Kuidas hoiduda kriminaalsest kirjutamisest?

Tere taas. Kui kirjutab, siis järelikult on veel elus. Viimaste kuude jooksul sai küll õige ümmargune arv kajastusi - tervelt null. Ja sündmusi, mida ei leia siit ei sõnas ega pildis, ikka jagub. Nagu näiteks Eesti meistrivõistlused. Või 10 000 meetri jooks, kus joosti alla 30-minuti. Või siis Kuldliiga finaali 1500m jooks. Seega mina kõikjale ka ei jõua, või on parem öelda - kuhugi ma ei jõua... eriti oma 16-tunniste tööpäevadega suvepuhkuse ajal. Aga samas, varsti peaks siit leidma kajastusi Alternatiivsete Jooksjate sensatsiooniliselt treeninglaagrist Tartus, ERNA testmatkast ja selle mõjust kannaalusele pehmele koele, vastused peaks saama küsimustele Kuhu kadus noor vasikas? ja Mida arvab gepard Usain Boltist?

Aga aitab lobast ja lubadustest, on üks pakiline asi, mis tuleb enne ja kohe joonde ajada. Nimelt, peatselt eestlaste peade kohale tõusev uus keeleseadus tembeldab avaliku kirjakeele kasutamisel eksinud indiviidid seaduserikkujaiks. Ja ainsana pääsevad kunstiinimesed oma kunstiliste tekstidega. Aga sport on reaalala ja spordikommentaarid ei kuulu kunstilise teksti hulka. Vähemasti ei kavatse ma hakata mingeid tuhandeviiesajameetrijooksu-teemalisi värsse seadma. Seega kuulun ka mina selle ajaveebiga edaspidi seadusesilma poolt kütitava liigi hulka.

Foto 1. Eesti Keeleinspektsiooni töötajad võitlemas keelevärdluse vastu

Kuid ärge arvake, et ma olen nii sinisilmne, et iga kord peale järjekordset postitust hirmuga kodus tuled kustutan ja vaikides ootan, millal nad uksele koputavad ning 200 trahviühikut välja nõuavad. Seda nad ei tee niikuinii. Kuid seadusekuuleka kodanikuna püüan ma oma elu elada ikkagi seadusega vastuolusid vältides. Niisiis, lõpetan kirjutamise ära? Hakkan ainult pilte üles riputama? Ei. Kui tekib olukord, kus seadusekeelest sündmuse ilmestamiseks ei piisa, tuleb üle minna vabadele keeltele. Üks vigases vene keeles öeldud lause on sageli väljendusrohkem kui mingi paragrahvimärgiga ÕS´u järgi pööratud õigekeelsuslik tekst. Niisiis seltsimehed: Бодливой корове бог рог не дает.

Foto 1. http://www.unitedsikhs.org/rtt/TwoWorldWarsandtheSikhs_clip_image012.jpg

Miilirekord ja takistuste kvalifikatsioon

Möödunud kolmapäeval, 3. juunil, toimus Tartus Ülikooli staadionil Bigpanga Kuldliiga raames kaks olulist jooksusündmust. Ajaliselt esimesena leidis aset kvalifikatsioonivõistlus meeste 3000m takistujooksus, mille võitja kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Eestit esindama. See võistlus toimus lausa nii esimesena, et ennetas 3 tunniga Kuldliiga Tartu etapi avamist. Õhtu olulisema jooksusündmusena oli aga plaanis miilijooks, mis leidis aset pealtvaatajatemagneti – meeste kettaheitega – samaaegselt juba Kuldiiga põhiprogrammi raames. Selle võistluse eesmärgiks oli purustada kehtinud eesti rekord 4:05,1. Käesoleva reportaaži autor oli staadionil distantsikohtuniku rollis, mistõttu jätab fototöö kvaliteet soovida. Kuid rääkigem sündmuste enda käigust lähemalt:

3000m takistujooksu kvalifikatsioonivõistlus

Kõigepealt, samaaegselt soojendusrajale kogunevate sportlastega, veeres staadionikattele Gorkovski Autotehase toode paakautode klassist ja täitis kahe paagitäiega Tartu Ülikooli staadioni veetakistuse, hoolimata viimase visast soovist tühjaks lekkida.

Foto 1 ja 2. Vesi läheb veetakistuseks.

See päädis viimaks takistusjooksust osavõtjate rivistamisega stardijoonele staadioni tagasirgel. Stardinimekiri oli võrreldes eelmise aasta edetabeliga küllaltki õhukene, stardis Ilvard Eeriksoo (113), Deniss Košelev (114), Margus Koor (115) ja Allar Lamp (116). Algselt startima pidanud Keio Kits oli sunnitud kahjuks stardist loobuma.

Foto 3 ja 4. Start.

Stardist võtti juhtohjad enda kätte kõigepealt Margus Koor, kuid esimese küllaltki rahulikus rütmis läbitud kilomeetri langedes otsustas jooksu vedamise juba kiirema rütmiga enda kanda võtta Deniss Košelev, kellega õlg-õla kõrval jätkas jooksu Allar Lamp ja juhtpaari tuules Eeriksoo. Selline tempo näis Koorile raskevõitu, mistõttu teise kilomeetri lõpus hakkas teiste jooksjatega tekkima väike vahe.

Foto 5 ja 6. Esimesel kilomeetril.

Foto 7 ja 8. Kolmanda kilomeetri alguses.

Enne viimast ringi otsustas tugeva spurdiga minna eest Eeriksoo, kuid sai kaasa vähemalt sama tugeva lõpuga Lambi. Viimases kurvis näitaski Allar oma veenvat üleolekut, jõudes takistuseni Ilvardi ees kümnemeetrise eduga ja veel üle õla taha kiigates kasvatas lõpusirgel oma edu selgelt mõnekümnemeetriseks.

Foto 9. Allar Lamp viimase takistuse ületamisel.

Sellega kvalifitseerus Euroopa Karikavõistlustele Allar Lamp ning jooksu lõpuprotokoll kujunes järgmiseks:

1 Allar LAMP Tartu SS Kalev 9.33,85
2 Ilvard EERIKSOO Kuusalu SK 9.41,56
3 Margus KOOR KJK Lõunalõvi 9.52,43
4 Deniss KOŠELEV KJK Kalev-Sillamäe 9.52,46
Keio KITS EMÜ SK DNS

Eesti rekord ja Aafrika jänes

Kergejõustikuõhtu arenendes hakkas lähenema ka miilijooksu start. Lubatud rekord ning soojendust tegevate sportlaste suur hulk tõotas juba oluliselt ärevamat võistlust. Stardinimekiri sisaldas sedapuhku 18 sportlast, nende hulgas rekordihoidjat Tiidrek Nurmet ning klubikaaslast Nikolai Vedehinit, lisaks on üles antud Roman Fosti, Kaarel Lilleoja, Timo Kilp, Sander Jürs jt.. Väliskülalistest olid soomlased esindatud terve plejaadiga: Niclas Sandells, Riku Marttinen, Matti Viren, Tommy Granlund, Tuomo Salonen. Lisaks olid stardis venelased Valentin Smirnov ja Pavel Hovorostuhov. Selline koosseis lubaks näha jooksu alla 4 minuti. Lisaks haruldasele rekordile oli starti muretsetud ka üks haruldane jooksja – keenialane Philemon Kimutai – kes sedapuhku oli tegemas jänesetööd.

Stardimomendiks otsustas ilm pöörata 15-st kraadist jahedamaks ning taevast hakkas tibutama ka vihma – 10 000m mehed ütleksid “margi-ilm” – kuid maileritele jääb siiski margiilmast paar kraadi puudu. Jooksjate koondamine stardijoonele saab väikese viivitusega tehtud ning viimaks kõlab ka starteri viimane sõna.

Foto 1 ja 2. Enne starti. Õpilased (ülal) ja juhendaja (all).

Foto 3 ja 4. Start.

Esimene ja teine ring mööduvad Kimutai kellapealt täpse vedamisega. Nendel ringidel püsib suur peagrupp koos. Lennuka sammuga teed tegeva Kimutai selja taga on koha sisse võtnud Nikolai Vedehin, kelle järel jooksevad tandemis Nurme, Smirnov, Sandells ja teised.

Foto 5-8. Esimene pool Kimutai vedamisel.

Peale jänese kõrvale astumist jätkab tandem teed Vedehini vedamisel. Viimase ringi eel tõusevad Nurmest mööda Sandells ja Smirnov. Hoolimata tugevast tempost järgnevad neile meetri-paarise vahega Marttinen ning veidi suurema vahega Hovorostuhov ja teised.

Foto 9. Kolja suundumas viimasele ringile.

Otsustavale lõpusirgele satuvad Vedehin, Smirnov ning Sandells praktiliselt kõrvuti. Kohe nende järele on tõusnud Marttinen ja Nurme. Tihedas rebimises jõuavad finišiuudustikku esimestena Sandells ja Smirnov, edestades Koljat poole sammu jagu. Napi eduga võidab Smirnovi ees jooksu Sandells. Kolja finišeerub kolmandana, edestades mõne hea meetriga Marttineni ja Nurmet. Jooks oli piisavalt kiire, et tagada nii Vedehinile kui ka viiendana finišeerunud Nurmele eelmist tippmarki edestav miiliaeg, seega isiklik rekord. Sellega on siis miili rekordiomanikuks saanud praeguseks Nikolai Vedehin ajaga 4:02,82.

Foto 10-12. Sündmused lõpuruudustikus - Sandells ees, kõrval Smirnov, kohe taga Vedehin.

Foto 13. Vastne rekordiomanik Nikolai Vedehin.

Lõpuprotokoll kujunes esiviisikul järgmiseks:

1 Niclas SANDELLS FIN 4.02,29

2 Valentin SMIRNOV RUS 4.02,33

3 Nikolai VEDEHIN Tartu Ü. ASK 4.02,82

4 Riku MARTTINEN FIN 4.03,66

5 Tiidrek NURME Tartu Ü. ASK 4.04,14

Peab veel lisama, et õhtu lõpetas naiste 1500m jooks, mille võitis Jekaterina Patjuki (aeg 4:31,00) vedamisel lätlanna Polina Jelizarova ajaga 4:28,88.

Magistrite arvestuses....

Niisiis, õnnitlused vastsetele magistrikraadi omanikele. Mario Mustasaar (TÜ, keskkonnatehnoloogia) ja Ralf Lipp (TLÜ, kehakultuur) on edukalt pareerinud oponentide vastuargumendid ning avanud tee astumaks rektori enda ette, et anda käppa ja võtta vastu magistridiplom.

Fotod 1-2. Magister Mustasaar ja magister Lipp.

Ja mida toob see rõõmus sündmus uut Eesti pikamaajooksu maailma? See rõõmus sündmus tähendab siin seda, et magister Venta kõrge koht jooksudes magistrite arvestuses hakkab lähimatel kuudel oluliselt kõikuma. Aga konkurents selles klassis on vajalik.

Nüüd, teistpidi, mida annab magistritase jooksjale? Üldiselt, toetudes magister Venta kogemustele, peab nentima, et raskemat minekut. Ja põhjus on ilmselt psühholoogilist laadi – magistrite võimuses on lihtsaid asju, nagu jooksmine, ajada väga keeruliseks. Mida kõrgemale orbiidile (nt. haridusorbiidile) liikuda, seda suuremal ringil on võimalik rabeleda, et tuumale tiir peale teha. Näiteks tooksin mõned jooksjate enesemotiveerimiseks kasutatavad ergutushüüded vastavalt haridustaseme kasvades – põhitase: “Jookse!”, kesktase: “Jookse kiiresti!”, magistritase: “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini!”. On märgata ergutushüüete märgatavat pikenemist magistritaseme juures. Ja peamine probleem peitub selles, et magistritasemele mõeldud ergutav lause on juba nii pikk ning selle lause omastamine nii keeruline, et mõju kipub jääma aeglaseks ja jõuab sageli kohale alles peale võistlust, näiteks riietusruumis, või kodus taastaval jooksul. Seepärast on keeleliselt soovitatav lisada magistritaseme ergutuslausete lõppu esimese taseme lihtsamad hüüded, näiteks “Jookse laktaatse inhibitsioonimehhanismi maksimumini... ja lisada – jookse, sa igavene roe!”.

Foto 3. Magister Venta tööhoos.

Samas, positiivseid külgi on asjal ka. Hooaeg toob peatselt ukse ette Alternatiivsete jooksjate treeninglaagrid, mis omandavad ilmselt seninägematu teadusliku sügavuse (ilmselt öiseid seminare tuleb juurde ja laager asetseb veelgi sügavamas metsas). Samas, et olukorda teatud määral tasakaalustada, tuleks kaasata ilmselt rohkem ka nooremaid jooksjaid, kes suudavad veel jooksmisest kõnelda lihtsalt, nii nagu asi on.

Tippsportlaste kasvulava hindamine – kuidas külvad, nõnda lõikad

Elu ja aine kipub siin maamunal jaotuma püramiidilaadsete skeemide kohaselt – alumised kihid või astmed, mis toetavad ülemisi astmeid, on mahukamad, laiemad või arvukamad kui ülemised, alumistele toetuvad astmed. Ja püramiidide kõrgemate osade ehitamine nõuab rohkem tööd kui alumiste – sest kõrgemate ehitamiseks tuleb ehitada enne valmis alumised kihid. Ja mida kõrgemale tipu poole liigume, seda ahtamaid kihte suudame luua. Ja sarnased on lood ka inimpüramiididega. Eluea, jõukuse, õpitud ja kaasasündinud oskuste vm. omaduste põhjal jagunevad inimesed püramiidilaadse skeemi kohaselt.

Pilt 1. Inimpüramiidi näide.

Mida teate sportlaskonna vormist?

Televiisorist olümpiamänge vaadates on näha sportlaste püramiidi tippe. Nende tippude alla jääva tervikliku püramiidi, tippude kandepinna, moodustavad noored harrastajad, koolisportlased, riiklikul ja regionaalsel tasemel saavutussportlased, neid toetavad õpetajad, treenerid ja meeskonnad. Ja kuigi pidevalt korratakse, et tippude hulk sõltub meie järelkasvust, on ikka suure tähelepanu keskmes tavaliselt ainult püramiidide tipud, nende tervis ja igapäevane treeningtegevus. Ja kui küsida täpsemaid andmeid sportlaskonna kui terviku kohta, siis tegelikult täpsemad andmed kui meedias esinevad pealkirjad - "Rahvatervis on halvenenud!" ja "Spordiga tegelejate hulk kasvab/kahaneb" - puuduvad.

Konkreetse sportlasega tegelemine on suhteliselt lihtne ja ühene - on olemas treener, on olemas kindlad sportlast iseloomustavad omadused ja hooaja parim tulemus. Nii on sporditeadus läinud valdavalt lihtsamat teed ja võtnud uuritavateks subjektideks need paar kolm kuni paarkümmend kindlat persooni, ning uued ja värsked andmed tulevad sellistest uuringutest. Nii on ka spordiametnikud läinud seda lihtsat teed, et on võistlusspordi organisatoorse süsteemi kohandanud lähtudes üksiksportlastest, kelle andmed on olemas ja tulemusi on lihtne lugeda ning neid paari-kolmekümmet tipptulemust kord aastas almanahhidesse kanda. Ja kogu teadmine Eesti spordist on praeguseks niikaugel, et kui küsite midagi Eesti spordi püramiidi kohta, saate vastuseks selle ja selle sportlase tipptulemuse ja treeneri telefoninumbri.

Aga mis siis puudu on? On tulemused, on sportlased ja on olemas tipud! Aga puudu on tervikliku süsteemi metoodika. Puudu on võistlusspordi kui terviku hinnangud. Puudu on vastus küsimusele - missugune on sportlaskonna vorm? - kuigi on olemas vastus küsimusele - missugune on Kaie Kanepi või Jüri Jaansoni või Pavel Loskutovi vorm? Ja tagatipuks on ka selle pärast raske vastata küsimusele - missugune on järelkasvu vorm?

Sportlaste püramiidid

Sissejuhatus püramiidide kirjeldamisest ei olnud sugugi juhuslik. Rahvastikuandmeid, nagu näiteks inimeste vanuselist jaotumist, esitletakse sageli püramiidskeemidega - näiteks rahvastikupüramiididega. Kasutaksin analoogiat ja moodustaksin kogu sportlaskonnast püramiidskeemid nii, et püramiidi pindala kujutab lihtsalt sportlaste koguhulka, mis jaotub vastavalt vertikaalselt kasvava saavutuse taseme järgi. Sellisel juhul saaks sportliku taseme jagunemist sportlaste populatsioonis kujutada analoogiliselt rahvastikupüramiidile nelja põhimõttelise kujuga püramiidiga (Joonis 1):

A) Kiiresti kahanev püramiidid
B) Proportsionaalselt kahanev püramiid
C) Statsionaarne püramiid
D) Alusel kahanev või nöörduv püramiid

Joonis 1. Sportlaste rahvastikupüramiidide võimalikud kujud.

Edasise analüüsi lihtsustamise mõttes eristame vertikaalteljel kolm taset või kohorti: algtase, kesktase ja tipptase. Oletame, et oleme analüüsinud eelkõige tulemussportlasi (alates näiteks 16. eluaastast) ja võtame jämedalt, et algtaseme all peame silmas noortespordi tulemuste tasemel harrastust, tipptaseme all aga maailmajao paremiku konkurentsis kaasalöömist ja kesktasemena käsitleme nende kahe suure rühma vahele jäävate saavutussportlaste tasemeid. Analüüsime esitatud püramiidide kujusid lähemalt.

A) Kiiresti kahanev. Algajaid sportlasi on väga palju, kuid kestasemele saavutussporti enamik ei jõua. Seega peamised kaod toimuvad juba algtasemel. Samas kesktasemest tipuni jõudmisel on kaod oluliselt väiksemad. Kuna kesktaseme valim on väga väike, siis tipu lõplik kujunemine on kõikuv ja risk tipptaseme esindajaid mitte saavutada või neid kaotada on väga suur. Kogu ala tipp sõltub üksikust/üksikutest sportlastest.

B) Proportsionaalselt kahanev. Iga järgmine tase kaotab proportsionaalselt eelmisest tasemest teatud hulga edasipürgijaid. Püramiidi kuju geomeetrilisest iseärasusest tingituna on kõige suuremad kaod kesktasemel sportlaste seas. Tippudeks sobiv valim eelmisega võrreldes veidi suurem. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on ilmselt oluliselt rohkem kui kiiresti kahaneva püramiidi juures, seega ala tipp sõltub korraga mitme sportlase karjäärist.

C) Statsionaarne. Kaod kuni tipptaseme saavutamiseni suhteliselt väikesed. Kõrgtaseme kasvulava on väga lai. Tippkonkurentsis püsivaid kandidaate on alati ja väga palju, mistõttu esineb ka tipptaseme juures tihe konkurents ja seetõttu võivad esile kerkida nö. tippude tipud. Kõik tippsportlased ei saa võimalust enda parimate tulemuste realiseerimiseks.

D) Alusel kahanev või nöörduv. Toimub spordisüsteemi lagunemine – algtaseme juurdekasv aeglustub ja püramiid hakkab muutma oma kuju.

Sportlaste püramiidid spordisüsteemi olukorra indikaatorina

Kui rahvastikupüramiidi kuju ütleb palju ühiskonna arengutaseme kohta, siis ilmselt spordipüramiidide kuju võiks analoogiliselt anda hinnangu spordisüsteemi arengutasemele.

Toome lühikese iseloomustuse analoogiliste rahvastikupüramiidide juurest:

Kiiresti kahanevat tüüpi rahvastikupüramiidid peegeldavad arengumaade tüüpilisi valusid: laste sündivus on tohutu, kuid suremus ei jää sellest oluliselt maha, puhta vee ja toidu ning arstiabi kättesaadavus on piiratud. Keskmine eluiga on väga madal.

Proportsionaalselt kahanev püramiid iseloomustab arenevaid maid, kus suremus on veel suhteliselt suur võrreldes sündivusega, kuid ka laste ellujäävus on juba oluliselt suurem ja suremuse põhjused on juba keerulisemat laadi. Keskmine eluiga jõuab noorukieast juba kaugemale.

Statsionaarne püramiid jällegi näitab reeglina stabiilsuse ja arenenud ühiskonna väljakujunemist – esmased mured ja vajadused on kogu inimese eluea jooksul kergesti lahendatavad, sündivus on suremusega tasakaalus ja kesmine eluiga on väga pikk.

Nöörduv rahvastikupüramiid näitab sündivuse järsku langust, seega on ühiskonnas toimumas pikas perspektiivis fataalsed muutused.

Näiteid. Kiiresti kahaneva rahvastikupüramiidiga on Aafrika riigid, sh. Keenia ja Etioopia. Statsionaarse rahvastikupüramiidiga on USA, Kanada ja veel mõned maailma juhtriikides elavad rahvad. Nöörduv rahvastikupüramiid esineb väga paljudel nö. arenenud arengumaadel, sh. Balti riikides, Venemaal jm.

Foto 2. Aafrika on lapsi täis.

Sportlaste püramiidide juures tuleks “suremuse” all silmas pidada karjääri lõpetamist, spordist lahkumist ja “sündivuse” all vastavalt saavutussporti tulekut.

Analoogliliselt rahvastikupüramiididele, kiiresti kahanevat tüüpi sportlaste püramiid näitab kõrget algajate saavutussportlaste “suremust” - motivatsioonitegurite, juhendamise ja muu abi puudlikkust. Keskmine spordikarjääri pikkus on väga lühike.

Proportsionaalselt kahanev sportlaste püramiid näitab, et edasijõudmine spordis on valdavalt parem kui eelmisel juhul, kuid siiski üldjoontes kõrge “suremusega” kõikides tasemerühmades. Keskmine spordikarjääri pikkus on juba veidi pikem, kuid tavaliselt lõpeb siiski palju aega enne tipptulemuse saavutamist.

Statsionaarne sportlaste püramiid peaks aga viitama heale tasakaalule uute sportlaste “sündimuse” ja karjääri lõpetavate sportlaste “suremuse” vahel ning keskmise spordikarjääri suurele pikkusele. Karjääri jooksul “suremise” risk on suhteliselt madal, väga paljudel on võimalus teha nö. täisväärtuslikku sportlaskarjääri.

Analoogiliselt rahvastikupüramiididele, mida kasutatakse ühiskonna seisundi olulise indikaatorina, võiks sedasama omadust ekstrapoleerida ka sportlaste püramiididele: kahaneva sportlaste püramiidiga spordisüsteeme pidada nö. madalalt arenenenud süsteemideks, proportsionaalselt kahanev püramiid esindaks arengusüsteeme ja statsionaarne kuju peegeldaks arenenud spordisteemi.

Magistrandid-doktorandid!

Ilmselt rahvastikupüramiidide ja sportlaspüramiidide vahel esineb teatud nüansside kindlasti ka erinevusi. Võimalik, et need toodud näiteid ei ole ka head või õiged. Kuid seni pole ma sellise sisuga uuringuid näinud. Samas arvan ma, et asi on väärt lähemalt uurimist. Ja seepärast võiks mõni mõjuvam persoon esitada väljakutse mõnele kehakuktuuri magistrandile näiteks ja panna ette sellise põneva kraaditöö teema:

“Spordidemograafia – sportliku andekuse sündivus, surevus ja eluiga ning spordisteemi arengutase”, milles oleks võimalik lahendada näiteks küsimused:

1. Kuidas demograafilisi meetodeid kasutada hindamaks spordisüsteemide tulemuslikkust ja ennustamaks tipu kõrgust?

2. Millised spordikarjääridele iseloomulikud omadused on demograafilise meetodi kasutamist soodustavad ja millised takistavad?

...

N. Kuhu asetada Eesti spordisüsteem või erinevate spordialade süsteemid, kas arengu- või arenenud spordisüsteemide ritta?

Foto1: http://www1.sulekha.com/mstore/my-utterances/albums/default/The%20Dispatch%20Riders%20formingHuman%20Pyramid.jpg

Karjalaskemullikad

Kevade soe embamine on kõigile märgataval moel pihta hakanud: murukamar Toomemäel on juba enam-vähem tahe, tudengite jooksuaeg on iga hetk käes ja Kuusiku kuusetaatki on juba oma esimesed kevadennustused ära teinud.

Vanarahva kalendri järgi käib talve rautava jää- ja lumekooriku murdumise ja looduse vabanemisega käsikäes karja vabanemine. Terve talve laudas konutanud loomad, alt sõnnikused, pilk pimeduses tuhmunud, aetakse loomad 1. kuni 23. aprillil välja karjamaale. Ja oh seda lusti- ja rõõmupidu siis! Mullikad kargavad esimest korda üle taheneva nurme nagu ampelmannid ja vana lehmgi ei suuda end vaos hoida ja tormab nagu pöörane ümber vana küüni. Ja karjaselgi omad ülesanded – tuleb lõigata esimene karjasevits, et ülepööraseks läinud loomi veidigi taltsutada. Kuid moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi ja moodne karjus esimest lõigatud vitsa...

Foto 1-2. Karjalaske sündmused vanal ajal.

Ja siitkohalt tahaksingi kohe tuua põllumajandusmaailmast paralleeli kestvusjooksutreeningute maailma. 1. aprilli paiku olid staadionid ja muruväljad Tartus veel vee ning sulava lume all. Ja siis, 6. aprillil, oli tõeline karjalaskepäev: Ülikooli ja Tamme staadion, Toomemägi, Tähtvere park – kõik olid ühtäkki tahedad ja kuivad ning kogu linnas võis kohata sörkivaid, jooksvaid, tormavaid, hüplevalt kõndivad, kepikõndivaid ja lihtsalt kätega vehkivaid rõõmust, päikesest ja värskest mullalõhnast õhetavaid inimesi. Ja endastki käis justkui mingi “klõps” läbi. Krossidel ei saanud kuidagi manitsetud hoogu pidama, lõigutreeningutel kippusid esimesed ringid ikka lubamatult kiireks – nagu karjalaskepäeva mullikas.

Foto 3. Rahvaspordihooaeg saab alguse karjalaskeajal.

Ühesõnaga, mis sellest kõigest siis nüüd järeldada. Kuigi moodne kari ei vaja enam karjalaskepäevi, oleks siiski kahju sellist kena aega, nagu karjalaskeaeg on, üldse soiku jätta. Ja postsotsialistlik vanarahvas (Mustamäe-, Lasnamäe- ja Annelinnarahvas) ja nende noored järeltulijad (ilma karjata ja kodulaenudega Tiskres) pole õnneks traditsioonidel sugugi sumbuda lasknud, vaid olles terve talve korterites konutanud, lamatistes ja pilk telerist tuhmunud, tormavad esimesest kahekümne kolmanda aprillini välja, nagu karjalaskemullikad, ahmivad kevadõhku ja tormavad tuhatnelja jalgu takka loopides parkidesse sörkima.

Foto 4. Ilusat kevadet meile kõigile!

Foto1: http://blog.redfin.com/orangecounty/files/2008/01/2running-cow.JPG
Foto2: http://www.wisconsinstories.org/images/gallery/season1/mail/jumping_cow.jpg
Foto3: http://www.viljandimaa.ee/jarvejooks/?pid=22&lang=est#33
Foto4: http://www.letsgodu.com/images/Humor/FunnyCow.jpg

Ekvaator!

Juba mõnda aega on parraste taga olev vesi tasapisi värvi vahetanud. Terashallist roheliseks ja rohelisest aegamööda siniseks. Ja nüüdseks on kahvatusinisest saanud juba üsna türkiissinine. Ning kiilu all ujuvad heeringad on asendunud palju vägevamate kalade ja kala moodi loomadega. Ja kui ennist võttis hommikupäike pikalt hoogu, laiseldes vaevaliselt üle madala võlvi, siis nüüd hüppab va sindrinahk hommikul otse merest kõrgele taevasse ja õhtul potsatab niisama ootamatult sinna tagasi… Ja kui juba keskpäevane päike paistab ilma ühtegi varju heitmata otse lagipähe ja tugevalt nagu vasaraga, siis on kätte jõudnud ekvaator. Ja sedamaid hakkab laeval juhtuma kummalisi asju… kuni selleni välja, et pardale kargab viimaks vetejumal Neptun ise ja korraldab mõned lihtsad testid, veendumaks ekvaatoriületajate merekogemustes...

Joonis 1-2. Ekvaatoril on Neptun pardale roninud ja asunud katseid läbi viima.

Ja niiviisi tasakesi ja ootamatult on ekvaator kätte jõudnud ka jooksutreeningutes, poolitades navigatsioonihooaja. Hoolimata sellest, et suurem osa võistlusi on alles ees, on praegune hooaeg juba poole peal – joostud on umbes-täpselt 6 kuud ja järgmise olulise maratonijooksuni on ka jäänud umbes-täpselt 6 kuud. Ja seda hoolimata sellest, et tunne on nagu oleks alles hooaega alustanud, või nagu polekski veel õieti alustanud… Aga see ei loe, mis tunne on… Neptuni asemik jooksuvetel – keegi Achilleus vist – võib iga hetk pardale hüpata ja teha testi – antud juhul näiteks laktaaditesti või koormustesti. Ja omamoodi ekvaatori-testina võib võtta ka täna õhtul toimuvat orienteerumise Tartu linnasprinti Toomemäel.

Nii-et head ekvaatorit ja seitse jalga kiilu alla!

Pildid: http://humperdinkiii.blogspot.com

Kõik mis liigub, see kulub ja kõik mis kulub, seda parandatakse

Esmalt peaks alustama õnnitlustega: palju õnne Tiidrek Nurmele ja Harry Lembergile järjekordse rekordi purustamise puhul!

Tulles nüüd tänase sissekande peateljele. Üle pika aja on tekkinud harukordne võimalus avaldada üks nö. originaaluurimuslik tähelepanek, seekord pikale veniva vigastusest paranemise kohta.

Üks (mulle hästi teada olev) harrastusjooksja on läbinud kolme aasta (2006 – 2008) vältel teatud hulga kilomeetreid (tõusvas joones 4000 – 5500 km aastas). Kilometraaž ning selle läbimise intensiivsus on aasta-aastalt visalt tõusnud ja kui lihased oleksid rauast, oleks kõik püstitatud eesmärgid täidetud. Kuid, kuna eelmises lauses on juba kaks “oleksit”, asi loomulikult nii ei ole läinud.

Foto 1. Ilus, kuid jooksmiseks sageli ohtlik.

Kõik mis liigub, see kulub

Olulisemate tagasilöökide kronoloogiast võiks esile tuua: kolm jooksja põlve (2006, 2007 ja 2008), reielihaste müstiline vigastus 2007 suvel ning hiljutine reie nelipealihase vigastus (2009). Lisaks ilmselt lühemaid treeningpause kaasa toonud pisemaid ülesütlemisi. Üldiselt võib öelda – palju liikuvale inimese pole see loetelu tegelikult midagi väga erakordset.

Foto 2. Jooksjad Eesti parimates sisetingimustes jõuharjutusi tegemas. Ka suuremad jooksukoormused sisehallis ei pruugi mõjuda tervisele hästi.

Pikk paus on kurnav

Igaastaselt tekkiv Suur Vigastus on toonud kaasa treeningpausi kestusega üle kolme-nelja nädala. Kui arvestada, et kuu aja pikkuse puhkeperioodi eelse seisundi taastamine võiks aega võtta ligikaudu kaks korda vigastuspausi aega treeningutel, võib öelda, et Suur Vigastus võtab enda alla 3 kuud, ennem kui lubab vormikõveral taas jõudsalt uudsetesse kõrgustesse minna.

Esimestel vigastusjärgsetel päevadel on vigastatud lihasele rahu andes paranemine tavaliselt kiire, puhkeolekus valu taandub ruttu. Kuid teatud päevast alates edasine paranemine justkui seiskuks, alati on jooksmist üritades asi lõppenud läbi esimestel meetrisadadel peale tungiva valu. Ja seda hoolimata puhkusest, valu tegeva liigutuse piiramisest, sootuks alternatiivse koormuse andmisest (jooksmise asemel jalgrattasõit, ujumine vms.) või ühe tuntud Tartu ortopeedi-traumatoloogi ülitervendavast 10 minutilisest lühivastuvõtust kommentaariga: “Puhake veel paar kuud!”.

Ja sedasi annab lihtne aritmeetika meile, et esimene pool hooaega treenime ja teine pool hooaega vaatame võistlusi raja kõrvalt “lonkab ja möliseb” spordiveteranina Vigastatud Spordimeeste Ühendusest.

Kui kannatus katkes

Hiljuti, olles reie nelipealihase kahenädalasest muutumatu diapasooniga streigist juba päris tüdinud, otsustas too mulle hästi teada olev harrastusjooksja kalduda ekstremismile ning tormas ühel hommikul läbi valu 13 km krossi. Ja hoolimata kõige jubedamast kartusest jääda selle viimsepäevajooksu lõppedes üldse ratastooli, otsustas nelipealihas valutamise järgmisel päeval järgi jätta ning nädala pärast joosti juba 18 km krossi ilma valuta. Ja sedasi võiks meenutada ka eelmisi sarnaseid lugusid, ühtekokku kolmel analoogilisel korral – puhates kestab “läänerindel muutuseta” nädalaid ja kuid ning hoopis üks-kaks “ebasoovitavat” treeningut läbi valu viivad olukorra kiirele paranemisele.

Foto 3. Praegused jooksutingimused maapiirkondades.

Seega, koormused kulutavad ja koormused taastavad

Mis õigustaks sellist ekstreemset “jooks läbi valu” tervendavat toimet? Ja võimalikeks spekulatsioonideks on valmis alternatiivjooksjate alternatiivravitseja MSc (mol. biol.) Venta:

Alustagem vigastuse algusest. Nimelt, lihasvigastuste tekkimisel on ilmselt oluline osa vahetult kahjustatud rakkude ja sidekoe komponentide vabanemisel rakkude vaheruumi, koeruumi. Selline olukord fikseeritakse aga kõige esmalt meie immuunsüsteemi poolt.

Nimelt, meie immuunsüsteem on üles ehitatud sedasi, et pidevalt jälgitakse, kas rakkude sees olevat materjali leidub rakkude ümbruses. See näitab, kas kuskil leidub ebanormaalselt purunenud rakke. Purunenud rakkude leidumine viitab otsekohe võimaliku patogeense agressori olemasolule seal piirkonnas, olgu selleks siis viirus, bakter või algloom. Ja kui selline olukord peaks tekkima, reageerib meie immuunsüsteem selles purunenud raku piirkonnas üliraevukalt – koheselt rünnatakse piirkonda valimatult toksilised ainetega (nt. vesinikperoksiid), isoleeritakse hapnik, ellu äratatakse ja piirkonda transporditakse “poolpimedad” tütotoksilised rakud ja muudetakse muul viisil normaalne elu (ka patogeeni elu) piirkonnas võimatuks. Ja selle omaduse eest peame oma immuunsüsteemi ka tänama, kui üht kõige täiuslikumat valvurit, mis meil on võimaldanud nii ressurssiderikka organismi evolutsioonis omanadada.

Kuid tulgem tagasi lihasvigastuse juurde. Olukord, mis tekib lihasvigastusel, on esmastel minutitel ja tundidel analoogiline rakke purustava patogeeni sissetungiga. Käivituvad kaitsemehhanismid, millest annavad märku punetus, turse ja valu. Meie silma eest jääb varju, et lisaks lihasvigasuse otsesele kahjule lisandub ka immuunsüsteemi rünnakul tekitatav kahju veel terveks jäänud rakkude suhtes. On isegi avaldatud arvamust, et immuunrünnak võib trauma piirkonnas põhjustada rohkem kahju kui lihasvigastus ise. Ja selleks, et sellist suuremat kahju vältida, tuleb piirkonda kohe vigastuse tekkimise järel jahutada jääga – see aeglustab immuunreaktsiooni kulgemist.

Joonis 1. Vigastuse piirkonnas toimuvad reaktsioonid. Paneel 1. Kahjustatud lihaskoest vabanevad rakkude komponendid, mida tunnevad ära immuunsüsteemi spetsiifilised rakud ja valgumolekulid (retseptorid) teiste rakkude vahel. Paneel 2. Vastusena toimub immuunsüsteemi alarmeerimine. 3. Vigastuspiirkonda rünnatakse nö. "igaks juhuks". 4. Rünnaku järel käivitatakse kudet taastavad mehhanismid.

Kui tunnid mööduvad ja immuunrünnak raugeb, algab taastamistöö. Organismi immuunrünnakuga käib alati käsikäes kudede taastamise ergutamiseks vajalike signaalide võimendamine. Peale ohule reageerimise lainet algab taastamise laine – transporditakse kasvuhormooni, aktiveeruvad tüvirakud jne... Ja nagu immuunrünnak, nii raugeb pikema aja möödudes ka esmane taastamise kõrgaeg. Kasvuhormooni tase langeb ja tüvirakud ei kasva enam nii hoolsasti. Vigastuse paranemise areng jääb aeglasemaks ja lõplik paranemine võib nõuda väga kaua aega.

Ja nüüd jõuamegi momendini, mil mõõdukas koormus vigastatud piirkonda aitaks taastada. Kui minna sellisesse seisu jõudnud lihasega jooksma, kus valdav osa purustustest on “kinni lapitud”, siis tekkiv koormus stimuleerib veel paranemata koe juures algselt ilmselt samuti kerget stressi – kas siis kerge uue koe kahjustuse läbi immuunsüsteemi ärritamise või muude stiimulite toel. Sellises faasis ärrituse mõju on juba oluliselt väiksem – suurem osa vigastust on paranenud ja uuesti tekkiva osakaal väike võrreldes algse vigastusega. Ja nii tekib olukord, kus me ilmselt ärritust suuremalt jaolt ei märkagi, kuid taastusvahendite juurdevool taastub – tuuakse kohale uus laine kasvuhormoone, toitaineid tüvirakkudele jpm. Seejures on võimalik, et mitmekordne imuunsüsteemi ärritamine kahandab selle ründavaid reaktsioone, kuid kannab sumbumata edasi taastamiseks vajalikku signaali.

Seega, koormuse roll vigastuste juures on uue ärritava stiimuli esitame, misläbi langenud taastusprotsesse veidi forsseerida. Võimalik, et oluline osa on siin meie immuunsüsteemil, mille rolliks on tunda ära rakkude kahjustusi ja aktiveerida viimaks taastumiseks olulisi signaaliradadu.

Niisiis, sellise seletuse vaatenurgast kerkib ka meie peaküsimus – millal on käes moment, mil suurem osa lihasvigastusest on paranenud ja oleks aeg stimuleerida edasist paranemist nii, et uuesti tekkivad kahjustused tooks vähem kahju kui kasu? Ehk, kuidas saavutada maksimaalselt kiire paranemine?

Siin võiks olla abiks mõni spordiarstina töötav traumatoloog tänapäevaste uurimisvahenditega. Senine kogemus näitab, et ennem, kui saate mõne asjaliku tohtri nõu, on kaks kuud juba puhatud ja lihas niivõrd taandarenenud, et võib hakata teist uuesti kasvatama.

Siinkirjutaja “eksperimentaalne” kogemus aga on näidanud, et lihasvigastuste korral suurusjärk mõnede päevade kuni nädala möödudes saab asuda kergetele koormustele, mis ei põhjusta päris algupärast valu, mis ei põhjusta valu jätkumist koormuse lõppedes ja mis ei põhjusta järgmisel koormusel valu tugevnemist või laienemist. Järk-järgulise koormuse doseerimisega peaks õnnestuma õige ruttu jälle jalule saada. Ning kui olukord venib juba kuude pikkuseks, pole mõtet enam mingil juhul istuma jääda – sellise ajaga peaks organism olema võimeline parandama reieluumurde, paranema pimesooleoperatsioonist vms. ja kui lihasvigastus sellise ajaga pole paranenud, ei parane see “puhkemeetodiga” ka järgmise aasta jooksul.

Joonis 2. Ärritavate ja taastavate protsesside vaheline võimalik seos. Graafikul on skemaatiliselt kujutatud hüpoteetilised ärritavad signaalid peale vigastust (punane joon) ja sellele järgnevad taastavad signaalid (sinine joon). Stiimuli kadumisel vaibub nii ärritav signaal kui ka taastav signaal. Korduval stiimuli mõõdukal esinemisel ärritav signaal lõpuks sumbub, taastav signaal aga võimendub jätkuvalt tugevasti.

Lõpetuseks, ma loodan, et lugejate seas ei leidu neid, kes seda artiklit võtaksid kui minu poolset soovitust ennast lõhkuma tõtata. Vastupidi – ma ei anna siin kellegile mingeid soovitusi, igaüks olgu ikka ise oma mõistuse ja lihaste peremees ja oma tegevuse eest vastutaja. Seetõttu soovitaksin esmalt sarnast teguviisi katsetama minnes asi põhjalikult läbi kaaluda.