neljapäev, 31. detsember 2009

Kui joosta ei saa...

Kuna minu elu on praegu täis vigastatud jooksja traagikat ja groteskseid saatusegrimmasse , siis otsustati sellest vändata dokumentaalfilm:



...aga nagu igas korralikus dokumentaalfilmis, nii esineb ka selles teatav vastuolu - õhtul ma siiski käisin jooksmas, tõepoolest, kuid... selgitused jätkuvad... ei jõudnud kuigi kaugele, kõigest 8km kaugusele ja siis pidin tagasi kõndima...

5 kommentaari:

Ain Talts ütles ...

Tekkis paar küsimust:)Just nimelt kangisaali osas.Tundsin ära Kohila inventaari paigutuse.Spordisaali kodulehelt lugedes jõuan ridadeni:31.12.2009-01.01.2010 suletud
Siin on nüüd 2 võimalust:variant1 -nagu holliwoodi filmides ikka käivad võtted kusagil stuudios kus on jäljendatud tegevuse toimumise tegelikku kohta.Variant2- kuna on hämar siis oled lihtsalt sisse hiilinud ja ei julge tuld põlema panna kartes vahelejäämist:)
Igatahes edu ja tervenemist!

Jauram ütles ...

Head uut aastat!

Tegemist on ilmselge näitega sellest, kui inimesed on spordiga hulluks läinud. Pealegi on tegemist lääne maailma kodanikule omase energia raiskamisega. See kogus toitu, mis sa treenides ära kulutad, aitaks vähemalt kolmel nälgival aafriklasel end vähegi inimesena tunda.

Sport on hulludele!

Alo Rand ütles ...

see film läheb kategooriasse --ÕUDUSFILM :D

Tõnis ütles ...

Noh, oled elus ka veel või enam mitte?

Karl Lont ütles ...

Seal Keenias ikka saad joosta, või nähes kuidas isegi väiksed neegripoisid sust mööda liduvad, kukkusid hoopis jooma?