Kiirused aegu parandades
Niisiis, hoolimata sellest, et Usain Bolt suutis jahmatada kõiki vähegi sporditeadlikke inimesi oma esialgu võimatuna näivate rekordinumbrite purustamisega, jäi gepardile siiski mulje kergest saagist. Ja muljed on subjektiivsed, sõltudes sellest, kes mida hindab või oluliseks peab. Aga sport on siiski reaalala ja katsume muljetamise asemel nüüd mõnel veerul tegeleda ka spordiga.
Nimelt, ütleme, et Te läbite
Tabel 1. 100m läbimisajad (s) ja keskmised kiirused (km/h)
14s 25,7km/h
13s 27,6km/h
12s 30,0km/h
11s 32,7km/h
10s 36,0km/h
9s 40,0km/h
Kujutame 100m läbimisaja ja kiiruse vahelise suhte graafiliselt:
Joonis 1.
Kiirused kahe jalaga maa peal joostes
Hoolimata sellest, et sellesse kõvera eksponentsiaalsesse lõpuossa jõuavad matemaatikud küllaltki sageli, siis Bolt ega ka ükski teine sprinter ilmselt mitte kunagi. Seetõttu võiks lähema vaatluse alla võtta kõvera nö. "lineaarse" osa, mis Joonis 1 põhjal paistab jäävat ligikaudu vahemikku 20 sekundist 6 sekundini:
Joonis 2. Jooksukiiruse ja
Kui oleme sellise kõveraga valmis saanud (Joonis 2), peame kohe oma ennatlikus lihtsameelsuses pettuma ja tegema suured silmad tõdemaks, et kõik asjad ei ole lähemal vaatlusel nii lineaarsed kui suurtel joonistel paistavad. Ka 6-20 sekundini esineb selgelt teatud logaritmiline aja ja kiiruse sõltuvus. Selles
On huvitav näha, et sellise puhtfüüsikalisel alusel põhineva geomeetriaga kattub mingil määral ka reaalne elu. Maailmas on ju sadu või tuhandeid sprintereid, kes suudavad läbida 100m ajaga 11,0-10,5 sekundit. Kuid kõigest kergesti loetav hulk sportlasi, kes läbivad aegadega alla 10 sekundi. Keskmisel kaasaegsel tippspinteril esineb murdepunkt 10,5 sekundi juures (eelkõige valged jooksjad). Selles mõttes kaugeneb graafik tugevalt reaalsest elust alates 10,5 sekundist - sportlaste hulga langus on palju järsem kui nende rekordiparandusteks vajaliku kiiruse kasv seda eeldaks. Keskmise sprinteri murdumine vahemikus 11,0...10,0 sekundit on oluliselt järsem, kui ette kasvav aja ja kiiruse olemuse piirang. Massidele saab piiravaks keskmise inimese mingi bioloogiline piirang, mis ei luba kiiruse graafikul oluliselt suuremaid samme ülespoole teha. Rõhutada tuleb veelkord, et see kehtib keskmise sprinteri kohta, sellise igapäevaselt nähtava sportlase kohta. Kuid esineb üksikuid erandeid, kel sellist bioloogilist piirangut, nagu on massidel 11,0 juures, ei ole, ja 10,5 sekundi juures olulist murdepunkti ka pole.
Mis siis annab mõnedele inimestele võime olla hoopis "teisest klassist"?
Võtame ette väikese rännaku graafiku juurest jooksurajale. Parandamaks aega 12,0-pealt 10,5-ni (1,5 sekundit) tuleb parandada keskmist kiirust
Joonis 3. Võrdse
Niisiis, oleme jõudnud ühe põhjapaneva järelduseni, mis hakkab vähemalt osaliselt vastama lõigu alguses seatud küsimusele. Esiteks arvestame, et sammusageduse (nö. väleduse) ja plahvatusliku jõu arendatavusel on indiviiditi küllalt selged bioloogilised piirid, mis vähemalt Euroopa sprinterite juures on näidanud tipnemist 10 sekundilise
Imed ja müstika spordis
Spordiajakirjanduses ja ka tavahuviliste seas levib imede otsimine, teatud tulemuste müstifitseerimine ja lõplike inimvõimete piiride seadmine. Nii on 100m aja juures üldine piir, mida sageli müstifitseeritakse 9,5 sekundit. Ajalugu on näidanud, et ükski seni seatud piiridest pole paika jäänud, meenutagem mõningaid omal ajal müstifitseeritud piire: eelmise sajandi alguse motospordis 100km/h, miilijooksus 4 minutit, 10 000m jooksus 27 minutit, jne... Tulles piiri 9,5 sekundit juurde, ütleksin kõikide spordihuviliste rahustamiseks, et kõik ei ole veel läbi, tipus 9,5 sekundit piiriks kindlasti ei jää. Praegune 100m rekord 9,58 sekundit eeldab kiirust 10,438 m/s, piiriks seatud 9,5 sekundit eeldab kiirust 10,526 m/s, ehk siis kiiruse vahe on 8,8 cm/s (Joonis 4).Kui seada eesmärgiks joosta 9,0 sekundit, tuleb joosta kiirusega 11,11 m/s ja kiiruse vahe praeguse rekordiga tuleks 67,3 cm/s (Joonis 4).
Joonis 4. "Müstiline" 9,5 sekundi piir 100m jooksus on artikli autori sõnul ületatav.
Sprindis sammusageduse juures 3 sammu sekundis eeldab maailmarekordi ajaparandus 9,5 sekundini sammu pikendamist
Lootusetust vähendab seejuures veel asjaolu, et lääne ühiskondades on levimas tendents kasvu pikenemise suunas X cm/põlvkonna kohta (Taani meeste kesmine pikkus on sajandiga kasvanud ~10 cm, Bennike 2005), mistõttu võiks eeldada ka pidevat sprindi üldkeskmise tulemuse paranemist sammupikkuse pikenemise arvel. Ilmselt on Bolt põhjustanud maailmas ka sprinditalentide otsingutes uue ajastu - varem treenerid ei pööranud nii pikka kasvu sportlasele tähelepanu kui sprinterile. Niisiis, kõik märgid näitavad, et 9,5 sekundi pidamine 100 m maailmarekordi piiriks ei ole lõplikult põhjendatud. Ja lõplikuks piiriks ei saa pidada lähemal sajandil isegi 9,0 sekundit.
Niisiis, loo moraal: imedel on reaalsed põhjused ja sport on eelkõige reaalala.