reede, 23. jaanuar 2009

Jooks linnalumel ja jooks maalumel

Vahel, tavaliselt pikema krossi lõpus, kui silmisse ja jalge alla tuiskab tihedat teravat tahket vett, tuul on vastu, tossud ja püksid kohvikarva soola-lumeookeanidest läbimärjad ning reielihased arvavad, et nad on teinud sellel kandmatul liikuval pinnasel juba piisavalt tööd, et puhkust välja nõuda, kuid lõppu sel ristil ja viletsusel ei paista veel kaugelgi tulevat, tahaks taevast appi hüüda ja keenialased ning eestlased geograafiliselt ära vahetada.

Aga taevas appi ei tule, laseb tuisul muutuda veelgi tihedamaks ja koostöös maanteeametiga jalge alla puistata veelgi rohkem soola ning kõnniteedele lükata veelgi rohkem maanteelund.



Foto 1. Kahe ja poole päevaga puistatakse Tartu tänavatele 200 tonni soola.

Ja hiljuti ma taipasin, milles asi on. Krossitasin mööda heade mõtete ja sita teostuse linna (Chalice), pahkluuni libedasse soola-liiva-lume massi kaevununa, nagu mingil veidral treadmillil, kui äkki… ümbrus jäi vaikseks, autod ei mürisenud, majade kivihall ning lume soolast ja bituumenist pruunistunud määre asendus puhta valge ümbruse, kollaste kõrte ja roheliste kuuskede sõbralike toonidega. Ja lumi ka enam ei tuisanud, vaid sadas pehmelt helvestena otse taevast. Ning jalgealune muutus ka. Muutus sulgpehmeks ja nii hästi haakuvaks, et jooksult oleks tahtnud lendu tõusta…

Ilmselt arvate, et sain ootamatult jooksmisest närvivapustuse või jäin auto alla ja kirjeldan siin oma jooksu taevastele radadele… Aga ei, jooksin hoopis linnast ära. Jooksin maale. Ühele väikesele linnalähedasele külateele, kust hommikul oli üle käinud üks lumesahk ja kaks autot ja see oli kõik. Ei soola ei liiva ei reostatud jooksurada. Valges kattes teele oli enne mind astunud vaid trobikond kitsi, üks rebane ja keegi hobune. Ja kuusetukk hoidis kinni tuule ja lasi lumel tulla alla sõbralikul viisil. Kõikjal oli vaikne, tajuda võis vaid pehmelt tasaste sammude rütmi. Kaugemal saatsid minu samme kitsede silmapaarid ja kuskil üleval oli veel jahti pidav händkakk.
Kuigi, sunnik, olen sunnitud, ei taha linnalumele...



Foto 2. Lumine tee maal.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

True, true!
Eriti vaimu vabastavad on metsavahelised matkarajad. Vähe lund, pehme pinnas, värske õhk. Seetõttu parimad jooksjad ka maakohtadest tulevad.