Astuja astub rahulikul sammul, olles tulnud parasjagu varahommikusest loengust keemiahoonest, milles käsitleti lihtreaktsioonide kineetikat puudutavaid küsimusi, ise aeg ajalt karge ja hommikuselt värske õhuga kopse põhjani täites ja siis mõtlikult välja ohates. Enda ette silmitsedes ja veel äsjase loengu mõju ja mõtete all olles, jõuab ta Näituse tänavale, uus-anatoomikumi juurde ja sealt veel mõnekümne sammupaari kaugusele kui korraga vilksab silme eest läbi midagi kiiret ja musta, samal hetkel toimub kärgatus ning silmanurgas vilksab kõrgel läbi õhu kõrvaltänavasse lendav kogu. Astuja peatub hetkeks, et äsja kogetud meelepilte veidi korrastada. Midagi vilksas silme eest mööda, pauk ja taevas lendav kogu? Enda ette tänavale vaadates ei paista momendil mitte midagi eriskummalist - mõned hommikused tööleruttajad, päikesepaistelised aiad ning majade seinad neid ümbritsemas. Ilmselt oli see midagi meelepette sarnast või maandus keegi tõesti taevast alla tänavale? Kuid tänaval kõndinud neiu on seisatanud, veel üks naine seisab tänavanurgal ning pöördub ringi, astub paar sammu eemale ja jääb siis kummaliselt taevasse vahtima. Keegi tõstab käe silmadele. Ning meelepilt mängib ette veelkord selle lendava tumeda kogu, mis paistis väga inimese moodi olevat...
Joonis 1. Karlsson katuselt lendamas. Allikas: Wikipedia.
Haarates taskust telefoni ja valides veidi kohmakate näppude abil numbri “112”, viivad jalad sündmuspaigale lähemale. Pähe kerkinud aimdus ohvri võimalikust olukorrast paneb kõhus pöörama. Ärevate mõtete saatel pöördub sammuja ümber nurga tänavale, kuhu must kogu oli lennanud.
Kõnniteel lamab noor, nii viieteist-kuueteistaastane poiss, tema kõrval seisab musta karva peenem sõiduauto. Kogu tänav on laialipillutatud tükke ja komponente täis, kuskil eemal lamab ka kunagise rolleri raam, kuid milline õnn – lamaja on pealtnäha ühes tükis, seejuures teadvusel. Lähemal vaatlusel polnud lamajat tarvis ka lähedale tõtanutel kuigi oluliselt esma-abistada – tuli vaid soojade riietega katta ja vestelda. Mõnekümnemeetrise õhelennu teinud poisil oli peamiseks kaebuseks valutav põlv.
Foto 2. Vanasti oli autosid palju vähem kui jalakäijaid.
Foto 3. Ohutu liiklemine.
Koduses esikus seob jooksja paelu ja kohendab mütsi omale kohale. Kõhedavõitu on minna tänavale kui meeli kipub kummitama teise korruse akende kohal lendav inimkuju. Seda ristmikku olen joostes ületanud sadu kordi. Tavaliselt väsinuna, viimast kahte rasket kilomeetrit võttes. Ei ole hoogugi maha võtnud, paremakäe reeglit järgivaid ja tee andmiseks aeglustavaid autosid on kerge ennetada. “Targem annab järele!” öeldakse Maanteeameti reklaamis, kuid ilmselt tuleks siiski pigem väita – “Lihast ja luust asi annab järele!” Ühesõnaga - paras pauk!
Foto 3. Metsloomad ja jooksjad kuuluvad maanteel ühte riskigruppi.
.jpg)
2 kommentaari:
Koormused on vist jalle tousnud. Ootan huviga uut postitust.
Tere Karl!
Selles osas on sul tõega õigus - koormused on tõusnud nagu vihmaperioodil Emajõgi ja vaat et kriitilisest piirini. Samas, harivate arutelude tõstatamise tuhin ei ole mitte vaibunud, ja vihikuservadel lamavad praeguseks õige mitmed lõunasöökide kõrvale kirjutatud teemaarendusehakatised.
Aga ma pean siiski möönma, et pikemaks kui lõunasöögi-pooltund ei ole mul seni olnud võimalik end oma asjadesse pühitseda, sest õigupoolest olen ma teaduse mägisel maastikul tegemas parasjagu kiiret jooksu, mida juhendaja armastab kangesti juba viimased pool aastat lõpuspurdiks nimetada, kuid mille puhul mina ei näe muud lõppu kui mu enda.
Aga siis tuli see õnnistav Kristuse sünnipäeva-aeg, mille puhul õnnestus terve instituudi varustust korraga rakendades täita nelja päevaga viisaastakuplaani mitmekordselt ja mille eest õnnestus mul töövõitja ning töökangelasena ka kaks päeva "vabaks" saada - st. mul õnnestus sõita koju ja teha oma tööd seal edasi. Ikkagi nagu "vabana", st. teises kohas.
Aga seoses sellega otsustasin ma siiski ka paar tundi viilida (võibolla oli see tingitud kahekümnekraadisest hõõgveinist) ja mõned minu arust olulisemad mõtted pikemalt lahti mõtestada.
Ja nüüd, kus kohe uus aasta oma uue hooga pirraki uute hoogsate tööpõldudega edasi lajatab, on mul võimalus siiski paar-kolm mõttetera ka postitustesse lasta (mitte nagu see poolseosetu olulistikukirjeldus siin).
Aga igatahes, Karl, minu sügav lugupidamine sinu ja sinu huvi suhtes sporditeaduslike käsitluste vastu ja kuigi seal magril on vist uus aasta juba peaaegu et kätte jõudnud, parimat vana lõppu!
Parimatega,
Rainis
Postita kommentaar