Kaasaja tehnoloogia vs Pärnakivi-Virkus?

Tere kõigile! Eelmise postituse sabas tekkis arutelu, mis tekitas mitmeid huvitavaid mõtteid ja mida võiks ka väikese sissekandega jätkata.

Nimelt, paljudes tekitab ikka ja jälle küsimusi asjaolu, kuidas ja miks Vildi, Virkuse, Pärnakivi, Lossmanni jt. väga kõvade jooksumeeste tulemusi kaasajal nii raske seljatada on? Ja seda hoolimata kaasaja tehnoloogiast ja taastumisvahenditest.

Joonis 1. Jooksuraal. Vasakpoolne pilt - moodne automaatika. Parempoolne - vanamoodsel viisil sama ülesannet täitmas.

Kõigepealt, uutest spordiga seotud tehnoloogiatest ja taastumisvahenditest rääkides (pean siin silmas eelkõige kestvusjooksu) arvatakse vahel, et need nagu vähendaksid oluliselt sportlaselt nõutava töö mahtu, mida tuleks hea tulemuse saavutamiseks teha. See ei ole aga sugugi nii. Uued tehnoloogiad ja taastumisvahendid, vastupidi, pigem võimaldavad sportlasel teha veelgi rohkem tööd ja kasvatada veelgi suuremaks treeningmahtusid. Seejuures tuleks küsida, kui paljud treenerid või sportlased siis ikkagi saavad neid tehnoloogiaid kasutada? Kaasaegse uudistehnoloogia kasutajatering on siiski üsnagi loetud. Seega, kui rääkida eelmainitud jooksjate tulemuste seljatamisest või tollaegse kestvusjooksu harrastajaterühma taseme kordamisest, siis ma arvan, et esmalt tuleks rääkida sama pühendunud ja tugeva treeningtöö läbiviimise võimalustest ja alles siis tehnoloogiast. Ja seega, hoolimata elektroonikast ja keemiast, staadionile astuvad siiski inimesed.

Kui mõtiskleda nende tingimuste üle, kus harjutasid Virkus ja Pärnakivi, siis peab tõdema, et hoolimata olematust tehnoloogiast võimaldas tolleaegne spordisüsteem pühendunult tulemuse nimel töötamist. Kõigepealt tuleks esile tõsta võimalusi pidada terve suve pikkuseid treeninglaagreid maailma parimates kestvusjooksu treeningpaikades kõrguses (Kislovodsk). Virkuse ja Pärnakivi kaasaegsetele oli kättesaadav üsna mitmekesine spordibaaside süsteem (alustagem kasvõi kodusest Eesti Käärikust), mida ülikoolide ja spordiasutuste sportlaskollektiivid kasutada said. Ja kui võtta veidi väiksemalt, siis pakkus Ülikooli kergejõustikukateeder kasvõi perioodilist sauna ja mis peamine - massaaživõimalust. Toimetuleku seiskohast peaks rõhutama, et tol ajal oli üliõpilasstaatust võimalik kasutada kui majanduslikku tagatist, et pühenduda spordile.

Tänapäev on drastiliselt erinev. Treeninglaagrisse sõitmine ja seal elamine, isegi Käärikul, on niivõrd kallis "ehte-ese", et keskkooli või üliõpilaspõlve pidavate jooksjate rühm seda enamasti lubada ei saa. Ka ei ole enam kergejõustikukateedrit ega sellega seoses mingeid erilisi võimalusi sportlastel taastavale massaažile, mis aitaks hoida silma peal vigastuseelsetel tekkivatel lihaspingetel. Ei ole vast mõtet rääkidagi, millist lisatööd peab tegema üliõpilane, et saada vahendid muretsemaks lauale vähegi mõistlik sportlasetoit või sportlasele rahulikku und võimaldav peavari. Spordiarsti või füsioterapeudi perioodilist konsultatsiooni saab lubada korraliku tossupaari hinna eest. Huvitav on ka see asjaolu, et Virkuse-Pärnakivi aegne autoliiklus maanteedel oli niivõrd hõre, et võimaldas neil segamatult perioodiliselt treenida Tallinn-Tartu maanteelgi. Ka võiks märkida, et sageli sõitsid harrastajad mõne kopika eest bussiga perioodiliselt Tartust Otepääle või Käärikule tõusutreeninguid läbi viima. Kuid raha eest saab kõike ja praegused ajad võimaldavad väga rahakatel harrastussportlastel tarbida paremaidki tingimusi, kui said seda teha omaaegsed tipud. Kuid kooli- ja üliõpilaspõlves sellisele spordile, nagu tegid Virkus ja Pärnakivi, saavad praegu pühenduda vaid väga üksikud talendid ja mingit laiemat osavõttu Eesti paremate jooksutingimuste kasutamisel ei ole näha. Ja see kajastub selgesti ka edetabelitesse paigutuvates tulemustes. Ja seda kõike hoolimata heast tehnoloogiast.

Kuid jätkem praegu kõrvale need eelkirjeldatud organisatoorset ja majanduslikku laadi probleemid. Väga usinatel ja nutikatel on neid võimalik alati lahendada. On asju, mis aitavad sportlast siiski enam kui spordimajandus. Pärnakivi-Virkuse jooksurühma võiks õigusega nimetada praeguse aja kohaselt „Pärnakivi-Virkuse tiimiks“. Selles meeskonnas töötasid mõlemad mehed ja mitmed kaasjooksjad koos treeneri Elmot Heinoga igapäevaselt kui lähedaste inimeste meeskond. Niisuguseid intensiivsusi ja mahte oleks teisiti võimatu läbi „järada“, kui mitte meeskonna toel – lähedaste treeningkaaslaste ja väga lähedase treeneri toel.

Seega hoolimata kaasaja tehnoloogiast tuleb kõrgeks saavutuseks ikka ka praegu sama palju anaeroobset tööd teha ja ikka sama palju kilomeetreid läbida. Selle töö juures on abiks number üks treener ja treeningkaaslased. Abiks number kaks ja numbreid edasi võiks loetleda treeningpaika, kõrgusi, jt. ning ikkagi tundub, et abiks number viimane jääb kõrgtehnoloogia. Loodan, et selliseid mõtteid arutlevad ka mõjukamad ja arukamad inikmesed, kui käesoleva kirjutise autor ja seni korraldatud Eesti kestvusjooksu mõttetalguid ei jääks valgustama vaid Sportkeskus.ee sportlaste arveteklaarimised, vaid selle aja sees leiduks ka võimalusi kestvusjooksu paremikul selliste mõtete üle arutelu pidada.

Joonis 2. Hubert Pärnakivi legendaarne 10000 m jooksu lõpuspurt "Päikesetants"1959 Philadelphias.

3:38.59

Pole ilmselt vaja nii vägevat numbrit ja jooksu kommenteerida!

Varjatud ainest spordis

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.