjatele igati fotogeenilise mulje.

Nüüd säästujooksjate juurde. Nende motivatsioonitegur ja optimism on tõepoolest veel suur müsteerium ja ilmselt tuleb lähiaegadel põhjalikumale analüüsimisele? Raha neil pole, kuna reeglina on tegu poole kohaga töötavate üliõpilastega. Kevadeks on nad reeglina kogunud sarnase kilometraaži, mis eliitjooksjad, kuid talvised olud, asflaltteed ning põhjalikult ülekasutatud jooksusussid on siiski jätnud omad jäljed jooksupildile. Kuid kevadel pistavad nad rõõmsalt kilgates punuma nagu karjalaskepäeva mullikad. Nende tehnika on ülimalt raiskav ja lausa kole vaadata, kuid hea tuju, meeleheitlik pingutus ja kokkuvõttes saavutatud edetabelite tulemused annavad põhjust neid siiski jooksjateks pidada.

Ptk.3: „Ümarlaua otsus“

Otsustati, et sedasorti treeninglaagreid tuleb korraldada ka edaspidi. Hoolimata asjaolust, et treeningtingimuste osas suurt midagi ette võtta ei õnnestu, on siiski seltsis oluliselt toredam ka Tartus treenida. Käsitleti ka muid jooksuga seotud päevakajalisi teemasid, kuid nende otsused ootavad järgmiseid arutelusid. Ka soovivad alternatiivsed jooksjad rõõmsat meelt ja edulugu Eesti teistele jooksjatele ja jooksuvaldkonna arendajatele.

ALTERNATIIVSETE JOOKSJATE LAAGER NOORUSE ÜHIKAS

Jah, viimaks on siiski avanenud ka mulle, kui alla keskmise majandusliku kindlustustatuse tasemega jooksjale laagrivõimalused:

Hea Jooksusõber!

Kas oled:
A) see jooksja, kellesse ükski klubi ega liit ei ole nõus midagi investeerima ega treeningprotsessi soodustama,

B) see jooksja, kes terve talve läbi jookseb mööda jäiseid, sopaseid ja lumepasaseid linnatänavaid ja maanteeservi,

C) see jooksja, kellest mööduvad autod paiskavad treeningu jooksul kümneid kordi üle mustja ookeanimaitselise vedelikuga,
D) see jooksja, kes ei jaksa maksta 1500eeku kahe päevase treeninglaagri eest Kurgjärvel
Kui vastasid punktidele A-D enamasti jaatavalt, siis on see kuulutus just sulle!!!

Tule TREENINGLAAGRISSE!

Nooruse Ühika Kõigi Abistamise Sekti ja Alternatiivsete Jooksjate Liidu

I jooksjatevaheline ühislaager
"ALTERNATIIVSED JOOKSJAD ON KA JOOKSJAD 2007"

11. – 13. jaanuaril 2008
NOORUSE ÜHIKAS
(aadressil Nooruse 7, Tartu; wow!!!)

Jooksulaager on korraldatud veel asutamata Alternatiivsete Jooksjate Liidu poolt. Laagris toimub ka alternatiivsete jooksjate ümarlaud, kuhu on oodatud mitmed eksklusiivsed külalisesinejad kaugetest naaberlinnadest ja –ühikatest. Osalemiseks registreerimine ei ole mõttekas.

Laagri orienteeruv päevakava on kirjale lisatud. Päevakord võib kõikides punktides oluliselt muutuda. PS! Korraldajad ei vastuta mitte millegi eest!
Niisiis, kohtumiseni Nooruse jooksulaagris!

Andmeid laagripaiga kohta:
kõrgus maapinnast: 12m (4. korrus)
kõrgus merepinnast: ca 80m (altituudset efekti ei oma)

Sponsorid:
Peasponsor: Nooruse Ühika Kõigi Abistamise Sekt (NÜKAS)
Majutus ja madratsid: Tartu Üliküla (enda teadmata, loodetavasti ei saagi teada)
Varaliselt toetab: EKJL (leitud helkur)

Kestvusjooksu mõttetalgud

Tuleval nädalavahetusel toimub Kurgjärvel Eesti kestvusjooksu ümarlaud, ehk siis spordi- ja seminarilaager (maratonlased.blogspot.com). Järgnevad mõtted saidki ajendatud sellest seminarist ja võibolla alateadlikult selle seminari tarbeks. Kuid kahjuks ise kohale ma ilmselt ei lähe (puhttehnilistel põhjustel). Niisiis:

EESTI KESTVUSJOOKS ja selle TULEVIKUORGANISATSIOON

Abstrakt. No on ikka päris selge, et kestusjooks kui võistlussport on meil viimasel pooleteisel aastakümnel senisest tugevasti kahvatumaks jäänud. Miks? Leian, et organisatsioon on nõrk. Või vähemalt, see võiks olla oluliselt tugevam.

Sissejuhatus. Ilmselt ma ei ole ainus kes nii arvab, kuid ilmselt põhiline löök kestvusaladele tuli aastatetaguse spordi(koolide)süsteemi ja spordiORGANISATSIOONI lagunemisest/lammutamisest. Eestis puudub igasugune kestvusjooksuga tegelev ORGANISATSIOON kui selline. Olemas on üksikud jooksjate PUNDID, heal juhul mõne kergejõustikuklubi alla kuuludes.

Killustatud ja sõnastamata eesmärgid. Organisatsioonilise koostöö nõrkade kohtade tõttu ei ole ilmselt isegi EKJL alaliidu tasemel ÜHESEID EESMÄRKE. Eesmärgid ja nõuanded on vaid ÜKSIKISIKUTE PEADES, mitte avalikult nö. seina peal. Osad tahavad, et võistlusjooksjaid oleks palju, osad aga tahavad, et sportlaste tase oleks ülikõrge, osad et jooksjaid oleks palju ja et tase oleks samas ka kõrge. Lisaks, osad tahavad et just tema jooksupunt oleks selleks nö. koondise näidiseks, osad aga et just tema enda oma. Kuid... Jooksualade PIKA PERSPEKTIIVIGA ARENGUKAVA pole aga ilmselt mitte kellegil.

Tuleb leida ühtsem nägemus. Ilmselt tuleks hakata selgeks mõtlema, milline organisatsioon ja milline arengumudel oleks võimeline aitama Eesti kestvusjooksu. Leian, et laias laastus tuleks küsida:
1) mis on eesmärgid praegu ja kahekümne aasta pärast Eesti kestvusjooksul tervikuna?
2) kes on kestvusjooksu organisatsiooni sihtrühmaks?
3) keda organisatsioon peaks kaasama?
4) millised peaksid olema motivaatorid?

Ja jooksja seisukohalt saavad vastused olla ikka üsna ühesed:

1) Eesmärgiks Eesti kestvusjooksu koondis, mille:
a) sisemine konkurents oleks piisav, et sellisel tasemel oleks võimalik osaleda rahvusvahelistel võistlustel (suusatajatel on juba midagi sellist)
b) see koondis oleks ajaga kaasas käiv, samas püsiv ja mitte vananev

2) Eelmise vastuse eelduseks ja selle küsimuse vastuseks saab olla vaid see, et sihtrühmaks tuleb valida:
a) PALJU jooksjaid üle eesti
b) PALJUDEST treeningrühmadest
c) PALJUDEST vanuserühmadest
Ning olulisemaks tuleb pidada pika perspektiiviga treeningplaane, mitte sportlaste igapäevaste võistluste hetkevormi saavutamisi!

3) On ütlematagi selge, et kaasata tuleb:
a) jooksaid, kuid ka TEISTE kestvusaladega tegelejaid
b) treenereid + erialaspetsialiste, ei ole ma näiteks teadlik, et toimuks regulaarseid kestvusjooksu treenerite üldkogusid, kuhu kutsutaks ka näiteks spordiarste või siis Eesti koondise treenerite ja näiteks klubide ning koolide treenerite üldkogusid. Oluliseks tuleks pidada ka välistreenerite kaasamist. Info- ja teadmistesulge treenerite vahel ja teiste erialaste inimeste vahel annaks kindlasti senisest enam vältida.
c) teisi organisatsioone: eelkõige ülikoole kui teadusasutusi ja tavakoole kui noorte kasvatusasutusi
d) sponsoreid ja avaliku võimu teostavaid inimesi

4. Millised peaksid olema motivaatorid:
a) Sportlase jaoks. Kindlasti on valdavaks sportlase motivaatoriks ENSETEOSTUS. Jõuda tippu, see tähendab eelkõige eneseteostust. Kui tahame teada, miks on meil nõnda vähe häid jooksjaid, tuleb eelkõige küsida: kas praegune spordiorganisatsioon pakub sportlasele võimalust eneseteostuseks, väga heale tasemele töötamiseks? Mis peaks ühte eesti tuisuses, vihmases, lörtsises ja valdavalt lagedal asfaldil ning paratamatult töö/õpingute kõrvalt kilomeetreid koguvat jooksjat motiveerima? Loomulikult see teadmine, et raskuste korral tehakse organisatsioonis kõik, et treeningprotsess läheks võimalikult hästi, võimalikult sportlase tervist ja saavutusvõimet säästes, tippu. Ning loomulikult teadmine, et jooksja peale LOODETAKSE ja tema ning tema vajadustega ARVESTATAKSE. Kas meil on praegu selline koondis?
b) Sponsori jaoks. Sponsori motivaatoriks on loomulikult positiivne mulje ettevõttest, mis tegeleb hea tegevuse abistamisega. Hea organisatsioon ise on eeldus, et sponsor motiveeruks abistama. Kui jooksjad ja treenerid teavad ja oskavad hästi välja öelda, kuidas nad suudavad jõuda kestvusjooksjaga tippu, siis on raske ette kujutada ettevõtjat, kes sellest kuuldes leiaks, et tema kindlasti ei aita, tema ei soovi et Eesti kestvusjooksja tippu jõuaks.

Lõpetuseks. Kui eesmärgid jäävad halvasti sõnastatuks või üldse sõnastamatta, siis ei ole ka võimalik eesmärkide poole püüdlemine. Ma loodan, et Eesti kestvusjooksu ümarlauad suudab koguda piisavalt jõudu eesmärkide lahtimõtestamiseks või vähemalt mõtlemisele tõuke andmiseks.