Karlsson Katuselt?

Ühel ilusal sügistalvisel esmaspäeva hommikul, kui päike on majade katusteharjadest veidi kõrgemale tõusnud ja ulatub juba Toomemäe pargipuude vahele ilusaid kollaseid ja punakaspruune toone heitma, astub üks pikamaajooksja mööda Kassitoome serval kulgevat kõnniteed nõlvast üles tänavale. Hommik on talvisevõitu – kahvatusinisest taevast õhkub lume-eelset kargust ning varesed pargipuudel turritavad kasukana sulgi.

Foto 1. Toomemägi.

Astuja astub rahulikul sammul, olles tulnud parasjagu varahommikusest loengust keemiahoonest, milles käsitleti lihtreaktsioonide kineetikat puudutavaid küsimusi, ise aeg ajalt karge ja hommikuselt värske õhuga kopse põhjani täites ja siis mõtlikult välja ohates. Enda ette silmitsedes ja veel äsjase loengu mõju ja mõtete all olles, jõuab ta Näituse tänavale, uus-anatoomikumi juurde ja sealt veel mõnekümne sammupaari kaugusele kui korraga vilksab silme eest läbi midagi kiiret ja musta, samal hetkel toimub kärgatus ning silmanurgas vilksab kõrgel läbi õhu kõrvaltänavasse lendav kogu. Astuja peatub hetkeks, et äsja kogetud meelepilte veidi korrastada. Midagi vilksas silme eest mööda, pauk ja taevas lendav kogu? Enda ette tänavale vaadates ei paista momendil mitte midagi eriskummalist - mõned hommikused tööleruttajad, päikesepaistelised aiad ning majade seinad neid ümbritsemas. Ilmselt oli see midagi meelepette sarnast või maandus keegi tõesti taevast alla tänavale? Kuid tänaval kõndinud neiu on seisatanud, veel üks naine seisab tänavanurgal ning pöördub ringi, astub paar sammu eemale ja jääb siis kummaliselt taevasse vahtima. Keegi tõstab käe silmadele. Ning meelepilt mängib ette veelkord selle lendava tumeda kogu, mis paistis väga inimese moodi olevat...

Joonis 1. Karlsson katuselt lendamas. Allikas: Wikipedia.

Haarates taskust telefoni ja valides veidi kohmakate näppude abil numbri “112”, viivad jalad sündmuspaigale lähemale. Pähe kerkinud aimdus ohvri võimalikust olukorrast paneb kõhus pöörama. Ärevate mõtete saatel pöördub sammuja ümber nurga tänavale, kuhu must kogu oli lennanud.

Kõnniteel lamab noor, nii viieteist-kuueteistaastane poiss, tema kõrval seisab musta karva peenem sõiduauto. Kogu tänav on laialipillutatud tükke ja komponente täis, kuskil eemal lamab ka kunagise rolleri raam, kuid milline õnn – lamaja on pealtnäha ühes tükis, seejuures teadvusel. Lähemal vaatlusel polnud lamajat tarvis ka lähedale tõtanutel kuigi oluliselt esma-abistada – tuli vaid soojade riietega katta ja vestelda. Mõnekümnemeetrise õhelennu teinud poisil oli peamiseks kaebuseks valutav põlv.

Foto 2. Vanasti oli autosid palju vähem kui jalakäijaid.

Foto 3. Ohutu liiklemine.

Koduses esikus seob jooksja paelu ja kohendab mütsi omale kohale. Kõhedavõitu on minna tänavale kui meeli kipub kummitama teise korruse akende kohal lendav inimkuju. Seda ristmikku olen joostes ületanud sadu kordi. Tavaliselt väsinuna, viimast kahte rasket kilomeetrit võttes. Ei ole hoogugi maha võtnud, paremakäe reeglit järgivaid ja tee andmiseks aeglustavaid autosid on kerge ennetada. “Targem annab järele!” öeldakse Maanteeameti reklaamis, kuid ilmselt tuleks siiski pigem väita – “Lihast ja luust asi annab järele!” Ühesõnaga - paras pauk!

Foto 3. Metsloomad ja jooksjad kuuluvad maanteel ühte riskigruppi.

MIS TÕUGU ON JOOKSEV KRAADIÕPPUR?

Ammu on tuntud tõsiasi, et kraadiõppurid on loomad – need töötavad 10-14 tundi päevas ja nädalavahetused ka jutti. Ainus mure on võtta nad latritest, kus nad põhkudel magavad (nagu näiteks Nooruse 7) ja rakendada koorma ette ning lasta neil seal siis adra naksudes ägada.

Joonis 1. Maatõugu doktorandid.

Seejuures peab veel märkima, et need on väga vähenõudlikud loomad – elupaigaks sobivad kitsad latrid, kus neid mitmekaupa sees hoida ja alla vahel veidi põhku või paremal juhul turvast panna, toiduks tuleb anda veidi kliijahukörti ja väga harva ka vanu kartuleid, muidu sobib hästi ka vesi ja parim enne möödas silo või heinajäägid, mingeid nuumveisedi ei ole ju ka mõtet neist kasvatada! Ahah, ja seda oleks peaaegu unustanud mainida – et nad paremini töötaksid tuleb neid ka kõvasti piitsutada, et nad ei unustaks ära kes siin peremees on. Näiteks tuleb neile keset kibedat tööaega teatada, et kui te poisid ka edaspidi nii vähe töötate, kaob võimalus teile toiduraha maksta ja siis on teil sõlmitud kraadiõppe lepingu täitmisega suuri raskusi! Nii-et andke aga, mäng käib elu ja surma peale! Ja need kes vastu ei pea ja oimetuna vao vahel kokku varisevad või mis kõige hullem – vastu hakkavad, need võib ju tapamajja viia ja tunnistada “eksmatrikuleerituks edasijõudmatuse tõttu”.

Joonis 1. Šoti mägiveisest kraadiõppur

Niisiis, ühed head ja õiged šoti mägiveised – töötavad nagu traktorid, samas hoolt ei vaja mitte miskit. Ja kui juba täpsemalt rääkida, siis võib kraadiõppur-loomad jaotada mitmetesse tõugudesse – osa on punaka karvaga, need on maatõugu. Siis on nende seas sellised veidi kõrbi karvaga kogukamaid ja lühemaid, jaksavad iga kell ka linttraktori maast välja tõmmata, anna ainult kõvasti piitsa – need on Tori tõugu kraadiõppurid. Ja nii edasi... Kuid siiski, üks väike rühm kraadiõppur-loomi ei lähe ei ühe ega teise tõu alla, ükskõik kui palju veisetõuge me ka läbi ei vaataks. Need on sellised, kes vahel tõmbavad end ketist lahti ja jooksevad töölt ära, liduvad terve linna peal ringi ja siis tulevad jälle tagasi. Need loomad on vist lausa teist liiki. Ja täna, teate, selgus ka selle liigi nimetus – jooksev kraadiõppur peaks “Tartu Ülikooli kraadiõppurite välimääraja” andmetel olema koer.

Joonis 1. Jooksev kraadiõppur ehk koer. Siseehitus.

Niisiis, pätile palka koerale malka!

Foto 1: www.maamajandus.ee

Foto 2: hc.astacus.ee

Joonis 1: www.aquariumguys.com

Mõni sõna hooja lõpetuseks

Alternatiivsete jooksjate suurepärasele seltskonnale on äsja lõppenud või kohe lõppev hooaeg olnud sisukam kui kunagi varem. On aeg korraks vaadata tagasi ja tuua välja olulisemad sündmused, mis selle kirka hooaja jooksul aset leidsid (kronoloogilises järjekorras esitatuna):

- asutati Alternatiivsete Jooksjate Seltskond ning peeti esimene Tartu Jooksjate Kongress Nooruse Ühikas (TJKNÜ)
- käivitus jooksutreeningute odavlaagrite süsteem (laagrid “Nooruse”, “Elva”, “Rebu”)
- alustati moodsa alternatiivse treeningõpetuse häälekandja “Mõtlemise blogi” väljaandmist
- meie seast lahkus maratoni 2:37 meheks saanud Tõnis Juulik (olgu püss talle kerge), kuid koju tagasi jõudis keskmaamees Alo Rand.
- 10000m Eesti mestrivõistlustel joosti kosmilisi aegu ja pooled katkestasid
- esmakordselt maailma ajaloos pääsesid M. Mustasaar, M. Andresson ja R. Lipp välismaale võistlema
- mitmetel puhkudel eksisid võistlejad metsa ära, samas teatud juhtudel õnnestus siiski leida, olgugi et alternatiivne, tee finišini
- Mario õppis maratonirajal õigesti orienteeruma ja tulemuseks – medal Eesti meistrivõistlustelt suurepärase 2:34.36-ga
- keedeti 60 liitrit moosi ja treeningpäevkutesse kirjutati numbreid 5000-6000km

Foto 1. Treeninglaager "Rebu" õhtune sörkjooks paduvihmas.

Foto 2-3. Ülal. Mario finišeerumas. All. Finišeerumise tulemus.

Igaüks peaks tagasi vaatama ka endasse. Ilmselt rahule võivad jääda kõik alternatiivset jooksu harrastavad sportlased. Käesoleva kirjutise autor, sportliku nalja ja napsumees Venta, peab tõdema, et kolm pikka haiguspausi, üks pikem vigastuspaus, magistritöö pikaleveninud vormistamine ning Alma-emake ülikooli järjekordne sisseastumine (olen juba kolm korda ülikooli astunud) saagisid vormikõverat jupphaaval aina madalamaks ja madalamaks. Seetõttu ei suuda ma siiani uskuda, kuidas õnnestus läbida 42,195 km kiiremini, kui 12 km tempojooksu 2 nädalat enne seda. Kui nüüd emake ülikool põhja ootamatult alt ära ei tõmba, siis õnnestub ehk järgmisel hooajal olla veel parem.

Foto 4. Tööl - kell on 04:30 hommikul.

Ja kõige selle kiirustava lõppsõna oluliseks lõpetuseks sooviksin avaldada sügavat tänutunnet kõigi aitajate ja abistajate suhtes, kes tudengitest jooksjate treeninguid innustavad ja suunavad, seda ilma igasuguse tasu või kasuta, nö. alternatiivset rada pidi.

Ükskord võidame me niikuinii!

Moosime ära!

Mis te arvate, millega tegelevad alternatiivsed jooksjad puhkepäeviti? Kindlasti arvasite nüüd, et vedelevad niisama ja püüavad terve päeva leiba luusse lasta. Aga näe – ei vedele niisama! Hoopis moosi keedavad! Niisiis, lubage ette kanda – alternatiivse jooksja pühapäevad arvudes:

50 liitrit ploomimoosi (koos 5 kaastudengi abiga)

10 liitrit õunamoosi (koos Marioga)

Ning vastavalt maratonidistantsi läbimise järgsele seisukorrale on seltsimehed alternatiivsed jooksjad seadnud viisnädalavahetusplaani, mille sees on tarvis teha veel mõned kümned liitrid õunamoosi ja ära tuleb käia ka jõhvikal.

Joonis 1. Ploomid puu otsas.

Ja mida need arvud näitavad?

Need näitavad järgmiseks jooksuaastaks (jooksvalt) plaanitud moosiga pudrukordade arvu. Ühest liitrist moosist jagub alternatiivsete jooksjate põhjaliku taustauuringu andmete järgi ühele jooksjale optimaalselt 8 pudrukorra peale. Seega annab juba ainuüksi 10 liitrit moosi 80 rõõmsat moosiga pudrupäeva. Praeguste arvestuste kohaselt tuleb järgmiseks jooksuaastaks arvestada keskeltläbi andmeid ümardades 300 pudrukorda jooksja kohta. Seega ootame plaani täitmise korral ühe jooksja kohta ideaaltingimustes umbes 37 liitrit moosi.

Mis see kõik maksab?

Jaekaubanduses maksab moos kõige soodsamal juhul 30-40 krooni/liiter. Seega, kui arvestada, et alternatiivse jooksja töötunni hind pühapäeviti on 0 krooni/tund ja et õunad ja ploomid pärinevad rangelt salastatud kuid kindlalt tasuta allikast ning et suhkru hind jaekaubanduses on 13 krooni/kg ning et liitri moosi keetmiseks kulub maksimaalselt 0,3 kg suhrkut, tuleb liitri moosi hinnaks 4 krooni ja 30 senti. Muidugi, sinna juurde tuleks arvutada ka elektri hind, kuid ka siin on võimalik kasutada rangelt salastatud kuid alternatiivsetele jooksjatele ligipääsetavaid allikaid, mis ei maksa sisuliselt midagi. Niisiis, moosi saame kätte keskeltläbi kümme korda odavamalt kui jaekaubandusest. Igatahes väga alternatiivne.

Joonis 2. Õunad puu otsas.

Mis selle tulemusena kõik juhtuma hakkab?

Tulemuseks on see, et alternatiivsed jooksjad saavad hakata igal hommikul oma pudru moosima. Ja selle pärast on neil igal hommikul suur rõõm jälle putru keeta ja kui nad seisma ei jää, siis jooksevad nad ka järgmisel aastal rõõmsalt 6000 kilomeetrit...

Spordi ja vaimu seostest

Paljud rahvapärimused spordi ja õppimisvõime ehk lihasvõimekuse ja vaimse võimekuse vahelisest seosest kujutavad seda reeglina pöördvõrdelise suhtena. Ja vanarahvas armastaski öelda: „Jõudu palju, aru vähe“ või „Kõik läks kätesse ja pähe ei jatkunud enam midagi…“.

Joonis 1. Ülal. Sagedane vanarahva pärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos. All. Spartalikust rahvapärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos.

Samas aga, leidub ka palju teisi rahvaid ja kultuure, kus vanarahvas räägib risti vastupidist juttu. Arenenud lihased ja hea vastupidavus näitavad ka inimese arenenud ja vastupidavaid vaimseid võimeid, näiteks Kreeta, Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiad.

Ja nii ongi kaasaja ühiskonnas spordisse suhtumisel tekkinud kaks suuremat leeri. Üks leer on võtnud kuulda esimest suunda pooldavat vanarahvast ning asunud liha(seid) suretama, et tarkust rohkem ära mahuks ning teine leer rakendab jällegi vastupidist praktikat. Samas on muidugi täiesti kindel, et inimesed, kellele meeldib aeg ajalt higistada ja kes ei pelga ka vahel „võhmale“ joosta, ei kahetse oma liikumisharrastust ilmselt iialgi, kui rääkida spordist kui vaimujõu allikast.

Mida arvab asjast bioloogia?

Jättes kõrvale kõikvõimalikud sotsiaalpsühholoogilised tegurid, statistilised mõõtmised ja populatsiooniuuringud sportlaste ja professorite kõrvutamisel, tuleme kohe asja tuuma juurde. Nimelt asja tuumaks on

DOPAMIIN

Joonis 2. Dopamiini struktuuri skemaatiline kujutis kriipsskeemina.

Dopamiin on ühend, mis töötab meis hormooni ja närviülekannete vahendaja-stimulaatori ehk neurotransmitterina. Dopamiini vabanemisel kiirenevad mitmed ajus toimuvad protsessid, meenutamine ja õppimine ehk mäluprotsessid, samuti seostamisevõime, seega mõtlemine. Dopamiinist sünteesitakse ajus väga lihtsalt adrenaliin, mis on dopamiinile väga sarnane ühend, kuid mis mõjutab motivatsioonitegurit eriti ekstreemsel viisil. Adrenaliin annab meile kriisolukorras võime mõelda ja tegutseda ülikiiresti ning efektiivselt ja leida üles ka veel „peidetud“ jõuvarud. Ning kriitilisest pingest vabanedes annab just dopamiin naudingu ehk mõnutunde, mis teeb meele heaks ja järgmisele pingutusele minemise juba vaimselt oluliselt kergemaks ja lõbusamaks. Sellest lähtudes tagab dopamiin selle, et me leiaksime endas tulevasteks pingutusteks piisavalt „jõudu ja teotahet“. Kel dopamiini on vähe, sel puudub motivatsioon tegudeks, puuduvad naudingud ja heaolutunne saavutuste üle. Nii võib juhtuda, kui ajus hävivad dopamiini vabastavad närvirakud, näiteks Parkinsoni tõve all kannatavatel inimestel.

Kuid mis on sellel motivaatoril pistmist spordiga? Kehalisel koormusel, eelkõige pika aja vältel kestval kehalisel koormusel, näiteks pikamajooksu treeningutel, vabaneb pingutuse käigus hulgaliselt dopamiini. Piisavalt suurest pingutusest vabanedes saab treenija meeldiva üllatuse osaliseks ja märkab, et peale treeningut on „energiat“ hoopis enam kui koormuse eel. See kehtib nii füüsilise kui vaimse „energia“ kohta. Seega sport soodustab ajutegevust kõige otsesemal ja bioloogilisemal viisil tõstes õppimis- ja mõtlemisvõimet ning luues kõrgenenud motivatsiooni. Sellega on dopamiin sidunud kõrgenenud füüsilise aktiivsuse kõrgenenud vaimse aktiivsusega. Seega võiks öelda – mitte laiskus ei aidanud meie esivanemaid mõtlema ja kasutama tööriistu, vaid pigem aina suurenev füüsiline koormus ja pinge. Dopamiini puudujäägiga on ilmselt seotud ka dopamiinile alluvate närvirakkude suremine vananedes – seega võiks siit eeldada, et füüsiliselt aktiivsete inimeste vaimsed võimed püsivad elu jooksul kauem virgena.

Joonis 3. Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi – sõna akadeemiline on käesoleva kirjutise valguses täiesti õige koha peal.

Huvitav on ka märkida, et mitmed ravimid või narkootilised ained, nagu amfetamiini või kokaiin, toimivad just dopamiini kaudu. Amfetamiin vabastab dopamiini ja kokaiin suurendab mitmeid kordi dopamiini efekti, muutes närvirakud tundlikumaks selle suhtes. Seega sõltuvus kokaiini- või amfetamiinisõltlastel on põhjustatud otseselt dopamiiniga seostuvast mõnutundest. Kunstlikult vabastatud suured dopamiinikogused hävitavad viimaks tegevusega seostuva motivatsioonisüsteemi. Ja siit on lihtne teha ka järeldusi, miks pikaajalistel narkosõltlasel on väga raske kui mitte võimatu motiveerida end muudele tegevustele peale aine manustamise – muudest tegevustest vabastatav kogus on liiga väike, et põhjustaks suurte kogustega harjunud ajus mingeidki meeldivaid reaktsioone. Ja siit võib ka oletada, et tugev füüsiline koormus võiks aidata vabaneda kokaiini- või amfetamiinisõltuvusest. Ning ilmselt ka sportlasel võiks tekkida teatud määral sõltuvus kehalise koormuse ja saavutuste parandamise suhtes.

Selles valguses tundub lausa uskumatu tõsiasi, et koolides vähendatakse kehalise kasvatuse tunde või et ülikoolis kaotati ära kehalise õpetuse ainepunktid. Kuid ilmselt on selle taga inimesed, kelle vaim on vähesest füüsilisest koormusest nõrkenud.

Foto 1. Hubert Pärnakivi on paljudele raudse tahtejõu võrdkujuks. Lisaks edukale tippsportlasekarjäärile oli Pärnakivi ka edukas veterinaariateadlane.

Kaasaja tehnoloogia vs Pärnakivi-Virkus?

Tere kõigile! Eelmise postituse sabas tekkis arutelu, mis tekitas mitmeid huvitavaid mõtteid ja mida võiks ka väikese sissekandega jätkata.

Nimelt, paljudes tekitab ikka ja jälle küsimusi asjaolu, kuidas ja miks Vildi, Virkuse, Pärnakivi, Lossmanni jt. väga kõvade jooksumeeste tulemusi kaasajal nii raske seljatada on? Ja seda hoolimata kaasaja tehnoloogiast ja taastumisvahenditest.

Joonis 1. Jooksuraal. Vasakpoolne pilt - moodne automaatika. Parempoolne - vanamoodsel viisil sama ülesannet täitmas.

Kõigepealt, uutest spordiga seotud tehnoloogiatest ja taastumisvahenditest rääkides (pean siin silmas eelkõige kestvusjooksu) arvatakse vahel, et need nagu vähendaksid oluliselt sportlaselt nõutava töö mahtu, mida tuleks hea tulemuse saavutamiseks teha. See ei ole aga sugugi nii. Uued tehnoloogiad ja taastumisvahendid, vastupidi, pigem võimaldavad sportlasel teha veelgi rohkem tööd ja kasvatada veelgi suuremaks treeningmahtusid. Seejuures tuleks küsida, kui paljud treenerid või sportlased siis ikkagi saavad neid tehnoloogiaid kasutada? Kaasaegse uudistehnoloogia kasutajatering on siiski üsnagi loetud. Seega, kui rääkida eelmainitud jooksjate tulemuste seljatamisest või tollaegse kestvusjooksu harrastajaterühma taseme kordamisest, siis ma arvan, et esmalt tuleks rääkida sama pühendunud ja tugeva treeningtöö läbiviimise võimalustest ja alles siis tehnoloogiast. Ja seega, hoolimata elektroonikast ja keemiast, staadionile astuvad siiski inimesed.

Kui mõtiskleda nende tingimuste üle, kus harjutasid Virkus ja Pärnakivi, siis peab tõdema, et hoolimata olematust tehnoloogiast võimaldas tolleaegne spordisüsteem pühendunult tulemuse nimel töötamist. Kõigepealt tuleks esile tõsta võimalusi pidada terve suve pikkuseid treeninglaagreid maailma parimates kestvusjooksu treeningpaikades kõrguses (Kislovodsk). Virkuse ja Pärnakivi kaasaegsetele oli kättesaadav üsna mitmekesine spordibaaside süsteem (alustagem kasvõi kodusest Eesti Käärikust), mida ülikoolide ja spordiasutuste sportlaskollektiivid kasutada said. Ja kui võtta veidi väiksemalt, siis pakkus Ülikooli kergejõustikukateeder kasvõi perioodilist sauna ja mis peamine - massaaživõimalust. Toimetuleku seiskohast peaks rõhutama, et tol ajal oli üliõpilasstaatust võimalik kasutada kui majanduslikku tagatist, et pühenduda spordile.

Tänapäev on drastiliselt erinev. Treeninglaagrisse sõitmine ja seal elamine, isegi Käärikul, on niivõrd kallis "ehte-ese", et keskkooli või üliõpilaspõlve pidavate jooksjate rühm seda enamasti lubada ei saa. Ka ei ole enam kergejõustikukateedrit ega sellega seoses mingeid erilisi võimalusi sportlastel taastavale massaažile, mis aitaks hoida silma peal vigastuseelsetel tekkivatel lihaspingetel. Ei ole vast mõtet rääkidagi, millist lisatööd peab tegema üliõpilane, et saada vahendid muretsemaks lauale vähegi mõistlik sportlasetoit või sportlasele rahulikku und võimaldav peavari. Spordiarsti või füsioterapeudi perioodilist konsultatsiooni saab lubada korraliku tossupaari hinna eest. Huvitav on ka see asjaolu, et Virkuse-Pärnakivi aegne autoliiklus maanteedel oli niivõrd hõre, et võimaldas neil segamatult perioodiliselt treenida Tallinn-Tartu maanteelgi. Ka võiks märkida, et sageli sõitsid harrastajad mõne kopika eest bussiga perioodiliselt Tartust Otepääle või Käärikule tõusutreeninguid läbi viima. Kuid raha eest saab kõike ja praegused ajad võimaldavad väga rahakatel harrastussportlastel tarbida paremaidki tingimusi, kui said seda teha omaaegsed tipud. Kuid kooli- ja üliõpilaspõlves sellisele spordile, nagu tegid Virkus ja Pärnakivi, saavad praegu pühenduda vaid väga üksikud talendid ja mingit laiemat osavõttu Eesti paremate jooksutingimuste kasutamisel ei ole näha. Ja see kajastub selgesti ka edetabelitesse paigutuvates tulemustes. Ja seda kõike hoolimata heast tehnoloogiast.

Kuid jätkem praegu kõrvale need eelkirjeldatud organisatoorset ja majanduslikku laadi probleemid. Väga usinatel ja nutikatel on neid võimalik alati lahendada. On asju, mis aitavad sportlast siiski enam kui spordimajandus. Pärnakivi-Virkuse jooksurühma võiks õigusega nimetada praeguse aja kohaselt „Pärnakivi-Virkuse tiimiks“. Selles meeskonnas töötasid mõlemad mehed ja mitmed kaasjooksjad koos treeneri Elmot Heinoga igapäevaselt kui lähedaste inimeste meeskond. Niisuguseid intensiivsusi ja mahte oleks teisiti võimatu läbi „järada“, kui mitte meeskonna toel – lähedaste treeningkaaslaste ja väga lähedase treeneri toel.

Seega hoolimata kaasaja tehnoloogiast tuleb kõrgeks saavutuseks ikka ka praegu sama palju anaeroobset tööd teha ja ikka sama palju kilomeetreid läbida. Selle töö juures on abiks number üks treener ja treeningkaaslased. Abiks number kaks ja numbreid edasi võiks loetleda treeningpaika, kõrgusi, jt. ning ikkagi tundub, et abiks number viimane jääb kõrgtehnoloogia. Loodan, et selliseid mõtteid arutlevad ka mõjukamad ja arukamad inikmesed, kui käesoleva kirjutise autor ja seni korraldatud Eesti kestvusjooksu mõttetalguid ei jääks valgustama vaid Sportkeskus.ee sportlaste arveteklaarimised, vaid selle aja sees leiduks ka võimalusi kestvusjooksu paremikul selliste mõtete üle arutelu pidada.

Joonis 2. Hubert Pärnakivi legendaarne 10000 m jooksu lõpuspurt "Päikesetants"1959 Philadelphias.

3:38.59

Pole ilmselt vaja nii vägevat numbrit ja jooksu kommenteerida!

Varjatud ainest spordis

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.

Fotoreportaaž III alternatiivsest jooksulaagrist

Niisiis, nagu lubatud, kajastatakse alternatiivsete jooksjate laager teemal „Elu nagu Jürgensonidel“ lisaks eelnenud tekstivormile ka alternatiivses piltvormis, mis kergendab arusaamist eelkooliealiste, lugemispuude või lihtsalt halva lugemisoskusega indiviidide seas. Luulevormis esialgu reportaaži kavas ei ole, kuna sport on selgelt reaalala. Niisiis:

Foto 1. Kiviõli on progressi ja tuhamägede linn!

Foto 2-3. Ülal: Alternatiivsete jooksjate jooksulaagri ehk alternosooriumi territooriumi üldvaade. All: This is a Wireless Network Area.

Foto 4. Masinad ja aparaadid laagris. Esiplaanil laagris esimesena tööle hakanud masin – raadioaparaat (all paremas nurgas). Ei oska kommenteerida, mida need TYSK dressiga mehed seal aidas teevad.

Foto 5-6. Ülal: hommikul väljas. All: hommikul toas.

Foto 7-8. Hommikuti oli tuba mingeid vaklu täis.

Foto 9. Masinad ja aparaadid laagris. Pang-Kook-Kaevmasin 1000 (PKKM-1000) null-asendis.

Foto 10-12. Peldikute Ehituskeskuse (PEK) Viru osakonna eesrindlikud töötajad tööhoos.

Foto13-15. Masinad ja aparaadid laagris. Äsja valminud kemmerg V2 (K-V2). Ülal – projektsioon nurga tagant. All vasakul – frontaalprojektsioon. All paremal: Liftide ja lennukite sarnaste masinate turvalisuse ehitusjärelvalveinspektor on rahul pärast tutvumist vastvalminud K-V2´ga.

Foto 16. Mitu sokki on pildil? Alternosoorium oma hiilgepäevil.

Foto 17. Mehed laudas.

Foto 18-19. Ülal – kätte on jõudnud ettelugemistund. All – tunni teemaks on keskmaajooks.

Foto 20. Toas tehakse toitu niiviisi.

Foto 21-22. Õues tehakse toitu aga niiviisi.

Foto 23-24. Vasakul: masinad ja aparaadid laagris – pliita 2000 (P2000). Paremal: alternosooriumi argipäev – kuivavad jooksusussid.

Foto 25-26. Alternosooriumi argipäev. Ülal: Mario otsustas mustad nõud ära visata. All: Mart kõnnib unes.

Foto 27. Alternosooriumi argipäev. Vikerraadio soovikontserdi nautleja. Laulab H. Lääts „Tänav pink ja puu“.

Foto 28-29. Ülal: töö teeb parasjagu Jänesest inimese. All: peremehe murelik pilk.

Foto 30. Alternatiivsete Jooksjate Selts ja sõbrad.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

EPILOOG