Tippsportlaste kasvulava hindamine – kuidas külvad, nõnda lõikad

Elu ja aine kipub siin maamunal jaotuma püramiidilaadsete skeemide kohaselt – alumised kihid või astmed, mis toetavad ülemisi astmeid, on mahukamad, laiemad või arvukamad kui ülemised, alumistele toetuvad astmed. Ja püramiidide kõrgemate osade ehitamine nõuab rohkem tööd kui alumiste – sest kõrgemate ehitamiseks tuleb ehitada enne valmis alumised kihid. Ja mida kõrgemale tipu poole liigume, seda ahtamaid kihte suudame luua. Ja sarnased on lood ka inimpüramiididega. Eluea, jõukuse, õpitud ja kaasasündinud oskuste vm. omaduste põhjal jagunevad inimesed püramiidilaadse skeemi kohaselt.

Pilt 1. Inimpüramiidi näide.

Mida teate sportlaskonna vormist?

Televiisorist olümpiamänge vaadates on näha sportlaste püramiidi tippe. Nende tippude alla jääva tervikliku püramiidi, tippude kandepinna, moodustavad noored harrastajad, koolisportlased, riiklikul ja regionaalsel tasemel saavutussportlased, neid toetavad õpetajad, treenerid ja meeskonnad. Ja kuigi pidevalt korratakse, et tippude hulk sõltub meie järelkasvust, on ikka suure tähelepanu keskmes tavaliselt ainult püramiidide tipud, nende tervis ja igapäevane treeningtegevus. Ja kui küsida täpsemaid andmeid sportlaskonna kui terviku kohta, siis tegelikult täpsemad andmed kui meedias esinevad pealkirjad - "Rahvatervis on halvenenud!" ja "Spordiga tegelejate hulk kasvab/kahaneb" - puuduvad.

Konkreetse sportlasega tegelemine on suhteliselt lihtne ja ühene - on olemas treener, on olemas kindlad sportlast iseloomustavad omadused ja hooaja parim tulemus. Nii on sporditeadus läinud valdavalt lihtsamat teed ja võtnud uuritavateks subjektideks need paar kolm kuni paarkümmend kindlat persooni, ning uued ja värsked andmed tulevad sellistest uuringutest. Nii on ka spordiametnikud läinud seda lihtsat teed, et on võistlusspordi organisatoorse süsteemi kohandanud lähtudes üksiksportlastest, kelle andmed on olemas ja tulemusi on lihtne lugeda ning neid paari-kolmekümmet tipptulemust kord aastas almanahhidesse kanda. Ja kogu teadmine Eesti spordist on praeguseks niikaugel, et kui küsite midagi Eesti spordi püramiidi kohta, saate vastuseks selle ja selle sportlase tipptulemuse ja treeneri telefoninumbri.

Aga mis siis puudu on? On tulemused, on sportlased ja on olemas tipud! Aga puudu on tervikliku süsteemi metoodika. Puudu on võistlusspordi kui terviku hinnangud. Puudu on vastus küsimusele - missugune on sportlaskonna vorm? - kuigi on olemas vastus küsimusele - missugune on Kaie Kanepi või Jüri Jaansoni või Pavel Loskutovi vorm? Ja tagatipuks on ka selle pärast raske vastata küsimusele - missugune on järelkasvu vorm?

Sportlaste püramiidid

Sissejuhatus püramiidide kirjeldamisest ei olnud sugugi juhuslik. Rahvastikuandmeid, nagu näiteks inimeste vanuselist jaotumist, esitletakse sageli püramiidskeemidega - näiteks rahvastikupüramiididega. Kasutaksin analoogiat ja moodustaksin kogu sportlaskonnast püramiidskeemid nii, et püramiidi pindala kujutab lihtsalt sportlaste koguhulka, mis jaotub vastavalt vertikaalselt kasvava saavutuse taseme järgi. Sellisel juhul saaks sportliku taseme jagunemist sportlaste populatsioonis kujutada analoogiliselt rahvastikupüramiidile nelja põhimõttelise kujuga püramiidiga (Joonis 1):

A) Kiiresti kahanev püramiidid
B) Proportsionaalselt kahanev püramiid
C) Statsionaarne püramiid
D) Alusel kahanev või nöörduv püramiid

Joonis 1. Sportlaste rahvastikupüramiidide võimalikud kujud.

Edasise analüüsi lihtsustamise mõttes eristame vertikaalteljel kolm taset või kohorti: algtase, kesktase ja tipptase. Oletame, et oleme analüüsinud eelkõige tulemussportlasi (alates näiteks 16. eluaastast) ja võtame jämedalt, et algtaseme all peame silmas noortespordi tulemuste tasemel harrastust, tipptaseme all aga maailmajao paremiku konkurentsis kaasalöömist ja kesktasemena käsitleme nende kahe suure rühma vahele jäävate saavutussportlaste tasemeid. Analüüsime esitatud püramiidide kujusid lähemalt.

A) Kiiresti kahanev. Algajaid sportlasi on väga palju, kuid kestasemele saavutussporti enamik ei jõua. Seega peamised kaod toimuvad juba algtasemel. Samas kesktasemest tipuni jõudmisel on kaod oluliselt väiksemad. Kuna kesktaseme valim on väga väike, siis tipu lõplik kujunemine on kõikuv ja risk tipptaseme esindajaid mitte saavutada või neid kaotada on väga suur. Kogu ala tipp sõltub üksikust/üksikutest sportlastest.

B) Proportsionaalselt kahanev. Iga järgmine tase kaotab proportsionaalselt eelmisest tasemest teatud hulga edasipürgijaid. Püramiidi kuju geomeetrilisest iseärasusest tingituna on kõige suuremad kaod kesktasemel sportlaste seas. Tippudeks sobiv valim eelmisega võrreldes veidi suurem. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on ilmselt oluliselt rohkem kui kiiresti kahaneva püramiidi juures, seega ala tipp sõltub korraga mitme sportlase karjäärist.

C) Statsionaarne. Kaod kuni tipptaseme saavutamiseni suhteliselt väikesed. Kõrgtaseme kasvulava on väga lai. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on alati ja väga palju, mistõttu esineb ka tipptaseme juures tihe konkurents ja seetõttu võivad esile kerkida nö. tippude tipud. Kõik tippsportlased ei saa võimalust enda parimate tulemuste realiseerimiseks.

D) Alusel kahanev või nöörduv. Toimub spordisüsteemi lagunemine – algtaseme juurdekasv aeglustub ja püramiid hakkab muutma oma kuju.

Sportlaste püramiidid spordisüsteemi olukorra indikaatorina

Kui rahvastikupüramiidi kuju ütleb palju ühiskonna arengutaseme kohta, siis ilmselt spordipüramiidide kuju võiks analoogiliselt anda hinnangu spordisüsteemi arengutasemele.

Toome lühikese iseloomustuse analoogiliste rahvastikupüramiidide juurest:

Kiiresti kahanevat tüüpi rahvastikupüramiidid peegeldavad arengumaade tüüpilisi valusid: laste sündivus on tohutu, kuid suremus ei jää sellest oluliselt maha, puhta vee ja toidu ning arstiabi kättesaadavus on piiratud. Keskmine eluiga on väga madal.

Proportsionaalselt kahanev püramiid iseloomustab arenevaid maid, kus suremus on veel suhteliselt suur võrreldes sündivusega, kuid ka laste ellujäävus on juba oluliselt suurem ja suremuse põhjused on juba keerulisemat laadi. Keskmine eluiga jõuab noorukieast juba kaugemale.

Statsionaarne püramiid jällegi näitab reeglina stabiilsuse ja arenenud ühiskonna väljakujunemist – esmased mured ja vajadused on kogu inimese eluea jooksul kergesti lahendatavad, sündivus on suremusega tasakaalus ja kesmine eluiga on väga pikk.

Nöörduv rahvastikupüramiid näitab sündivuse järsku langust, seega on ühiskonnas toimumas pikas perspektiivis fataalsed muutused.

Näiteid. Kiiresti kahaneva rahvastikupüramiidiga on Aafrika riigid, sh. Keenia ja Etioopia. Statsionaarse rahvastikupüramiidiga on USA, Kanada ja veel mõned maailma juhtriikides elavad rahvad. Nöörduv rahvastikupüramiid esineb väga paljudel nö. arenenud arengumaadel, sh. Balti riikides, Venemaal jm.

Foto 2. Aafrika on lapsi täis.

Sportlaste püramiidide juures tuleks “suremuse” all silmas pidada karjääri lõpetamist, spordist lahkumist ja “sündivuse” all vastavalt saavutussporti tulekut.

Analoogliliselt rahvastikupüramiididele, kiiresti kahanevat tüüpi sportlaste püramiid näitab kõrget algajate saavutussportlaste “suremust” - motivatsioonitegurite, juhendamise ja muu abi puudlikkust. Keskmine spordikarjääri pikkus on väga lühike.

Proportsionaalselt kahanev sportlaste püramiid näitab, et edasijõudmine spordis on valdavalt parem kui eelmisel juhul, kuid siiski üldjoontes kõrge “suremusega” kõikides tasemerühmades. Keskmine spordikarjääri pikkus on juba veidi pikem, kuid tavaliselt lõpeb siiski palju aega enne tipptulemuse saavutamist.

Statsionaarne sportlaste püramiid peaks aga viitama heale tasakaalule uute sportlaste “sündimuse” ja karjääri lõpetavate sportlaste “suremuse” vahel ning keskmise spordikarjääri suurele pikkusele. Karjääri jooksul “suremise” risk on suhteliselt madal, väga paljudel on võimalus teha nö. täisväärtuslikku sportlaskarjääri.

Analoogiliselt rahvastikupüramiididele, mida kasutatakse ühiskonna seisundi olulise indikaatorina, võiks sedasama omadust ekstrapoleerida ka sportlaste püramiididele: kahaneva sportlaste püramiidiga spordisüsteeme pidada nö. madalalt arenenenud süsteemideks, proportsionaalselt kahanev püramiid esindaks arengusüsteeme ja statsionaarne kuju peegeldaks arenenud spordisteemi.

Magistrandid-doktorandid!

Ilmselt rahvastikupüramiidide ja sportlaspüramiidide vahel esineb teatud nüansside kindlasti ka erinevusi. Võimalik, et need toodud näiteid ei ole ka head või õiged. Kuid seni pole ma sellise sisuga uuringuid näinud. Samas arvan ma, et asi on väärt lähemalt uurimist. Ja seepärast võiks mõni mõjuvam persoon esitada väljakutse mõnele kehakuktuuri magistrandile näiteks ja panna ette sellise põneva kraaditöö teema:

“Spordidemograafia – sportliku andekuse sündivus, surevus ja eluiga ning spordisteemi arengutase”, milles oleks võimalik lahendada näiteks küsimused:

1. Kuidas demograafilisi meetodeid kasutada hindamaks spordisüsteemide tulemuslikkust ja ennustamaks tipu kõrgust?

2. Millised spordikarjääridele iseloomulikud omadused on demograafilise meetodi kasutamist soodustavad ja millised takistavad?

...

N. Kuhu asetada Eesti spordisüsteem või erinevate spordialade süsteemid, kas arengu- või arenenud spordisüsteemide ritta?

Foto1: http://www1.sulekha.com/mstore/my-utterances/albums/default/The%20Dispatch%20Riders%20formingHuman%20Pyramid.jpg

Karjalaskemullikad

Kevade soe embamine on kõigile märgataval moel pihta hakanud: murukamar Toomemäel on juba enam-vähem tahe, tudengite jooksuaeg on iga hetk käes ja Kuusiku kuusetaatki on juba oma esimesed kevadennustused ära teinud.

Vanarahva kalendri järgi käib talve rautava jää- ja lumekooriku murdumise ja looduse vabanemisega käsikäes karja vabanemine. Terve talve laudas konutanud loomad, alt sõnnikused, pilk pimeduses tuhmunud, aetakse loomad 1. kuni 23. aprillil välja karjamaale. Ja oh seda lusti- ja rõõmupidu siis! Mullikad kargavad esimest korda üle taheneva nurme nagu ampelmannid ja vana lehmgi ei suuda end vaos hoida ja tormab nagu pöörane ümber vana küüni. Ja karjaselgi omad ülesanded – tuleb lõigata esimene karjasevits, et ülepööraseks läinud loomi veidigi taltsutada. Kuid moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi ja moodne karjus esimest lõigatud vitsa...

Foto 1-2. Karjalaske sündmused vanal ajal.

Ja siitkohalt tahaksingi kohe tuua põllumajandusmaailmast paralleeli kestvusjooksutreeningute maailma. 1. aprilli paiku olid staadionid ja muruväljad Tartus veel vee ning sulava lume all. Ja siis, 6. aprillil, oli tõeline karjalaskepäev: Ülikooli ja Tamme staadion, Toomemägi, Tähtvere park – kõik olid ühtäkki tahedad ja kuivad ning kogu linnas võis kohata sörkivaid, jooksvaid, tormavaid, hüplevalt kõndivad, kepikõndivaid ja lihtsalt kätega vehkivaid rõõmust, päikesest ja värskest mullalõhnast õhetavaid inimesi. Ja endastki käis justkui mingi “klõps” läbi. Krossidel ei saanud kuidagi manitsetud hoogu pidama, lõigutreeningutel kippusid esimesed ringid ikka lubamatult kiireks – nagu karjalaskepäeva mullikas.

Foto 3. Rahvaspordihooaeg saab alguse karjalaskeajal.

Ühesõnaga, mis sellest kõigest siis nüüd järeldada. Kuigi moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi, oleks siiski kahju sellist kena aega, nagu karjalaskeaeg on, üldse soiku jätta. Ja postsotsialistlik vanarahvas (Mustamäe-, Lasnamäe- ja Annelinnarahvas) ja nende noored järeltulijad (ilma karjata ja kodulaenudega Tiskres) pole õnneks traditsioonidel sugugi sumbuda lasknud, vaid olles terve talve korterites konutanud, lamatistes ja pilk telerist tuhmunud, tormavad esimesest kahekümne kolmanda aprillini välja, nagu karjalaskemullikad, ahmivad kevadõhku ja tormavad tuhatnelja jalgu takka loopides parkidesse sörkima.

Foto 4. Ilusat kevadet meile kõigile!

Foto1: http://blog.redfin.com/orangecounty/files/2008/01/2running-cow.JPG
Foto2: http://www.wisconsinstories.org/images/gallery/season1/mail/jumping_cow.jpg
Foto3: http://www.viljandimaa.ee/jarvejooks/?pid=22&lang=est#33
Foto4: http://www.letsgodu.com/images/Humor/FunnyCow.jpg

Ekvaator!

Juba mõnda aega on parraste taga olev vesi tasapisi värvi vahetanud. Terashallist roheliseks ja rohelisest aegamööda siniseks. Ja nüüdseks on kahvatusinisest saanud juba üsna türkiissinine. Ning kiilu all ujuvad heeringad on asendunud palju vägevamate kalade ja kala moodi loomadega. Ja kui ennist võttis hommikupäike pikalt hoogu, laiseldes vaevaliselt üle madala võlvi, siis nüüd hüppab va sindrinahk hommikul otse merest kõrgele taevasse ja õhtul potsatab niisama ootamatult sinna tagasi… Ja kui juba keskpäevane päike paistab ilma ühtegi varju heitmata otse lagipähe ja tugevalt nagu vasaraga, siis on kätte jõudnud ekvaator. Ja sedamaid hakkab laeval juhtuma kummalisi asju… kuni selleni välja, et pardale kargab viimaks vetejumal Neptun ise ja korraldab mõned lihtsad testid, veendumaks ekvaatoriületajate merekogemustes...

Joonis 1-2. Ekvaatoril on Neptun pardale roninud ja asunud katseid läbi viima.

Ja niiviisi tasakesi ja ootamatult on ekvaator kätte jõudnud ka jooksutreeningutes, poolitades navigatsioonihooaja. Hoolimata sellest, et suurem osa võistlusi on alles ees, on praegune hooaeg juba poole peal – joostud on umbes-täpselt 6 kuud ja järgmise olulise maratonijooksuni on ka jäänud umbes-täpselt 6 kuud. Ja seda hoolimata sellest, et tunne on nagu oleks alles hooaega alustanud, või nagu polekski veel õieti alustanud… Aga see ei loe, mis tunne on… Neptuni asemik jooksuvetel – keegi Achilleus vist – võib iga hetk pardale hüpata ja teha testi – antud juhul näiteks laktaaditesti või koormustesti. Ja omamoodi ekvaatori-testina võib võtta ka täna õhtul toimuvat orienteerumise Tartu linnasprinti Toomemäel.

Nii-et head ekvaatorit ja seitse jalga kiilu alla!

Pildid: http://humperdinkiii.blogspot.com

Kõik mis liigub, see kulub ja kõik mis kulub, seda parandatakse

Esmalt peaks alustama õnnitlustega: palju õnne Tiidrek Nurmele ja Harry Lembergile järjekordse rekordi purustamise puhul!

Tulles nüüd tänase sissekande peateljele. Üle pika aja on tekkinud harukordne võimalus avaldada üks nö. originaaluurimuslik tähelepanek, seekord pikale veniva vigastusest paranemise kohta.

Üks (mulle hästi teada olev) harrastusjooksja on läbinud kolme aasta (2006 – 2008) vältel teatud hulga kilomeetreid (tõusvas joones 4000 – 5500 km aastas). Kilometraaž ning selle läbimise intensiivsus on aasta-aastalt visalt tõusnud ja kui lihased oleksid rauast, oleks kõik püstitatud eesmärgid täidetud. Kuid, kuna eelmises lauses on juba kaks “oleksit”, asi loomulikult nii ei ole läinud.

Foto 1. Ilus, kuid jooksmiseks sageli ohtlik.

Kõik mis liigub, see kulub

Olulisemate tagasilöökide kronoloogiast võiks esile tuua: kolm jooksja põlve (2006, 2007 ja 2008), reielihaste müstiline vigastus 2007 suvel ning hiljutine reie nelipealihase vigastus (2009). Lisaks ilmselt lühemaid treeningpause kaasa toonud pisemaid ülesütlemisi. Üldiselt võib öelda – palju liikuvale inimese pole see loetelu tegelikult midagi väga erakordset.

Foto 2. Jooksjad Eesti parimates sisetingimustes jõuharjutusi tegemas. Ka suuremad jooksukoormused sisehallis ei pruugi mõjuda tervisele hästi.

Pikk paus on kurnav

Igaastaselt tekkiv Suur Vigastus on toonud kaasa treeningpausi kestusega üle kolme-nelja nädala. Kui arvestada, et kuu aja pikkuse puhkeperioodi eelse seisundi taastamine võiks aega võtta ligikaudu kaks korda vigastuspausi aega treeningutel, võib öelda, et Suur Vigastus võtab enda alla 3 kuud, ennem kui lubab vormikõveral taas jõudsalt uudsetesse kõrgustesse minna.

Esimestel vigastusjärgsetel päevadel on vigastatud lihasele rahu andes paranemine tavaliselt kiire, puhkeolekus valu taandub ruttu. Kuid teatud päevast alates edasine paranemine justkui seiskuks, alati on jooksmist üritades asi lõppenud läbi esimestel meetrisadadel peale tungiva valu. Ja seda hoolimata puhkusest, valu tegeva liigutuse piiramisest, sootuks alternatiivse koormuse andmisest (jooksmise asemel jalgrattasõit, ujumine vms.) või ühe tuntud Tartu ortopeedi-traumatoloogi ülitervendavast 10 minutilisest lühivastuvõtust kommentaariga: “Puhake veel paar kuud!”.

Ja sedasi annab lihtne aritmeetika meile, et esimene pool hooaega treenime ja teine pool hooaega vaatame võistlusi raja kõrvalt “lonkab ja möliseb” spordiveteranina Vigastatud Spordimeeste Ühendusest.

Kui kannatus katkes

Hiljuti, olles reie nelipealihase kahenädalasest muutumatu diapasooniga streigist juba päris tüdinud, otsustas too mulle hästi teada olev harrastusjooksja kalduda ekstremismile ning tormas ühel hommikul läbi valu 13 km krossi. Ja hoolimata kõige jubedamast kartusest jääda selle viimsepäevajooksu lõppedes üldse ratastooli, otsustas nelipealihas valutamise järgmisel päeval järgi jätta ning nädala pärast joosti juba 18 km krossi ilma valuta. Ja sedasi võiks meenutada ka eelmisi sarnaseid lugusid, ühtekokku kolmel analoogilisel korral – puhates kestab “läänerindel muutuseta” nädalaid ja kuid ning hoopis üks-kaks “ebasoovitavat” treeningut läbi valu viivad olukorra kiirele paranemisele.

Foto 3. Praegused jooksutingimused maapiirkondades.

Seega, koormused kulutavad ja koormused taastavad

Mis õigustaks sellist ekstreemset “jooks läbi valu” tervendavat toimet? Ja võimalikeks spekulatsioonideks on valmis alternatiivjooksjate alternatiivravitseja MSc (mol. biol.) Venta:

Alustagem vigastuse algusest. Nimelt, lihasvigastuste tekkimisel on ilmselt oluline osa vahetult kahjustatud rakkude ja sidekoe komponentide vabanemisel rakkude vaheruumi, koeruumi. Selline olukord fikseeritakse aga kõige esmalt meie immuunsüsteemi poolt.

Nimelt, meie immuunsüsteem on üles ehitatud sedasi, et pidevalt jälgitakse, kas rakkude sees olevat materjali leidub rakkude ümbruses. See näitab, kas kuskil leidub ebanormaalselt purunenud rakke. Purunenud rakkude leidumine viitab otsekohe võimaliku patogeense agressori olemasolule seal piirkonnas, olgu selleks siis viirus, bakter või algloom. Ja kui selline olukord peaks tekkima, reageerib meie immuunsüsteem selles purunenud raku piirkonnas üliraevukalt – koheselt rünnatakse piirkonda valimatult toksilised ainetega (nt. vesinikperoksiid), isoleeritakse hapnik, ellu äratatakse ja piirkonda transporditakse “poolpimedad” tütotoksilised rakud ja muudetakse muul viisil normaalne elu (ka patogeeni elu) piirkonnas võimatuks. Ja selle omaduse eest peame oma immuunsüsteemi ka tänama, kui üht kõige täiuslikumat valvurit, mis meil on võimaldanud nii ressurssiderikka organismi evolutsioonis omanadada.

Kuid tulgem tagasi lihasvigastuse juurde. Olukord, mis tekib lihasvigastusel, on esmastel minutitel ja tundidel analoogiline rakke purustava patogeeni sissetungiga. Käivituvad kaitsemehhanismid, millest annavad märku punetus, turse ja valu. Meie silma eest jääb varju, et lisaks lihasvigasuse otsesele kahjule lisandub ka immuunsüsteemi rünnakul tekitatav kahju veel terveks jäänud rakkude suhtes. On isegi avaldatud arvamust, et immuunrünnak võib trauma piirkonnas põhjustada rohkem kahju kui lihasvigastus ise. Ja selleks, et sellist suuremat kahju vältida, tuleb piirkonda kohe vigastuse tekkimise järel jahutada jääga – see aeglustab immuunreaktsiooni kulgemist.

Joonis 1. Vigastuse piirkonnas toimuvad reaktsioonid. Paneel 1. Kahjustatud lihaskoest vabanevad rakkude komponendid, mida tunnevad ära immuunsüsteemi spetsiifilised rakud ja valgumolekulid (retseptorid) teiste rakkude vahel. Paneel 2. Vastusena toimub immuunsüsteemi alarmeerimine. 3. Vigastuspiirkonda rünnatakse nö. "igaks juhuks". 4. Rünnaku järel käivitatakse kudet taastavad mehhanismid.

Kui tunnid mööduvad ja immuunrünnak raugeb, algab taastamistöö. Organismi immuunrünnakuga käib alati käsikäes kudede taastamise ergutamiseks vajalike signaalide võimendamine. Peale ohule reageerimise lainet algab taastamise laine – transporditakse kasvuhormooni, aktiveeruvad tüvirakud jne... Ja nagu immuunrünnak, nii raugeb pikema aja möödudes ka esmane taastamise kõrgaeg. Kasvuhormooni tase langeb ja tüvirakud ei kasva enam nii hoolsasti. Vigastuse paranemise areng jääb aeglasemaks ja lõplik paranemine võib nõuda väga kaua aega.

Ja nüüd jõuamegi momendini, mil mõõdukas koormus vigastatud piirkonda aitaks taastada. Kui minna sellisesse seisu jõudnud lihasega jooksma, kus valdav osa purustustest on “kinni lapitud”, siis tekkiv koormus stimuleerib veel paranemata koe juures algselt ilmselt samuti kerget stressi – kas siis kerge uue koe kahjustuse läbi immuunsüsteemi ärritamise või muude stiimulite toel. Sellises faasis ärrituse mõju on juba oluliselt väiksem – suurem osa vigastust on paranenud ja uuesti tekkiva osakaal väike võrreldes algse vigastusega. Ja nii tekib olukord, kus me ilmselt ärritust suuremalt jaolt ei märkagi, kuid taastusvahendite juurdevool taastub – tuuakse kohale uus laine kasvuhormoone, toitaineid tüvirakkudele jpm. Seejures on võimalik, et mitmekordne imuunsüsteemi ärritamine kahandab selle ründavaid reaktsioone, kuid kannab sumbumata edasi taastamiseks vajalikku signaali.

Seega, koormuse roll vigastuste juures on uue ärritava stiimuli esitame, misläbi langenud taastusprotsesse veidi forsseerida. Võimalik, et oluline osa on siin meie immuunsüsteemil, mille rolliks on tunda ära rakkude kahjustusi ja aktiveerida viimaks taastumiseks olulisi signaaliradadu.

Niisiis, sellise seletuse vaatenurgast kerkib ka meie peaküsimus – millal on käes moment, mil suurem osa lihasvigastusest on paranenud ja oleks aeg stimuleerida edasist paranemist nii, et uuesti tekkivad kahjustused tooks vähem kahju kui kasu? Ehk, kuidas saavutada maksimaalselt kiire paranemine?

Siin võiks olla abiks mõni spordiarstina töötav traumatoloog tänapäevaste uurimisvahenditega. Senine kogemus näitab, et ennem, kui saate mõne asjaliku tohtri nõu, on kaks kuud juba puhatud ja lihas niivõrd taandarenenud, et võib hakata teist uuesti kasvatama.

Siinkirjutaja “eksperimentaalne” kogemus aga on näidanud, et lihasvigastuste korral suurusjärk mõnede päevade kuni nädala möödudes saab asuda kergetele koormustele, mis ei põhjusta päris algupärast valu, mis ei põhjusta valu jätkumist koormuse lõppedes ja mis ei põhjusta järgmisel koormusel valu tugevnemist või laienemist. Järk-järgulise koormuse doseerimisega peaks õnnestuma õige ruttu jälle jalule saada. Ning kui olukord venib juba kuude pikkuseks, pole mõtet enam mingil juhul istuma jääda – sellise ajaga peaks organism olema võimeline parandama reieluumurde, paranema pimesooleoperatsioonist vms. ja kui lihasvigastus sellise ajaga pole paranenud, ei parane see “puhkemeetodiga” ka järgmise aasta jooksul.

Joonis 2. Ärritavate ja taastavate protsesside vaheline võimalik seos. Graafikul on skemaatiliselt kujutatud hüpoteetilised ärritavad signaalid peale vigastust (punane joon) ja sellele järgnevad taastavad signaalid (sinine joon). Stiimuli kadumisel vaibub nii ärritav signaal kui ka taastav signaal. Korduval stiimuli mõõdukal esinemisel ärritav signaal lõpuks sumbub, taastav signaal aga võimendub jätkuvalt tugevasti.

Lõpetuseks, ma loodan, et lugejate seas ei leidu neid, kes seda artiklit võtaksid kui minu poolset soovitust ennast lõhkuma tõtata. Vastupidi – ma ei anna siin kellegile mingeid soovitusi, igaüks olgu ikka ise oma mõistuse ja lihaste peremees ja oma tegevuse eest vastutaja. Seetõttu soovitaksin esmalt sarnast teguviisi katsetama minnes asi põhjalikult läbi kaaluda.

Kuidas lennata 3000m ja vastuseid muudelegi küsimustele

Siin Lasnamäe spordihalli jooksurada! Nii võiks alata reportaaž kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustelt kui võistluskava on jõudnud jooksualani, mille stardiprotokollidest võib leida põnevaid heitlusi peitvad koosseisud. Aga ei alga nii... meeste 1500m jooksu ajal alustatakse hoopis väljakualade autasustamisega... Kuid olgem siiski mureta. Hoolimata hololeiliku sissejuhatuse puudumisest, 1500m jooksule kaasaelamisest tribüünil puudu ei tulnud... Jooksjate lõpusirgele jõudmisel jõudis ka lõpusirgele kaasaelava publiku kannatus selle heas sportlikus mõttes ja ergutavad hüüded paisusid lärmiks ning tribüünitäis rahvast kargas toolidele püsti. Niisiis, andkem siin lähem ülevaade 1500m ja 3000m jooksudest.

Meie oma keenialane 1500m stardis ja finišis

Esimesel võistluspäeval aset leidnud 15 osalejaga meeste 1500m jooks toimus kahe stardiga. Esimese jooksu võitis viimase ringiga lausa naeratades Taavi Kaivi ees liidriks tõusnud Oliver Tsarski 4:10,96-ga. Teise, tugevama jooksu stardist võis leida hiljuti Keeniast treeninglaagrist naasnud tiitlikaitsja Tiidrek Nurme kõrval veel hiljuti Tartus 3:56-ga distantsi läbinud Roman Fosti, lisaks sel hooajal esimest starti tegev Ragnar Lipp, tema kõrval Kaarel Lilleoja, Marcus Pruuli, Alexey Markov, Timo Kilp ning Deniss Košelev.

Stardist sattusid juhtohjad esialgu Fosti ning Lilleoja hoida, kuid juba esimese ringi möödudes jätkas liidrina oma segamatus rütmis jooksev Tiidrek Nurme. Järgmised ringid lahutasid liidergrupi koosseisus Nurme-Lilleoja-Fosti ülejäänutest, jättes maha järjestuse Markov-Lipp-Pruuli ja neist veel mõne sammu kaugusel Kilp-Košelev.

Eelviimaseks ringiks olid Nurme ja Fosti suutnud tühjendada Lilleoja, mistõttu viimane jäi neist maha ning oli sunnitud viimasel ringil alla vanduma ka Pruulile. Ka otsustas rajalt kõrvale astuda Lipp.

Viimasel ringil pingutas Roman end Tiidreku kõrvale ja püüdis läbi raskuste tagada lõpusirgele jõudmiseks edumaad. Hoolimata Fosti ränkraskest ilmest, tuli viimasel siiski Tiidreku pingevaba jooksu edestamiseks samme puudu ja finišijoon tunnistas meistriks Nurme ning hõbedaseks Fosti. Mõnekümne meetri tagant järgi jõudvad sündmused lahendasid pronksi saatuse Pruuli kasuks, alla 4 minuti fišeerijate klubi ukse sulges seejärel Lilleoja. Eelmisel suvehooajal miilist pikemates distantsides esile tõusnud täht Markov leppis 5.nda kohaga.

Foto 1. Olivers Tsarski võitmas esimest1500m jooksu.

Foto 2. Tugevama jooksu esimesed 200m.

Foto 3. Nurme omas rütmis.

Foto 4-5. Pool distantsist läbitud.

Foto 6-7. Jooksevad ühte jalga? Eelviimasel ringil veel küll...

Foto 8-10. Võitjatel ei ole raske...

Naiste 1500m jooksu saatus oli sisuliselt otsustatud juba esimesest ringist. Enesekindla soolojooksu tegi Jekaterina Patjuk. Hoolimata konkurentide ringiga seljatamisest, leidis Jekaterina endas veel piisavalt motivatsiooni, teha oma jooksule tugev lõpp, mis tõi ta finišisse ajaga 4:33,92.

Foto 11. Naiste 1500m jooksu algfaas.

Kuidas läbitakse 3000m lennates?

Teisel võistluspäeva staierite sissejuhatusena aset leidnud naiste 3000m jooksus sai Jekaterina Patjuk kanda favoriidikoormat või -kergendust veelgi kergemini kui eile, kasvõi kuna stardiprotokolli täitsid peamiselt juunioride klassi neiud. Stardijärgsel kahel ringil hoidis Patjuk end sobivas tempos alustanud Dolmatova külje alla, kuid leidis siis paraja momendi oma rütmi jätkamiseks juba hoopis tugevamas tempos. Enesekindlas üksinduses joostud ringid sulasid naelikute all kiiresti ja hoolimata konkurentide puudumisest lõpetas Jekaterina viimase tugevalt joostud ringi uut isiklikku siserekordit tähistava lõpuajaga 9:44,79.

Foto 13-14. Naiste 3000m. Patjuk esimestel ringidel minemas konkurentidel eest ja viimastel ringidel tulemas juba tagant

Meeste 3000m jooks tõotas juba teatud heitlusi kuid ka lihtsalt silmailu sellise stardinimekirjaga, kus üles olid antud suurmeister Pavel Loskutov ja lihtsurelikud Viljar Vallimäe, Keio Kits, Alexey Markov, Taavi Tambur jt.

Stardipaugu kõlades asus veduriks Viljar Vallimäe, kelle järel võtsid koha sisse Loskutov, Kits, Markov, Tambur jt. Esimeste ringide möödudes vahetasid Vallimäe ning Loskutov kohad ning viimase vedamisel jätkati mõned ringid umbaudu kaheksa ja poole minuti graafikus. Seda joont hoides suutsid kaks klubikaaslast tekitada ülejäänutega paari sammulise vahe. Nii möödusid distantsi keskmised ringid – ees ühte sammu jooksvad liidrid, Loskutov aeg ajalt üle õla pilku heites, nagu kontrollides, kas Viljar jõuab järgi ja kas konkurendid ikka jäävad kaugemale. Kuid selline tempo polnud veel siiski piisav, et lüüa lahku Vallimäe ja lähim konkurent, Keio Kits. Samas oli see piisav raputamaks kaugemasse plaani nii Markovi kui ka Tamburi, kelle ümbruses olid kohad sisse võtnud veel Jürs, Koor ning Ralf Lipp. Seejuures otsustas Tambur mõned head ringid veel Jürsi selja taga hingegi tõmmata.

Viimaks, kui lõpusirgeni on jäänud veel vaid vähem kui kilomeetri jagu, sirutab Loskutov välja oma tõelised tiivad ja lendab oma teed – mängleva kergusega jookseb ta viimase kilomeetri 8 sekundit kiiremini eelmisest ja publiku suureks rõõmuks pikeerib finišisse ajaga 8:22,55.

Loskutovi minekust hargneb ringi jooksul juba järgmine sündmus – Kits möödub Vallimäest. Kahe viimase ringiga toimuv Keio ja Viljari vaheline mõõduvõtmine paistab silma publiku tormilise kaasaelamisega. Hoolimata iga ringiga üha kohutavamaks muutuvast jooksutehnikast on Keio visalt jalul ning viimasele ringile läheb juba lühikese eduga. Samas ei paista Viljar veel lõplikult löödud ja tundub, et viimane käik on veel sisse lülitamata. Kuid Kits peab sel Kolgata lõpuspurdil vastu ja finišeerub teisena ajaga 8:34,26, tema järel Viljar ajaga 8:37,10.

Mõned kümned meetrid tagapool on Markov otsustanud kannatuste kiuste teha mõned kiired sammud ja finišeeruda Tamburist eespool, jättes viimasele 5. ja võttes ise 4. koha.

Foto 15-16. Meeste 3000m jooksu algfaas.

Foto 17-19. Koostöö Loskutovi ja Vallimäe vahel jookseb ühte sammu, kuid Kits ei jää ikka maha.

Foto 20-22. Lendav Pavel Loskutov.

Foto 23-24. Pavelist raskema lõpuga mehed. Ülal Kits ja Vallimäe eelviimasel ringil. All Markov pingutab mööda Tamburist.

Bigpangi kuldliiga Tartu etapp

Kolmapäeval, sedapuhku juba neli päeva tagasi, anti Tartus Kuldliiga võistlussarjale avalöök. Kaasahaarava võistluse fotoreportaažhi võib jälgida lisaks professionaalsete fotograafide tööle (http://www.kuldliiga.ee/?id=140, 3000m jooks on seal kajastatud küll vaid 1 fotoga) ka minu harrastajakäe kuid sportlase silmaga tehtud fotodelt:

http://picasaweb.google.com/Dr.Nuki/Kuldliiga_Tartus02#.

Olgu siis siin eraldi au sees ja kajastatud
reportaaž meeste 3000m jooksust:

Kohe stardist võttis jooksu vedamise enda kätte Roman Fosti, kelle järel võtsid kohad sisse Viljar Vallimäe, Aleksey Markov, Armandas Budreckis (Leedu), Kaspars Briska (Läti), Sander Jürs, Mart Andresson, Margus Koor ja päris noored Dmitri Aristov ning Taavi Kruut (s. 1993).

Foto 1 - 2. Start.

Esimestel tempokatel ringidel Fosti juhtrollis vastupanu ei leidnud ning umbes kilomeetri järel jäid etteotsa vaid tema ise ning tuules Viljar Vallimäe. Kilomeetri vaheajaks kujunes midagi 2:45 kanti. Mõnda aega liidrite tempos püsinud Aleksey Markovil hakkas silmnähtavalt raske ning mahajäämus juhtpaarist hakkas suurenema iga sammuga. Mõnevõrra rahulikuma jooksutempo leidsid nö. B grupi moodustanud Budreckis ja Briska ning neist visalt mõne sammu kaugusel püsivad Jürs ning Andresson. Margus Koor oli valinud jooksuks oma tempo.

Foto 3 - 4. Ülal - Fosti juhib, järel Vallimäe ning Markov. All - lõunanaabrid ning neid jälitavad Jürs ja Andresson. Taamal Koor.

Seejärel, justkui 1500m distantsiosa lõpetuseks, leidis Fosti endas jõudu rebida end lahti ka Vallimäest, spurtides sisse mõnesammulise vahe. Ka lõunanaabrite B-grupp ei püsinud enam koos, distantsi esimese poole järel möödusid neist Jürs ning Andresson, mispeale Budreckis väsis lõplikult ja Briska jätkas koos nimetatutega.

Foto 5 - 7. Ülal - Fosti vahespurt. Keskel - Markovil on hakanud raske ning Briska ja Budreckis langevad Jürsi ning Andressoni kätte. All - Budreckis leiab jõudu jätkata meie meeste tempos.

Justkui veel liidrite ja Jürsi vahel püsiva Markovi aina kasvava väsimuse jätkuks näitas distantsi viimase kolmandiku eel ka Fosti jooks juba ilmseid lagunemise märke. Vahe Vallimäega ei olnud hoolimata hoogsast vahespurdist kasvanud ja hakkas nüüd, mil Vallimäe lülitas viimasteks ringideks sisse justkui järgmise käigu, jõudsalt vähenema.

Foto 8. Vallimäe on seljatanud Fosti. Pilti mahuvad ka Aristov ja Kruut, jäämas ringiga liidrile alla.

Lõpuringid tõid aimatavad muutused selgelt esile – Vallimäe möödus kangestuma hakkavast Fostist ning lõpetuseks kasvatas kindlal sammul edu ligi veerandminutiliseks. Lisaks, Markov otsustas anda alla ning astus rajalt maha. Fosti teise koha positsiooni hakkas ohustama Jürsi ning Andressoni tuules ellu ärganud ja neist möödunud Briska. Sekundiliseks kahanenud vahe Fosti ja Briska vahel jäi siiki kindlalt tänu vastu tulnud finišijoonele ka lõpuprotokolli. Seejärel said pingutusest vabaks Jürs ja Andresson, kes sulgesid enda järel selleks korraks alla 9 minuti finišeerijate klubi ukse.

Fotod 9 - 12. Finiš. Ülal - Viljar. Keskel ülal - Roman, taamal läheneb Briska. Keskel all - Sander. All - Mart, isiklik rekord.

Ja nii kujunes jooksu lõppprotokolliks:

M 3000m

1 Viljar Vallimäe Tartu Ü. ASK 8.38,09

2 Roman Fosti Stamina SK 8.52,42

3 Kaspars Briska LAT 8.53,75

4 Sander Jürs Tartu SS Kalev 8.56,71

5 Mart Andersson Tartu Ü. ASK 8.58,22

6 Margus Koor KJK Lõunalõvi 9.04,05

7 Armandas Budreckis LTU 9.04,98

8 Dmitri Aristov SK Mitš 9.28,78

9 Taavi Kruut SK Mitš 9.29,79

Alexey Markov SK Mitš DNF

Jooks linnalumel ja jooks maalumel

Vahel, tavaliselt pikema krossi lõpus, kui silmisse ja jalge alla tuiskab tihedat teravat tahket vett, tuul on vastu, tossud ja püksid kohvikarva soola-lumeookeanidest läbimärjad ning reielihased arvavad, et nad on teinud sellel kandmatul liikuval pinnasel juba piisavalt tööd, et puhkust välja nõuda, kuid lõppu sel ristil ja viletsusel ei paista veel kaugelgi tulevat, tahaks taevast appi hüüda ja keenialased ning eestlased geograafiliselt ära vahetada.

Aga taevas appi ei tule, laseb tuisul muutuda veelgi tihedamaks ja koostöös maanteeametiga jalge alla puistata veelgi rohkem soola ning kõnniteedele lükata veelgi rohkem maanteelund.

Foto 1. Kahe ja poole päevaga puistatakse Tartu tänavatele 200 tonni soola.

Ja hiljuti ma taipasin, milles asi on. Krossitasin mööda heade mõtete ja sita teostuse linna (Chalice), pahkluuni libedasse soola-liiva-lume massi kaevununa, nagu mingil veidral treadmillil, kui äkki… ümbrus jäi vaikseks, autod ei mürisenud, majade kivihall ning lume soolast ja bituumenist pruunistunud määre asendus puhta valge ümbruse, kollaste kõrte ja roheliste kuuskede sõbralike toonidega. Ja lumi ka enam ei tuisanud, vaid sadas pehmelt helvestena otse taevast. Ning jalgealune muutus ka. Muutus sulgpehmeks ja nii hästi haakuvaks, et jooksult oleks tahtnud lendu tõusta…

Ilmselt arvate, et sain ootamatult jooksmisest närvivapustuse või jäin auto alla ja kirjeldan siin oma jooksu taevastele radadele… Aga ei, jooksin hoopis linnast ära. Jooksin maale. Ühele väikesele linnalähedasele külateele, kust hommikul oli üle käinud üks lumesahk ja kaks autot ja see oli kõik. Ei soola ei liiva ei reostatud jooksurada. Valges kattes teele oli enne mind astunud vaid trobikond kitsi, üks rebane ja keegi hobune. Ja kuusetukk hoidis kinni tuule ja lasi lumel tulla alla sõbralikul viisil. Kõikjal oli vaikne, tajuda võis vaid pehmelt tasaste sammude rütmi. Kaugemal saatsid minu samme kitsede silmapaarid ja kuskil üleval oli veel jahti pidav händkakk.
Kuigi, sunnik, olen sunnitud, ei taha linnalumele...

Foto 2. Lumine tee maal.