Nimelt, seal paeste aluskordadega loomuldadel asuvate radade peal on valitsenud viimastel aegadel midagi, milles rühkimine sundis tõstatama olulise jooksuklimatoloogilise küsimuse, sõnu valimata, kumb on parem – kas sitt kevad või ilus talv?
Juba järgemööda 185 kilomeetrit, neli laupäeva-pühapäeva, on krossid toimunud milleski, mida klimatoloogid nimetavad kurjakuulutavalt „kevadiseks läänevooluks“. See olevat vool, mis ronib välja Atlandi ookeanist, ühe sammuga ületab alati päikeselise Hispaania, sinna ühtki oma piiska jätmata, valab osa oma viha välja Kesk-Euroopas vee ja vilena ning siia, Karjala lähistele, peaaegu-põhjamaale jõudes hakkab vett pussnugade ja telliskividena alla loopima. Ja sedasi joostes, kus tuule suunaks on alati vastutuul >10 m/s ja kus üks jalg pidevalt soolases maanteelombis jahutust otsib ja kus vähemalt kahel pikal krossil tuli terve maa joosta kinnisilmi, et horisontaalselt õhus liikuv jää silmi ära ei lõhuks – no viimasel ajal olen märganud, et olen üha rohkem hülge moodi käituma hakanud!
Joonis 1. Kevadise läänevoolu teekond
Pilt 1. Teekond kevadises läänevoolus
Kuid täna! Täna, siin paepeal, kidurate kadakate ja šoti mägiveiste maal paitas läänevoolu asemel maad põhjast kohale sõitnud arktiline õhumass. Ja just sellise ilusa talveilmaga, mis täna siin Põhja-Eesti karmide niitude vahel nii kenasti sädelema on löönud, oli võimalik üle pika aja joosta üks tõeliselt nauditav pikk kross. Pehme puhas valge lumi taldade all, tuuletu karge õhk, mändide lumised pead – tõeline põhjala kross. Kangesti oleks tahtnud teha veel 30. kilomeetri ja veel 31. kilomeetri ja 32. kilomeetri, kuid lõputöö kirjutamise kohustus sundis siiski viimaks tallad koju suunama.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar