Kui joosta ei saa...

Kuna minu elu on praegu täis vigastatud jooksja traagikat ja groteskseid saatusegrimmasse , siis otsustati sellest vändata dokumentaalfilm:



...aga nagu igas korralikus dokumentaalfilmis, nii esineb ka selles teatav vastuolu - õhtul ma siiski käisin jooksmas, tõepoolest, kuid... selgitused jätkuvad... ei jõudnud kuigi kaugele, kõigest 8km kaugusele ja siis pidin tagasi kõndima...

1 paar sokke

Üks valge mees tormab toas ringi: „Sokid, palju? Kümme paari? Viisteist? …üks!?“
Chege nõjatub, vahib kadunult lakke ning venitab viimaks: „Szät vill bee tšast inaf.“
Väljas on talv, kuiv valge lumi katab maad. Traatidel on ka lumi. Varesed kössitavad sekka. Aknast heidab sisse madala päikese kaduv vihk.
Chege lamab ja ootab õhtut. On lämbe. Äsja oli äike. Maa hingab oma raske punase palgega aurates taeva poole.
Mees kobistab esikukummuti sahtlis, välja tulevad suvist laadi asjad: „Sääsetõrje… malaaria… kurat, malaaria, ma ütlen teile…!“
Chege: „Määgzimum tuu oor shree aanngri ilefantz… juu nõu.“
„Aga igaks juhuks siiski,“ mõtleb valge mees, „jeerum ja prillid… ja kreem… ja üldse…. seal pole ju korralikku joogivett!“
Chege elavneb korraks ja kummardub lähemalt vaatama, avar naeratus levib üle tema suurte valgete hammaste: „Ieeah, glääzes meik yuu däämn reetro… bat vhai this stinki criim…?“
Ka valge mees naeratab, aga ta ei jää hetke lõpuni ootama: „Läpakas… kuidas see nüüd küll ununes… taevake… millesse see pakkida!“
Chege lamab jälle, äsja oli äike, on lämbe: „Däämn, vai du yuu niid ol this staaf, a-aa!?“
- „Raha-pass-piletid… raha-pass-piletid…“

Pimeduses uitamine… läbi mingi lõputu ruumi, millel pole seinu, kuid ometi on kõik justkui läbitungimatu, kuid siiski lõpmatult avar…
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, is fourteen miles north with Charlie, to land.“
- „Bõuing een-seven-tree-seveen-dabluu, nairobi tauer, flaai streith i-in, ranavei six. Altimiiter tu-nain-nain-to.“
- „Nairobi Tower, Boeing en-seventhreeseven-dabljuu, coping.“
Ja pimeduse kohale saavad värelevad tähed ja tähtede alla saab veel punane maa ja punase maa peale saavad tumedad akaatsiate siluetid…

Piltmõistatus

Lumi on maas. Täitsa paks lumi, ja osa on veel õhus. Ja vahepeal, kallid sõbrad, on ikka hirmus palju asju juhtunud… aga suures osas on need teie jaoks igavad, teatud spetspärmibiokeemiameeste-asjad. Jooksmisest niipalju, et Venta on vahepeal suureks saanud – 72kg puhast rasva ja liha. Ja kilomeetreid on talla all vähem kui kunagi varem senises ajaloos – isegi võrreldes oma päris esimeste treeningkuudega 2005/2006 aasta paiku. Tegelikult on ka pisike vigastus… no, õigemini, alguses see oli pisike… aaga… ma otsustasin siiski asja teha suuremaks.

Mõista-mõista

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuleb hoopis piltmõistatus. Ma panen siia ülesse ühe paiga topokaardi, kust mind saab lähema kuu aja jooksul leida. Kes suudab postiaadressi ära arvata, kuhu mulle ja paljudele meie kaassõltlastele (jooksust rääkides, muidugi) kirju koos lumiste Vana-Tallinna postkaartidega saata, saab 10 punkti ja ma teen ühe õlle välja. Muidu ma pean veel kirjutama ja vihjeid andma...