Üle tulemine

Arvake, miks ma ammu kirjutanud ei ole? Üks põhjus, nagu arvata võib, on muidugi töös – ma nimelt töötan mustas augus, mis neelab kogu jõu ja energia. Kuid teine põhjus on Aafrikast naasmine. Seda mitte selle otseses füüsilises asukoha muutust tähistavas tähenduses, vaid oma pigem palju laiemas tähenduses. Nimelt, keskkonna muutus Aafrika mandrilt Põhja-Euroopasse tulles on umbes nagu soojast siniveelisest basseinist otse pimedasse tormisesse jääauku sattumine. Ja inimesele tekitab selline asi tavaliselt esimese reaktsioonina kananaha ihule, seejärel vallutab keha vappekülm, mis läheb kiiresti üle kontrollimatuks krambihooks, mis lõpeb apaatsusse langemise ja viimaks rahus minna laskmisega.

Mõnes mõttes on Kesk-Aafrika inimesed ja elu-olu nagu lastel hällipaigas – inimkonna sünnimaal elamine tähendab paratamatult elamist sellele liigile kõige sobivamas paigas, mangosid kasvatava maa ja sooja päikese emalikus hooles. Eurooplased on aga nagu suureks kasvanud ja sellest vanematekodust Arktika ekspedistsioonile lahkunud. Heitnud kõrvale emaliku hoole, on elu neid muutnud, painutanud ja räsinud, jättes alles selle, mida hiljem nimetatakse „elukogemuseks“, kuid mis põhimõtteliselt pole midagi muud kui üks alalõpmata toimuv kalkuleering olukorra maksimaalsest ärakasutamise võimalusest ning pidev valmistumine võitluseks ja võitlemine ise. Alati käib võitlus, konkurents ja ettevalmistumine. Niisiis, koju jõudmine oli igas mõttes parajaks katsumuseks vappekülmaga ja ainus mis veel puudu jäi, oli apaatsusse langemine. Kuid töö kõrvalt jäi ära hea rida treeninguid ja ühel päeval avastasin, et pole neli nädalat kellegagi suhelnud jättes välja töised asjad.

Mõeldes tavalise kräsupäise Aafrika migrandi peale... Pärast „Euroopa paradiisiväravatest“ läbiastumist tema ees avanev keskkond on ilmselt kordades enam jahmatav – nii mõneski mõttes nagu koduukse eest parimate meelituste saatel sattuda lahinguvälja turmtulle. Mõelge end korraks Iteni savionnide vahelt vaikselt külateelt ühe hetkega meie hommikusse täis tihedat liiklust, tööle ruttavaid asjalikke valgeid - kogu seda karjeristlikku konkurentsi, ettevalmistuste pagasit, mis iga inimene hoiab, et ellu jääda.

Ilmselt tahab sellise jahmatuse peale nutt peale tulla ja et kõikvõimalikud edasised plaanid parema elu või elatise leidmiseks sulavad kokku nagu küünlajupp lõkkes, on üsna loomulik. Täielik nõutus, isegi kahetsus võtab maad. Kuid peale pole hakata midagi peale apaatselt maas kükitamise. Ja kujutage pilti, ma rääkisin neile aafriklastele palju kordi, kui nad arvasid, et eurooplased on vabad ja rikkad, et see on sageli hoopis teisiti ja nad ei uskunud mind! Aga kas teie usute?