laupäev, 13. september 2008

Spordi ja vaimu seostest

Paljud rahvapärimused spordi ja õppimisvõime ehk lihasvõimekuse ja vaimse võimekuse vahelisest seosest kujutavad seda reeglina pöördvõrdelise suhtena. Ja vanarahvas armastaski öelda: „Jõudu palju, aru vähe“ või „Kõik läks kätesse ja pähe ei jatkunud enam midagi…“.


Joonis 1. Ülal. Sagedane vanarahva pärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos. All. Spartalikust rahvapärimusest tulenev lihastegevuse ja ajutegevuse vaheline seos.

Samas aga, leidub ka palju teisi rahvaid ja kultuure, kus vanarahvas räägib risti vastupidist juttu. Arenenud lihased ja hea vastupidavus näitavad ka inimese arenenud ja vastupidavaid vaimseid võimeid, näiteks Kreeta, Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiad.
Ja nii ongi kaasaja ühiskonnas spordisse suhtumisel tekkinud kaks suuremat leeri. Üks leer on võtnud kuulda esimest suunda pooldavat vanarahvast ning asunud liha(seid) suretama, et tarkust rohkem ära mahuks ning teine leer rakendab jällegi vastupidist praktikat. Samas on muidugi täiesti kindel, et inimesed, kellele meeldib aeg ajalt higistada ja kes ei pelga ka vahel „võhmale“ joosta, ei kahetse oma liikumisharrastust ilmselt iialgi, kui rääkida spordist kui vaimujõu allikast.

Mida arvab asjast bioloogia?

Jättes kõrvale kõikvõimalikud sotsiaalpsühholoogilised tegurid, statistilised mõõtmised ja populatsiooniuuringud sportlaste ja professorite kõrvutamisel, tuleme kohe asja tuuma juurde. Nimelt asja tuumaks on
DOPAMIIN

Joonis 2. Dopamiini struktuuri skemaatiline kujutis kriipsskeemina.


Dopamiin on ühend, mis töötab meis hormooni ja närviülekannete vahendaja-stimulaatori ehk neurotransmitterina. Dopamiini vabanemisel kiirenevad mitmed ajus toimuvad protsessid, meenutamine ja õppimine ehk mäluprotsessid, samuti seostamisevõime, seega mõtlemine. Dopamiinist sünteesitakse ajus väga lihtsalt adrenaliin, mis on dopamiinile väga sarnane ühend, kuid mis mõjutab motivatsioonitegurit eriti ekstreemsel viisil. Adrenaliin annab meile kriisolukorras võime mõelda ja tegutseda ülikiiresti ning efektiivselt ja leida üles ka veel „peidetud“ jõuvarud. Ning kriitilisest pingest vabanedes annab just dopamiin naudingu ehk mõnutunde, mis teeb meele heaks ja järgmisele pingutusele minemise juba vaimselt oluliselt kergemaks ja lõbusamaks. Sellest lähtudes tagab dopamiin selle, et me leiaksime endas tulevasteks pingutusteks piisavalt „jõudu ja teotahet“. Kel dopamiini on vähe, sel puudub motivatsioon tegudeks, puuduvad naudingud ja heaolutunne saavutuste üle. Nii võib juhtuda, kui ajus hävivad dopamiini vabastavad närvirakud, näiteks Parkinsoni tõve all kannatavatel inimestel.

Kuid mis on sellel motivaatoril pistmist spordiga? Kehalisel koormusel, eelkõige pika aja vältel kestval kehalisel koormusel, näiteks pikamajooksu treeningutel, vabaneb pingutuse käigus hulgaliselt dopamiini. Piisavalt suurest pingutusest vabanedes saab treenija meeldiva üllatuse osaliseks ja märkab, et peale treeningut on „energiat“ hoopis enam kui koormuse eel. See kehtib nii füüsilise kui vaimse „energia“ kohta. Seega sport soodustab ajutegevust kõige otsesemal ja bioloogilisemal viisil tõstes õppimis- ja mõtlemisvõimet ning luues kõrgenenud motivatsiooni. Sellega on dopamiin sidunud kõrgenenud füüsilise aktiivsuse kõrgenenud vaimse aktiivsusega. Seega võiks öelda – mitte laiskus ei aidanud meie esivanemaid mõtlema ja kasutama tööriistu, vaid pigem aina suurenev füüsiline koormus ja pinge. Dopamiini puudujäägiga on ilmselt seotud ka dopamiinile alluvate närvirakkude suremine vananedes – seega võiks siit eeldada, et füüsiliselt aktiivsete inimeste vaimsed võimed püsivad elu jooksul kauem virgena.

Joonis 3. Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi – sõna akadeemiline on käesoleva kirjutise valguses täiesti õige koha peal.
Huvitav on ka märkida, et mitmed ravimid või narkootilised ained, nagu amfetamiini või kokaiin, toimivad just dopamiini kaudu. Amfetamiin vabastab dopamiini ja kokaiin suurendab mitmeid kordi dopamiini efekti, muutes närvirakud tundlikumaks selle suhtes. Seega sõltuvus kokaiini- või amfetamiinisõltlastel on põhjustatud otseselt dopamiiniga seostuvast mõnutundest. Kunstlikult vabastatud suured dopamiinikogused hävitavad viimaks tegevusega seostuva motivatsioonisüsteemi. Ja siit on lihtne teha ka järeldusi, miks pikaajalistel narkosõltlasel on väga raske kui mitte võimatu motiveerida end muudele tegevustele peale aine manustamise – muudest tegevustest vabastatav kogus on liiga väike, et põhjustaks suurte kogustega harjunud ajus mingeidki meeldivaid reaktsioone. Ja siit võib ka oletada, et tugev füüsiline koormus võiks aidata vabaneda kokaiini- või amfetamiinisõltuvusest. Ning ilmselt ka sportlasel võiks tekkida teatud määral sõltuvus kehalise koormuse ja saavutuste parandamise suhtes.

Selles valguses tundub lausa uskumatu tõsiasi, et koolides vähendatakse kehalise kasvatuse tunde või et ülikoolis kaotati ära kehalise õpetuse ainepunktid. Kuid ilmselt on selle taga inimesed, kelle vaim on vähesest füüsilisest koormusest nõrkenud.

Foto 1. Hubert Pärnakivi on paljudele raudse tahtejõu võrdkujuks. Lisaks edukale tippsportlasekarjäärile oli Pärnakivi ka edukas veterinaariateadlane.

3 kommentaari:

Karl Lont ütles ...

Vana-Kreeka õpetuse iva oli leida tasakaal vaimu- ja lihasjõu vahel.
Iga tegevus vajab ressurssi, olgu selleks aeg või makaronid ning ressurss on piiratud. Mida rohkem sporti teha, seda vähem jääb aega raamatuid lugeda ja vastupidi. Teisel graafikul ei ole sellega arvestatud. Suurendades ühe komponendi osakaalu, peaks teine siiski vähenema, aga kas pöördvõrdeliselt, on teine teema. Tõepoolest, kui teha kaks korda rohkem sporti, ei muutu sa kaks korda lollimaks, tõsi, ega targemaks ka mitte. Pigem tuleks kahte komponenti osavalt lõimida, misläbi peaks tekkima uus lisandväärtus. Kõige tähtsam probleem on leida optimum, mille puhul lisaväärtus on kõige suurem, ja see on vägagi individuaalne (mõnele piisab targast treenerist, teine tahaks ka ise aru saada, miks treeningmetoodika on just selline.) Ma ei näe vastuolu muinas-kreeklaste ja vanade eestlaste tähelepanekutes.
Ma kannaks mõlemad arusaamad samale, esimesele graafikule, kuid väikeste parandustega:
1)Venitaks graafiku joont kergelt paremale ehk parabooliks.
2)Märgiks joone keskpaika punkti, mis tähistab vana-kreeka nn. ideaal-inimest, kel terves kehas terve vaim.

Rainis ütles ...

Mõtlesin siin ka ise, millise kujuga võiks olla graafiline kujutis vanasõna arvamusel põhinevast seosest. Leidsin, et vanarahva teadmised seostest, mis on kujutatavad parabooliga või hüperbooliga, ehk siis astmelistest seostest olid ilmselt küllaltki tagasihoidlikud ja ilmselt ettekujutustesse selliseid seoseid vaevalt kerkis. Seega lihtsaim viis kujutada vanarahva pärimuses esinevaid viiteid lihasjõu ja vaimujõu vahelisest seosest on sirge abil.

Samas Vana-Kreeka õpetlastel oli juba ruutseostest selgem ettekujutus. Kuid ilmeka võrdlusmomendi loomiseks meie vanarahva pärimusega olin sunnitud kasutama julmalt sama astme võrrandil põhinevat näitlikustamist.

Nüüd, mis puutub seostesse sport ja aeg/makaronid või sport ja õppimine ja aeg/makaronid, siis antud kirjutises olen lihtsuse huvides võtnud kõik otseselt uurimise alt välja jäävad faktorid konstandiks. Seda selles mõttes, et aega ega makarone ei arvestata. Kui hakata vaatama, kui palju makarone kulub õppimiseks ja kui palju õppimine selle pealt otseselt kasu toob ja siis võrdlema kui palju makarone kulub rohkem õppimisele koos spordiga ja kui suur on kasutegur õppimisel koos spordiga kulunud makaronide ühiku kohta - see antud artikli juures jääb autori lihtustuslembelisuse tõttu välja. Seega tegin eelduse, et lisaks õppimisele ka spordile kuluv aeg ning makaronid on väga väike hulk ei ole piiravad (praktilises elus võivad inimesed jätta ära televiisori vaatamise ja süüa rohkem omavalmistatud toite et vähendada neid kulusid). Niisiis, peab rõhutama, et antud artiklis vaadeldakse füüsilise pingutuse mõju vaimsele võimekusele, jättes arutelust välja hulgaliselt võimalusi mallis "treeningu tõttu sai aeg eksamiks õppida otsa ja eksam kukuti läbi - seega eksam kukuti läbi treeningu tõttu - seega treeningud mõjutavad vaimset võimekust pöördvõrdeliselt".

Kogu elu on üks suur lõivsuhete süsteem - iga tegevuse juures on häid ja halbu külgi ja äärmustesse kaldumine muutub lõppkokkuvõttes väga kulukaks ning parim elulemuse indeks (fitness) saavutatakse vastavalt oludele optimumi leidmisel. Kuid ennem, kui asuda lõivsuhetes keeruliste optimuülesannete lahendamiseni soovis autor visandada näitliku joonise peegeldamaks füüsilise pingutuse ja vaimse pingutuse vahelise seose iseloomu.

Alo Rand ütles ...

kas mario maratoni medali pildid ka üles lased.....oleks suht fain...millalgi võix alternatiivjooksjad ümarlauda kokku ajada taas...lugesin seda jaanuari teksti...mida ise tol ajal tegin...