Otsijooksud

Seoses sensatsioonilise talituliootamatult sündmusega, jätkaksin jooksuklimatoloogilisest vaatenurgast teemaarendust. Nimelt, selgitaksin ühe olulise mõiste – otsijooksu – tähendust (mitte segada orienteerumisjooksuga, kus jooksja kulgeb etteantud trassil).

Akadeemilise definitsioonina: otsijooks, see on jooksmiseks sobivate tingimuste otsimine joostes. Näiteks muutub ebasobiva ilmastikuoluga kohaneda püüdva jooksja jooks otsijooksuks. Nimisõnalise tüve osa on selge, see on jooks. Tegusõnaline määratlus aga defineerib uue jooksmise viisi, see on jooks koos jooksmise võimaluse otsimisega.

Näide1: Vaadates hommikul aknast välja, märkas jooksja imestuseks, et maha on tulnud pool meetrit lund. Jooksma minnes ei teadnud jooksja enam kuhu ja kuidas joosta. Kõigepealt tegi ta ühe ringi ümber Nooruse 7 ühika – ei, känguru moodi vööni lumes jooksja ei saa hüpata. Seejärel siirdus jooksja Nooruse tänavale ja tegi tiiru mööda Sanatooriumi tänavat – sanatoorsusest oli asi kaugel. Edasi otsustas jooksja otsida radu Tammelinnas, kuid 15 km tõkkejooksu lumevallidel teha on siiski raske. Kahjuks ka Tamme staadioni jooksurada oli geoloogiliselt teisene kiht kvaternaarse lumekihindi all. Ja nii siirduti, otsaesine otsingumõtetest kipras, Tähtverre, kuid tulemuseks, nagu öeldakse – ei tähti ega verd, ainult lumehanged. Ja nii jooksja otsis ja otsis kuni viimaks kilometraaž täis sai ja koju pöördus. Seega ilmastikutingimused on üks tegur, mis suunab jooksjaid otsijooksudele.

Näide2: Kord kunagi kevadisele kaunil ajal Vilniuses konverentsil olles kujunes ühe alles esimesi kilomeetreid jooksva harrastussörkija lühikesest hommikusörgist lõplikult välja umbes 18 km tunnevilniust marsruut, mis ka minu esimese otsijooksuna kirja läks. Sealjuures otsis jooksja kõrgeimat mäge, kust viimaks avanes piisav vaade, et otsida üles kodu.

Jooksuklimatoloogiast ja delikatessjooksuilmadest

Elva kuulsusrikas jooksulaager toimus juba nädalapäevad tagasi täiesti ära, kuid kahjuks pole siiamaani õnnestunud mul asjaosalistelt reisikirju-aruandeid saada. Mina ise olin sunnitud noil päevadel paesema aluskorraga jooksupinnal kilomeetreid võtma. Et jooksuteaduslik arendustöö seisma ei jääks, tuleb avaldada üks laiem käsitlus.

Nimelt, seal paeste aluskordadega loomuldadel asuvate radade peal on valitsenud viimastel aegadel midagi, milles rühkimine sundis tõstatama olulise jooksuklimatoloogilise küsimuse, sõnu valimata, kumb on parem – kas sitt kevad või ilus talv?

Juba järgemööda 185 kilomeetrit, neli laupäeva-pühapäeva, on krossid toimunud milleski, mida klimatoloogid nimetavad kurjakuulutavalt „kevadiseks läänevooluks“. See olevat vool, mis ronib välja Atlandi ookeanist, ühe sammuga ületab alati päikeselise Hispaania, sinna ühtki oma piiska jätmata, valab osa oma viha välja Kesk-Euroopas vee ja vilena ning siia, Karjala lähistele, peaaegu-põhjamaale jõudes hakkab vett pussnugade ja telliskividena alla loopima. Ja sedasi joostes, kus tuule suunaks on alati vastutuul >10 m/s ja kus üks jalg pidevalt soolases maanteelombis jahutust otsib ja kus vähemalt kahel pikal krossil tuli terve maa joosta kinnisilmi, et horisontaalselt õhus liikuv jää silmi ära ei lõhuks – no viimasel ajal olen märganud, et olen üha rohkem hülge moodi käituma hakanud!

Joonis 1. Kevadise läänevoolu teekond

Pilt 1. Teekond kevadises läänevoolus

Kuid täna! Täna, siin paepeal, kidurate kadakate ja šoti mägiveiste maal paitas läänevoolu asemel maad põhjast kohale sõitnud arktiline õhumass. Ja just sellise ilusa talveilmaga, mis täna siin Põhja-Eesti karmide niitude vahel nii kenasti sädelema on löönud, oli võimalik üle pika aja joosta üks tõeliselt nauditav pikk kross. Pehme puhas valge lumi taldade all, tuuletu karge õhk, mändide lumised pead – tõeline põhjala kross. Kangesti oleks tahtnud teha veel 30. kilomeetri ja veel 31. kilomeetri ja 32. kilomeetri, kuid lõputöö kirjutamise kohustus sundis siiski viimaks tallad koju suunama.

Kutse treeninglaagrisse!

Niisiis, armas jooksja, meil on harukordne võimalus osaleda treeninglaagris, mis toimub ühes mägises Tartust välja jäävas Eesti piirkonnas, nimelt suurepärases Elvas! Võtke ja lugege ise:

Kapist välja!

Niisiis, entsüklopeediline sari "Jooksurajad Tartus ja selle lähiümbruses" on jõudnud selle kohani, kus toimetuse kolleegiumi enese poolt joostavad rajad on kirjeldatud ja trükitud. Samas, teostatud astronoomiline integraaleksponentsiaalne arvutus näitab, et Tartus ja selle lähiümbruses joostavate radade üldhulk on oluliselt suurem kui seni kirjeldatu.

Näiteks Vapramäe-Elva-Vitipalu orienteerumis- ja jooksmisala alles ootab oma peatükki. Või näiteks Vooremaa tõusud ja külavaheteed (Lähte-Saadjärve). Või kasvõi päris Tartus endas on hulga sageli joostavaid ja hästi läbimõeldud radu (kasvõi Ihaste lausa jooksuajaloolise väärtusega rajad). Kuid toimetajal kahjuks puudub vastavate radade pikaajalise jooksmise kogemus.

Seega, aeg on asuda jooksuradu aktiivselt koguma. See tähendab kahte asja:

b) toimetuse kolleegium sõidab välitöödele ja hakkab jooksjaid aktiivselt küsitlema ja vastavate radade spetsialistide käest jooksjate rahvapärimust koguma

c) üleskutset kõigile jooksjaile, nii alternatiivsetele kui ka professionaalsematele, sekkuda aruteludesse oma jooksuradade kirjeldamisega

Jooksuradade kirjeldamiseks kasutatakse järgmist (RAJAS - Radade Avastamise ja Arvelevõtmise Süsteem) süsteemi. Kirjeldus algab raja iseloomuliku pealkirjaga, millele järgneb lühike raja marsruuti tutvustav lõik. Sellele järgnev lõik käsitleb raja pinnast ja raja pikkust. Kolmas, viimane lõik, käsitleb raja kasutatavusega seotud aspekte. Ja kui võimalik, tähistatakse rada vabalt valitud arusaadaval kaardil.

Rajakirjelduste edastamiseks on võimalik kasutada järgmisi teid:
- ikka jälle kommentaarina blogisse
- e-postiga aadressil rainis.venta@ut.ee
- väga suuremahuliste saadetiste puhul, kui plaanis lisada ka kaart, soovitame kasutada kirjapostiteenust aadressile Nooruse 7; postiindeks 50411; R. Venta

Niisiis, tegudele!