Moosime ära!

Mis te arvate, millega tegelevad alternatiivsed jooksjad puhkepäeviti? Kindlasti arvasite nüüd, et vedelevad niisama ja püüavad terve päeva leiba luusse lasta. Aga näe – ei vedele niisama! Hoopis moosi keedavad! Niisiis, lubage ette kanda – alternatiivse jooksja pühapäevad arvudes:

50 liitrit ploomimoosi (koos 5 kaastudengi abiga)

10 liitrit õunamoosi (koos Marioga)

Ning vastavalt maratonidistantsi läbimise järgsele seisukorrale on seltsimehed alternatiivsed jooksjad seadnud viisnädalavahetusplaani, mille sees on tarvis teha veel mõned kümned liitrid õunamoosi ja ära tuleb käia ka jõhvikal.

Joonis 1. Ploomid puu otsas.

Ja mida need arvud näitavad?

Need näitavad järgmiseks jooksuaastaks (jooksvalt) plaanitud moosiga pudrukordade arvu. Ühest liitrist moosist jagub alternatiivsete jooksjate põhjaliku taustauuringu andmete järgi ühele jooksjale optimaalselt 8 pudrukorra peale. Seega annab juba ainuüksi 10 liitrit moosi 80 rõõmsat moosiga pudrupäeva. Praeguste arvestuste kohaselt tuleb järgmiseks jooksuaastaks arvestada keskeltläbi andmeid ümardades 300 pudrukorda jooksja kohta. Seega ootame plaani täitmise korral ühe jooksja kohta ideaaltingimustes umbes 37 liitrit moosi.

Mis see kõik maksab?

Jaekaubanduses maksab moos kõige soodsamal juhul 30-40 krooni/liiter. Seega, kui arvestada, et alternatiivse jooksja töötunni hind pühapäeviti on 0 krooni/tund ja et õunad ja ploomid pärinevad rangelt salastatud kuid kindlalt tasuta allikast ning et suhkru hind jaekaubanduses on 13 krooni/kg ning et liitri moosi keetmiseks kulub maksimaalselt 0,3 kg suhrkut, tuleb liitri moosi hinnaks 4 krooni ja 30 senti. Muidugi, sinna juurde tuleks arvutada ka elektri hind, kuid ka siin on võimalik kasutada rangelt salastatud kuid alternatiivsetele jooksjatele ligipääsetavaid allikaid, mis ei maksa sisuliselt midagi. Niisiis, moosi saame kätte keskeltläbi kümme korda odavamalt kui jaekaubandusest. Igatahes väga alternatiivne.

Joonis 2. Õunad puu otsas.

Mis selle tulemusena kõik juhtuma hakkab?

Tulemuseks on see, et alternatiivsed jooksjad saavad hakata igal hommikul oma pudru moosima. Ja selle pärast on neil igal hommikul suur rõõm jälle putru keeta ja kui nad seisma ei jää, siis jooksevad nad ka järgmisel aastal rõõmsalt 6000 kilomeetrit...

Spordi ja vaimu seostest

Paljud rahvapärimused spordi ja õppimisvõime ehk lihasvõimekuse ja vaimse võimekuse vahelisest seosest kujutavad seda reeglina pöördvõrdelise suhtena. Ja vanarahvas armastaski öelda: „Jõudu palju, aru vähe“ või „Kõik läks kätesse ja pähe ei jatkunud enam midagi…“.

Joonis 1. Ülal. Sagedane vanarahva pärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos. All. Spartalikust rahvapärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos.

Samas aga, leidub ka palju teisi rahvaid ja kultuure, kus vanarahvas räägib risti vastupidist juttu. Arenenud lihased ja hea vastupidavus näitavad ka inimese arenenud ja vastupidavaid vaimseid võimeid, näiteks Kreeta, Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiad.

Ja nii ongi kaasaja ühiskonnas spordisse suhtumisel tekkinud kaks suuremat leeri. Üks leer on võtnud kuulda esimest suunda pooldavat vanarahvast ning asunud liha(seid) suretama, et tarkust rohkem ära mahuks ning teine leer rakendab jällegi vastupidist praktikat. Samas on muidugi täiesti kindel, et inimesed, kellele meeldib aeg ajalt higistada ja kes ei pelga ka vahel „võhmale“ joosta, ei kahetse oma liikumisharrastust ilmselt iialgi, kui rääkida spordist kui vaimujõu allikast.

Mida arvab asjast bioloogia?

Jättes kõrvale kõikvõimalikud sotsiaalpsühholoogilised tegurid, statistilised mõõtmised ja populatsiooniuuringud sportlaste ja professorite kõrvutamisel, tuleme kohe asja tuuma juurde. Nimelt asja tuumaks on

DOPAMIIN

Joonis 2. Dopamiini struktuuri skemaatiline kujutis kriipsskeemina.

Dopamiin on ühend, mis töötab meis hormooni ja närviülekannete vahendaja-stimulaatori ehk neurotransmitterina. Dopamiini vabanemisel kiirenevad mitmed ajus toimuvad protsessid, meenutamine ja õppimine ehk mäluprotsessid, samuti seostamisevõime, seega mõtlemine. Dopamiinist sünteesitakse ajus väga lihtsalt adrenaliin, mis on dopamiinile väga sarnane ühend, kuid mis mõjutab motivatsioonitegurit eriti ekstreemsel viisil. Adrenaliin annab meile kriisolukorras võime mõelda ja tegutseda ülikiiresti ning efektiivselt ja leida üles ka veel „peidetud“ jõuvarud. Ning kriitilisest pingest vabanedes annab just dopamiin naudingu ehk mõnutunde, mis teeb meele heaks ja järgmisele pingutusele minemise juba vaimselt oluliselt kergemaks ja lõbusamaks. Sellest lähtudes tagab dopamiin selle, et me leiaksime endas tulevasteks pingutusteks piisavalt „jõudu ja teotahet“. Kel dopamiini on vähe, sel puudub motivatsioon tegudeks, puuduvad naudingud ja heaolutunne saavutuste üle. Nii võib juhtuda, kui ajus hävivad dopamiini vabastavad närvirakud, näiteks Parkinsoni tõve all kannatavatel inimestel.

Kuid mis on sellel motivaatoril pistmist spordiga? Kehalisel koormusel, eelkõige pika aja vältel kestval kehalisel koormusel, näiteks pikamajooksu treeningutel, vabaneb pingutuse käigus hulgaliselt dopamiini. Piisavalt suurest pingutusest vabanedes saab treenija meeldiva üllatuse osaliseks ja märkab, et peale treeningut on „energiat“ hoopis enam kui koormuse eel. See kehtib nii füüsilise kui vaimse „energia“ kohta. Seega sport soodustab ajutegevust kõige otsesemal ja bioloogilisemal viisil tõstes õppimis- ja mõtlemisvõimet ning luues kõrgenenud motivatsiooni. Sellega on dopamiin sidunud kõrgenenud füüsilise aktiivsuse kõrgenenud vaimse aktiivsusega. Seega võiks öelda – mitte laiskus ei aidanud meie esivanemaid mõtlema ja kasutama tööriistu, vaid pigem aina suurenev füüsiline koormus ja pinge. Dopamiini puudujäägiga on ilmselt seotud ka dopamiinile alluvate närvirakkude suremine vananedes – seega võiks siit eeldada, et füüsiliselt aktiivsete inimeste vaimsed võimed püsivad elu jooksul kauem virgena.

Joonis 3. Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi – sõna akadeemiline on käesoleva kirjutise valguses täiesti õige koha peal.

Huvitav on ka märkida, et mitmed ravimid või narkootilised ained, nagu amfetamiini või kokaiin, toimivad just dopamiini kaudu. Amfetamiin vabastab dopamiini ja kokaiin suurendab mitmeid kordi dopamiini efekti, muutes närvirakud tundlikumaks selle suhtes. Seega sõltuvus kokaiini- või amfetamiinisõltlastel on põhjustatud otseselt dopamiiniga seostuvast mõnutundest. Kunstlikult vabastatud suured dopamiinikogused hävitavad viimaks tegevusega seostuva motivatsioonisüsteemi. Ja siit on lihtne teha ka järeldusi, miks pikaajalistel narkosõltlasel on väga raske kui mitte võimatu motiveerida end muudele tegevustele peale aine manustamise – muudest tegevustest vabastatav kogus on liiga väike, et põhjustaks suurte kogustega harjunud ajus mingeidki meeldivaid reaktsioone. Ja siit võib ka oletada, et tugev füüsiline koormus võiks aidata vabaneda kokaiini- või amfetamiinisõltuvusest. Ning ilmselt ka sportlasel võiks tekkida teatud määral sõltuvus kehalise koormuse ja saavutuste parandamise suhtes.

Selles valguses tundub lausa uskumatu tõsiasi, et koolides vähendatakse kehalise kasvatuse tunde või et ülikoolis kaotati ära kehalise õpetuse ainepunktid. Kuid ilmselt on selle taga inimesed, kelle vaim on vähesest füüsilisest koormusest nõrkenud.

Foto 1. Hubert Pärnakivi on paljudele raudse tahtejõu võrdkujuks. Lisaks edukale tippsportlasekarjäärile oli Pärnakivi ka edukas veterinaariateadlane.