Karlsson Katuselt?

Ühel ilusal sügistalvisel esmaspäeva hommikul, kui päike on majade katusteharjadest veidi kõrgemale tõusnud ja ulatub juba Toomemäe pargipuude vahele ilusaid kollaseid ja punakaspruune toone heitma, astub üks pikamaajooksja mööda Kassitoome serval kulgevat kõnniteed nõlvast üles tänavale. Hommik on talvisevõitu – kahvatusinisest taevast õhkub lume-eelset kargust ning varesed pargipuudel turritavad kasukana sulgi.

Foto 1. Toomemägi.

Astuja astub rahulikul sammul, olles tulnud parasjagu varahommikusest loengust keemiahoonest, milles käsitleti lihtreaktsioonide kineetikat puudutavaid küsimusi, ise aeg ajalt karge ja hommikuselt värske õhuga kopse põhjani täites ja siis mõtlikult välja ohates. Enda ette silmitsedes ja veel äsjase loengu mõju ja mõtete all olles, jõuab ta Näituse tänavale, uus-anatoomikumi juurde ja sealt veel mõnekümne sammupaari kaugusele kui korraga vilksab silme eest läbi midagi kiiret ja musta, samal hetkel toimub kärgatus ning silmanurgas vilksab kõrgel läbi õhu kõrvaltänavasse lendav kogu. Astuja peatub hetkeks, et äsja kogetud meelepilte veidi korrastada. Midagi vilksas silme eest mööda, pauk ja taevas lendav kogu? Enda ette tänavale vaadates ei paista momendil mitte midagi eriskummalist - mõned hommikused tööleruttajad, päikesepaistelised aiad ning majade seinad neid ümbritsemas. Ilmselt oli see midagi meelepette sarnast või maandus keegi tõesti taevast alla tänavale? Kuid tänaval kõndinud neiu on seisatanud, veel üks naine seisab tänavanurgal ning pöördub ringi, astub paar sammu eemale ja jääb siis kummaliselt taevasse vahtima. Keegi tõstab käe silmadele. Ning meelepilt mängib ette veelkord selle lendava tumeda kogu, mis paistis väga inimese moodi olevat...

Joonis 1. Karlsson katuselt lendamas. Allikas: Wikipedia.

Haarates taskust telefoni ja valides veidi kohmakate näppude abil numbri “112”, viivad jalad sündmuspaigale lähemale. Pähe kerkinud aimdus ohvri võimalikust olukorrast paneb kõhus pöörama. Ärevate mõtete saatel pöördub sammuja ümber nurga tänavale, kuhu must kogu oli lennanud.

Kõnniteel lamab noor, nii viieteist-kuueteistaastane poiss, tema kõrval seisab musta karva peenem sõiduauto. Kogu tänav on laialipillutatud tükke ja komponente täis, kuskil eemal lamab ka kunagise rolleri raam, kuid milline õnn – lamaja on pealtnäha ühes tükis, seejuures teadvusel. Lähemal vaatlusel polnud lamajat tarvis ka lähedale tõtanutel kuigi oluliselt esma-abistada – tuli vaid soojade riietega katta ja vestelda. Mõnekümnemeetrise õhelennu teinud poisil oli peamiseks kaebuseks valutav põlv.

Foto 2. Vanasti oli autosid palju vähem kui jalakäijaid.

Foto 3. Ohutu liiklemine.

Koduses esikus seob jooksja paelu ja kohendab mütsi omale kohale. Kõhedavõitu on minna tänavale kui meeli kipub kummitama teise korruse akende kohal lendav inimkuju. Seda ristmikku olen joostes ületanud sadu kordi. Tavaliselt väsinuna, viimast kahte rasket kilomeetrit võttes. Ei ole hoogugi maha võtnud, paremakäe reeglit järgivaid ja tee andmiseks aeglustavaid autosid on kerge ennetada. “Targem annab järele!” öeldakse Maanteeameti reklaamis, kuid ilmselt tuleks siiski pigem väita – “Lihast ja luust asi annab järele!” Ühesõnaga - paras pauk!

Foto 3. Metsloomad ja jooksjad kuuluvad maanteel ühte riskigruppi.

MIS TÕUGU ON JOOKSEV KRAADIÕPPUR?

Ammu on tuntud tõsiasi, et kraadiõppurid on loomad – need töötavad 10-14 tundi päevas ja nädalavahetused ka jutti. Ainus mure on võtta nad latritest, kus nad põhkudel magavad (nagu näiteks Nooruse 7) ja rakendada koorma ette ning lasta neil seal siis adra naksudes ägada.

Joonis 1. Maatõugu doktorandid.

Seejuures peab veel märkima, et need on väga vähenõudlikud loomad – elupaigaks sobivad kitsad latrid, kus neid mitmekaupa sees hoida ja alla vahel veidi põhku või paremal juhul turvast panna, toiduks tuleb anda veidi kliijahukörti ja väga harva ka vanu kartuleid, muidu sobib hästi ka vesi ja parim enne möödas silo või heinajäägid, mingeid nuumveisedi ei ole ju ka mõtet neist kasvatada! Ahah, ja seda oleks peaaegu unustanud mainida – et nad paremini töötaksid tuleb neid ka kõvasti piitsutada, et nad ei unustaks ära kes siin peremees on. Näiteks tuleb neile keset kibedat tööaega teatada, et kui te poisid ka edaspidi nii vähe töötate, kaob võimalus teile toiduraha maksta ja siis on teil sõlmitud kraadiõppe lepingu täitmisega suuri raskusi! Nii-et andke aga, mäng käib elu ja surma peale! Ja need kes vastu ei pea ja oimetuna vao vahel kokku varisevad või mis kõige hullem – vastu hakkavad, need võib ju tapamajja viia ja tunnistada “eksmatrikuleerituks edasijõudmatuse tõttu”.

Joonis 1. Šoti mägiveisest kraadiõppur

Niisiis, ühed head ja õiged šoti mägiveised – töötavad nagu traktorid, samas hoolt ei vaja mitte miskit. Ja kui juba täpsemalt rääkida, siis võib kraadiõppur-loomad jaotada mitmetesse tõugudesse – osa on punaka karvaga, need on maatõugu. Siis on nende seas sellised veidi kõrbi karvaga kogukamaid ja lühemaid, jaksavad iga kell ka linttraktori maast välja tõmmata, anna ainult kõvasti piitsa – need on Tori tõugu kraadiõppurid. Ja nii edasi... Kuid siiski, üks väike rühm kraadiõppur-loomi ei lähe ei ühe ega teise tõu alla, ükskõik kui palju veisetõuge me ka läbi ei vaataks. Need on sellised, kes vahel tõmbavad end ketist lahti ja jooksevad töölt ära, liduvad terve linna peal ringi ja siis tulevad jälle tagasi. Need loomad on vist lausa teist liiki. Ja täna, teate, selgus ka selle liigi nimetus – jooksev kraadiõppur peaks “Tartu Ülikooli kraadiõppurite välimääraja” andmetel olema koer.

Joonis 1. Jooksev kraadiõppur ehk koer. Siseehitus.

Niisiis, pätile palka koerale malka!

Foto 1: www.maamajandus.ee

Foto 2: hc.astacus.ee

Joonis 1: www.aquariumguys.com