Kohtumised tundmatuga

Kohtumistega kipub ikka olema nii, et vahel ei oska seda momenti hinnata ja see moment läheb raisku. Võibolla ootate kellegagi kohtumist kaua, kuid temaga kohtuvad teised ja need teised võibolla ei oskagi selle kellegagi õieti kohtuda. Igatahes, kallid sõbrad - andke andeks, kui mõni neist järgnevas sissekandes kirjeldatud kohtumistest juhtus olema selline, kus minu asemel oleksid pidanud olema sina...

19. jaanuaril olime ühel järjekordsel intrvalltreeningul Itenist 35km ida poole jäävas Eldoreti linnas Kipchoge-nimelisel staadionil (hoolimata nime andnud tippjooksjast on staadion täpselt selline, nagu oli vanasti Kohilas, seega muldkate, mis muuseas on jooksmiseks paremgi kui tipp-tartaan). Võib ka märkida, et staadioni esisel väljakul tuulutatakse ja kaubeldakse maisi. Ühesõnaga, meie jooksime 1000m ja 500m lõike, ma praegu tempodest ei räägi, olgu need mõistatamiseks. Aga peale treeninguid juhtus, et pildistasin ka juhusliku valiku seal treenivatest jooksjatest ülesse. Hiljem selgus, et mõned neist olid sellised:

Vivian Cheruiyot, Berliini maailmameistrivõistluste 5000m võitja, selle ala Keenia rekordiomanik 14:22.51, jooksis umbes kilomeetriseid lõike nii-et muld lendas.

Joseph Ebuya, 5000m jooksja tippmargiga 12:51, löönud ka Bekelet ennast, jooksis nii lühemaid kui pikemaid lõike, kõiki hirmpika sammuga.

Abraham Chepkirwok, Uganda rekordimees 800m 1:43,72, paugutas staadionil 200m´seid lõike vähem kui 25 sekundiga tükk. No mõelge, 2100m merepinnast!

Ühe mulle tundmatuga juhtusin ka lahtijooksu tegema, igatahes ta arvas, et ma võiksin temaga koos lahtijookse teha. Peale esimest spurti (teate, ma võibolla polegi kunagi elus kiiremini jooksnud) ma arvasin, et ta võiks teistega edasi proovida. Ta olla alla 28 minuti jooksnud (jätaksin distantsi lugejatele mõistatamiseks), kuid nimest ei saanud kahjuks mitte sottigi aru... Ilmselt jäid veel väga paljud mulle, kui kahtlase punase nokamütsiga lumivalgele komberdajale, siiski anonüümseks.

22. jaanuaril juhtusin sörkima mööda Iteni aleviku (mis on omamoodi Aafrika-Iisaku) keskuseks olevast suurest vallide ja küngastega ümbritsetud muruväljakust. Lehmadest vabal ajal saavad lapsed kasutada seda jalgpalli mängimiseks ning jooksjad harjutamiseks. Keset väljakut oli maase toksitud ebaharilikul hulgal vaiasid ja keppe, mis ilmselt tähistasid krossivõistluste ettevalmistusi. Peale sörgiringi külas lippasin väljakult läbi, pärimaks infot toimuva kohta. Keset väljakut jagas kergelt kõhukas triiksärgis külamees korraldusi veidi kehvemas riietuses matseetede ja tokkidega varustatud külameestele, et kuhu ja milliseid keppe torgata. Minu tervitus võeti sõbralikult kättpidi vastu ja kohe selgitati ka, et homme algavad krossivõistlused ja et ka meie, valged jooksjad, oleme teretulnud. Pidin muidugi tuhandeks vabandama, et ei saa jooksuimede sabas maksimumpulsiga seasörki lasta. Peale rääkisime veel ilmast ja elust, külamees kutsus enda poole Eldoretti (kus ta muidu elavat) järgmiseks aastaks treeninglaagrisse ning nii olekski nagu jutt oma ilusa lõpuni jõudnud. Veel nii igaks juhuks küsis ta, et kas ma tean, kes ta juhtub olevat. Ma muidugi pidin sellise küsimuse peale kergelt kohmetuna (keenias on ju veel 30 miljonit inimest, keda ma üldjoontes ei tunne) ja vastama, et praegu nagu ette ei tule. Seejärel külamees vihjas, et ta on 3000m maailmarekordiomanik ja jooksnud veel mõned head tulemused ja et teda võib kutsuda Daniel. Kallid lugejad... olukord, mille ette ma olin selleks hetkeks sattunud, oli võrreldav mõnes mõttes elevandiga portselanipoes... või siis ikkagi molekulaarbioloogiga staadionil... Igatahes, arvas ta siiski, et me võiksime sellegipoolest järgmisel aastal Eldoretti laagrisse tulla.

23. jaanuaril läksin massaaži. Tegelikult ma massaažis ei käi, sest varem mul polnud Eestis sellise luksuse jaoks raha (odavam on laupäeva õhtul teha savvis üks lõdvestav õlle) ja praegu ei ole lihtsalt piisavalt tark, et sellist asja sellise hinnaklassi juures hinnata (mõne kogemuse põhjal). Niisiis, läksin massaaži, sest see maksab siin ainult 140 krooni kord ja kuna pidavat olema väga heal tasemel ja lausa tund aega, ja ka ühtlasi, kuna mul oli puusas midagi päris valusat arenemas ja kuna Kolja ei tahtnud minna. Lisaks tundsin veidi ka massööri ennast (Jeron, hollandlane, kettaheitja kasvu, aga maratoni jooksnud 2:54), kuna olin juba paar korda käinud tema ÜKE-treeningus, mis oli tõeliselt heal tasemel. Niisiis, jalutasin kohale ja astusin jooksjate küla (umbes, nagu SOS küla Põlvamaal, ainult et suure sinist värvi plekist aiaga ja väga väikeste ridamajakestega) väravatest sisse. Kõigepealt, kuna Jeron oli veel lõunal, kutsusid õuel viibivad jooksjad mind enda seltsi istuma (jooksjad ise ei ole nagu Põlvamaal, pigem nagu MM ja OM finaalides). Peale veidikest viibimist, tuli ka Jeron ise pärale. Alustuseks sain teada oma liikumisaparatuuri üldseisu - jäsemete ja liigeste painduvuse, kõõlus-lihasaparaadi venivuse ja pingete erinevused ja nii edasi, kuni viimaks ütles ta täpselt, mis mul joostes probleeme valmistab - ja igal korral kümnesse! Seejärel ragistas ta mind kuidagi niiviisi lahti, et ma paar korda pidin karjete vältimiseks rätikut hammustama. Ja kogu see väänamise ja pööramise, pigistamise ja sikutamise sessioon vältas kokku poolteist tundi. Vahepeal ajasime muidugi ka veidi niisama juttu ja selgus, et Jeron on olnud pikemat aega Arsenali vutiklubi füsioterapeudiks...

Keenia jooksjate juurde suunas teda midagi (te mõelge milline kaotus rahas, kui võrrelda jalgpalliga!), mida oma elu kutsumust mitte leidnud inimesed ilmselt ei mõista. Igatahes, liikumisaparaat avaldas sügavat rahulolu ja tulemust nägin lausa oma silmaga - enne ja pärast erinevus oli mõne painutuse või pöördenurga juures ca 25 kraadi. Muuseas, üks jooksja oli samal ajal koos minuga samas ruumis, teda töötles Jeroni assistent. Jutu käigus selgus huvitaval kombel, et ta sai mõni päev tagasi Dubai maratonil õige napilt Gebreselassie käest 2:06´ga lüüa... Ma muidugi ei hakanud teda hurjutama.