Positiivsed jooksukäärid

Nagu juba eelmisel korral mainisin - sport on selgelt reaalala. Ja nüüd ka üks reaalpiltmõistatus. Mis on pildid?

Kõik need, kes arvasid et pildil on positiivsed jooksukäärid, võivad ennast autasustada õige vastuse puhul. Aga kust siis tulevad positiivsed jooksukäärid. Lahendame selle küsimuse koos.

Kõigepealt oletame, et me soovime hinnata, kui palju on meie jooks tulemuslikum praegu, võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Võtame näiteks võrreldavateks jooksuliikideks (treeningvahenditeks) pika, üle 20 km krossijooksu. Jooksja arenemist märkivaks parameetriks on tavaliselt jooksja kiiruse kasv. Samas, oluline parameeter on veel jooksu ökonoomsus. Seega, jooksja areneb, kui ta suudab joosta kiiremini ja samas ka ökonoomsemalt.

Niisiis – jooksu kiirust saame mõõta kui mõõdame joostud vahemaa ja selle läbimiseks kulunud aja. Jooksu ökonoomsust, seda saame mõõta näiteks energiakuluga meetri või kilomeetri kohta. Mida ökonoomsem on jooksja, seda vähem energiat ja sellega ressurssi kindla vahemaa läbimiseks kulub. Ja nii saame mõõta, kui palju kiiremini me praegu jookseme ja kui palju ökonoomsemalt me praegu jookseme, võrreldes eelmise aasta näitajatega.

Ja ongi jooksukäärid käes - kanname ühele ja samale teljestikule jooksukiiruse muutumise ja ökonoomsuse muutumise ajas. Et neid erinevate ühikutega (kiirus m / s ja energiakulu J / m) suurusi siiski samas teljestikus võrrelda, tuleks tulemus teha lihtsalt suhtarvudeks, näiteks kiiruse kasv esitada protsentides eelmise aasta kiirusest ja energiakulu kasv samuti protsentides eelmise aasta energiakulust

Selline graafik näitab, kas areng on olnud positiivne või pigem millegi arvelt. Kui kaks sirget kaugenevad teineteisest aasta-aastalt, siis on meil positiivsed jooksukäärid ja me jookseme ikka ja üha tulemuslikumalt ja kui lähenevad teineteisele, siis negatiivsed jooksukäärid ja igal aastal jookseme aina vähem tulemuslikumalt.

On ka selge, et võrrelda saab vaid sarnaseid treeninguliike ja sarnastest treeningtsüklitest pärit treeningute andmeid. Antud näites olen mõõtnud nelja 2007 aasta märtsi ja nelja 2008 aasta märtsi 24-28 km pikkuse krossi parameetreid ja graafikule kandsin nende väärtuste aritmeetilise keskmise muudu. Ja mis selgus! Selgus, et sama energiakulu juures kilomeetrile suudan pikka krossi joosta võrreldes eelmise aastaga keskmiselt ca 15% kiiremini.

Ja siia lõppu üks vahepala pulsimeetrite kui mõõteseadmete kasuks. Mitmed jooksjad väidavad, et pulsimeeter on mõttetu riistapuu! Selline väide on analoogiline näiteks voltmeetri kasulikkuse mõtestamisega. Oskamatu inimene mõõdab pinget patarei klemmide vahel keelega ja märgib tulemuseks “täis” või “tühi”, oskaja inimene mõõdab selle pinge voltmeetriga ja saab täpselt teada, millises seisundis patarei parasjagu on ja millise töö tegemiseks seda veel kasutada saaks. Nii et, see (sport) on ikka individuaalne...

Jooksuarvesti

Uuriv reaalteadlane püüab alati uuritavat objekti kirjeldada otsides sellel mõõdetavaid väärtusi. Nii uurib perenaine trepikojas elektrikapi pilusse piiludes elektriarvestit majapidamiseks kulunud füüsikalise töö teadasaamiseks ning Jehoova tunnistaja sama seadet mõõtmaks tõenäosust pereliste kodusolemisest. Sportki on nagu füüsika – selgelt reaalala. 1 aasta ja 6,5 kuud on möödas sihipärase jooksutreeningu algusest. Niisiis, väike vahekokkuvõte:

723 h (tundi) jooksurajal veedetud aega ja 2253 MJ (megadžauli) tööd. Uuritava keha (jooksva keha – toim.) võimsuseks tuleb 866 W (vatti).

Niisiis, uuritava keha abil oleks teoreetiliselt võimalik täita keskmise röstri kohuseid või läita 14 poola 60 vatist elektripirni või ajada kogu tehtud tööga 0 kraadilt keema 5,3 tonni vett. Sellega võib jääda minusugune väike keha ikka rahule küll.

Samas, kineetilised väärtused: tempo pikal krossil (>18 km) on arenenud 5.20 min / km – 4.35 min / km; d = 45 s / km. Vaatan siin enda ümber, küll subjektiivselt või objektiivselt, aga ikkagi teised jooksevad minust üldiselt mööda (eriti Jänese rajal hommikujooksu tegevad inimesed). Ei, sellega rahul ei ole.

Täitsa nii paljalt lähedki või!?

Võrreldes eelmise nädalaga on see nädal nüüd midagi täiesti erisugust. Eriskummalisus oli selgesti tajutav juba eelmisel laupäeval pika krossi ajal. Jooksu alustades pistsin tasku kindad, jooksu käigus mütsi ja viimaks muutus asi päris sensuaalseks - maha võeti ka sall ning alussärkki hakkas soojas kevadtuules püksivärvlist lahti. Ja pühapäeval, kui olin saanud just taastava jooksu esimese sammu teha, hüüatas mu ema veel aiast järele: "Nii paljalt lähedki nüüd või!?".

Terve selle nädala alguse töötasin uue olukorra kallal - jooksul järgisin tuuli, temperatuure staadionil ja krossiradadel. Ja nii jäi juba kolmapäevasel treeningul koju talvine kere - jooksujakk, müts ja sall. Kuid täna, mil päev läbi oli taevas näha üks keha näilise eredusega –26,74, astusin juba selle päris otsustava sammu. Tempojooks staadionil kulges lühikestes pükstes ja T-särgiväel, esimest korda sel hooajal.