Varjatud ainest spordis

Tere kõigile! Suvistest treeningkoormustest tingituna pole ammu enam kirjutanud ja seda on näha ka viimasel kuul külastuste arvu olulisest kahanemisest. Kuid loetavus pole antud blogis mingi eesmärk, kuna muidu võiks kirjutada selliseid intrigeerivaid artikleid, nagu kirjutab suusablogistaja Hr. Pullerits. Meil siin on tegemist siiski selge reaalala – jooksuspordi – ümber keerlevate teemadega. Seepärast võib olla ka väga rahul, et üht ja sama pilti näitava staatika ümber suurem lugejate dünaamika õige pea vaibub, Newtoni III seadusest – kui ei loksuta, siis ei loksu.

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.

Pean möönma, et olles nüüdseks viibinud kestvusjooksuspordi juures järjepidevad 10000 kilomeetrit, olen hakanud tasapisi asjadest aru saama… peamiselt tagantjärele aru saama.

Sportlik tulemus on nagu maailmaruum – selle kogumassist moodustab nähtava aine mass vaid mingi osa, kuid kindlasti mitte kogu massi. Mõõdetud kolmetraažid, kiirused, pulsisagedused, intervallide pikkused – kõik see kella ja kaardi abil toimetatav kuulub sportliku tulemuse nähtava massi alla. Ja kõik see ülejäänud, mida ma kas ei oska või ei saa mõõta – lihaste kahjustuste paranemine, vere seisukord, vitamiinide ja toitainete optimaalsus, organismi taastumise üldine tase – see tuleb arvata varjatud massi hulka. Ja nii, nagu universumi varjatud aine olemasolust oldi teadlikud juba päris ammu, nõnda olin ka mina teadlik juba esimesest jooksukilomeetrist, et teoreetiliselt peaks jooksutreeningutes olema veel midagi, lisaks mõõdetavatele koormustele.

Kuid mis uuenduse toob „teooriale“ kümnetuhandes kilomeeter? Nii nagu astrofüüsikas, sai ka minule alles nüüd selgeks, et varjatud massi osakaal võib olla väga suur. Universumi teoorias kehtib 10%-reegel – ca 10% on nähtavat ainet ja ca 90% varjatud ainet. Kas ka sportlikus saavutuses kehtib 10:90 reegel, ei oska öelda, kuid vähemalt 50:50 kindlasti, vähemalt 10000 kilomeetri sihipärase läbimise järel tundub nii. Eriti arvestades, kui kesiselt jooksis siinkirjutaja tunnijooksul. Siinkirjutaja peab ka möönma, et esmakordselt on tal õnnestunud suveperioodil külmetushaigusesse haigestuda, koguni kaks korda. Seega, teatud varjatud mass toimib. Kui siinkirjutajal oleks võimalik mõõta jooksukilomeetritesse ka kõik varjatud massi elemendid, siis treeningprotsessi summaks tuleks hooaja lõikes ca 0 - 1000 km.

Ja siit ka rõõmustav järeldus – kogu selle varjatud poole kasutamine treeningprotsessis pakuks võimaluse suureks sportliku tulemuse tõusuks. Ka kõige elementaarsemate spordifüsioloogiliste näitajate registreerimine peaks aitama targematel teha treeningotsuseid, mille efektiivsus oleks kordi suurem minu senisest otsustest. Ja kui jooksja on nõus jooksma 10000 kilomeetrit, siis saab lugeda väga innustavaks asjaolu, et 10% reeglist lähtudes ideaaljuhtudel on võimalik anda sellele senisel efektiivsuseskaalal 100000 jooksukilomeetri mõju! Ka pooleteisekordne efektiivsuse kasv oleks erakordne. Ja reaalsuses kerkib siit edasi juba väga palju küsimusi.

Fotoreportaaž III alternatiivsest jooksulaagrist

Niisiis, nagu lubatud, kajastatakse alternatiivsete jooksjate laager teemal „Elu nagu Jürgensonidel“ lisaks eelnenud tekstivormile ka alternatiivses piltvormis, mis kergendab arusaamist eelkooliealiste, lugemispuude või lihtsalt halva lugemisoskusega indiviidide seas. Luulevormis esialgu reportaaži kavas ei ole, kuna sport on selgelt reaalala. Niisiis:

Foto 1. Kiviõli on progressi ja tuhamägede linn!

Foto 2-3. Ülal: Alternatiivsete jooksjate jooksulaagri ehk alternosooriumi territooriumi üldvaade. All: This is a Wireless Network Area.

Foto 4. Masinad ja aparaadid laagris. Esiplaanil laagris esimesena tööle hakanud masin – raadioaparaat (all paremas nurgas). Ei oska kommenteerida, mida need TYSK dressiga mehed seal aidas teevad.

Foto 5-6. Ülal: hommikul väljas. All: hommikul toas.

Foto 7-8. Hommikuti oli tuba mingeid vaklu täis.

Foto 9. Masinad ja aparaadid laagris. Pang-Kook-Kaevmasin 1000 (PKKM-1000) null-asendis.

Foto 10-12. Peldikute Ehituskeskuse (PEK) Viru osakonna eesrindlikud töötajad tööhoos.

Foto13-15. Masinad ja aparaadid laagris. Äsja valminud kemmerg V2 (K-V2). Ülal – projektsioon nurga tagant. All vasakul – frontaalprojektsioon. All paremal: Liftide ja lennukite sarnaste masinate turvalisuse ehitusjärelvalveinspektor on rahul pärast tutvumist vastvalminud K-V2´ga.

Foto 16. Mitu sokki on pildil? Alternosoorium oma hiilgepäevil.

Foto 17. Mehed laudas.

Foto 18-19. Ülal – kätte on jõudnud ettelugemistund. All – tunni teemaks on keskmaajooks.

Foto 20. Toas tehakse toitu niiviisi.

Foto 21-22. Õues tehakse toitu aga niiviisi.

Foto 23-24. Vasakul: masinad ja aparaadid laagris – pliita 2000 (P2000). Paremal: alternosooriumi argipäev – kuivavad jooksusussid.

Foto 25-26. Alternosooriumi argipäev. Ülal: Mario otsustas mustad nõud ära visata. All: Mart kõnnib unes.

Foto 27. Alternosooriumi argipäev. Vikerraadio soovikontserdi nautleja. Laulab H. Lääts „Tänav pink ja puu“.

Foto 28-29. Ülal: töö teeb parasjagu Jänesest inimese. All: peremehe murelik pilk.

Foto 30. Alternatiivsete Jooksjate Selts ja sõbrad.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

EPILOOG

Alternatiivsete jooksjate III laager

Ida-Virumaa, Rebu küla 20. - 24. juunil 2008


Sedapuhku on siis toimunud juba kolmas alternatiivsete jooksjate jooksulaager. Jooksjate laagri seekordseks teemaks oli “Elu nagu Jürgensonidel”. Peab ette vabandama, et fototõendid ilmuvad järgmises sissekandes ja esialgu piirdume laagri faktoloogiliste kabariitide kirjeldamisega. Niisiis:


Sportlased: Ralf Lipp, Mart Andresson, Mario Mustasaar, Jaan Jänes, Ülari Kais, Rainis Venta
Külalissportlased (ei teinud kaasa, küll aga elasid kaasa): Ragnar Lipp, Rauno Palmi


Toimunud treeningud:

Reede, 20. juuni.
Õhtul – kross 15 km (4.30 > 4.15 / km); Lipp, Andresson, Mustasaar, Venta. Kasutati Karurada: Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Rebu.

Laupäev, 21. juuni.
Hommikul – intervalltreening: Lipp, Mustasaar, Andresson 3 X (2000m + 1000m) [3:35/km ja 3:30/km]; Venta 5 X 2000m [3:45/km]. Kasutati 2 km lõiku Aruküla – Savala teel, lühike kilomeeter kruusateel, pikk kilomeeter asfaldil.
Õhtul – taastav jooks 12 km (5.00/km); Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Marsruut Rebu – Aruküla – Uniküla – Aidu karjääri teed (no public access) ja mäed – Aidu-Liiva – Maidla

Pühapäev, 22. juuni.
Päeval– pikk kross. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais: 26 km [4.20 > 4.00/km], marsruudil Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Veneoja – Mehide – Aruvälja – Savala – Maidla; Venta: 39 km [4.30 – 4.20/km], eksiteel Rebu – Aruküla – Rääsa – Lipu – Tarumäe – Arvila tee– Lipu – Rääsa – Aruküla – Savala – Maidla

Esmaspäev, 23. juuni.
Õhtul – taastav jooks 10 km [5.15 – 5.00/km]. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Kursil Rebu – Savala – Rebu, jooksjad nagu allveelaevad, nii palju sadas vihma.

Teisipäeval treeninguid ei toimunud, asuti kella 7.45 rongile Kiviõli raudteejaamas


Laagris läbitud koondkilometraažid:

Lipp, Mustasaar, Andresson: 78 km
Jänes, Kais: 48 km
Venta: 91 km


Toitumisest:

Peamiselt toituti kartulist, mis koguti mullu sügisel kohalikelt põldudelt, selle kõrvale haugatavast suitsutatud ulukilihast, mis koguti jahihooajal vendade Lippude poolt ümbruskonna metsadest ja 7-vilja pudrust ning võileibadest, mis soetati Kiviõlist. Lisaks, söödi palju tomateid, õunu ja kapsast, hea mitu liitrit keefiri ja sellest tehtud kama ning ühel korral ka makarone baklažaani-tomatimögaga, mis kõik samuti Kiviõli-päritolu. Suurepärase söömaaja valmistas Ralfi vanaema pika krossijooksu lõpuks. Viimastel hommikutel oli võimalik kosutada end ka luksusliku kohviga.


Eelarve:

Laagri kulud valuutas moodustusid vaid toitumisega seotud kuludest. Kokku tuli välja käia umbes 630 krooni, mis jagunes üllataval kombel umbes 100.- per nosu. Maksmata jäi elektrikulu, mille eest olid hoolt kandud liinivargad, mistõttu õnneks elektrit meil tarvis ei läinud. Vesi pärines kohalikust kaevust, koogu küljes olev pang lubas seda ammutada minimaalse valuutakuluga. Pliidi kütmiseks kasutati põlevkivi asemel puitu, mille umbes 1 m pikkused ja 10 cm läbimõõduga halud olid pärit kohalikust tuulemurrust, mistõttu küttekulud võttis enda kanda emake loodus. Puhtmuidu pakkus katust hoone, mis oli ehitatud eelmise sajandi alguses ja renoveeritud eelmise sajandi keskel, selle eest kandsid hoolt Lippude ajaloolised eelkäijad.


Taastus- ning rekreatiivsed masinad ja aparaadid laagris:

Raadioaparaat vaimsete taastamisprotseduuride läbiviimiseks, kook-pang-kaevmasin karastamisprotseduuride läbiviimiseks, kõrgtehnoloogiline välitualett-masin (masinafunktsioon täpselt selgitamata, kuid üldpõhimõte on seotud gravitatsioonijõuga – kõik asjad kukkusid kenasti augu põhja).


Loengud ja seminarid:

Laagri seminarides oli kaks läbivat teemat: legendaarsete eesti jooksjate sportlaseteed (Hubert Pärnakivi, Lembit Virkus, Enn Sellik, Ants Nurmekivi, Peeter Varrak, Mihhail Velsvebel, Rein Tölp, Mart Vilt, Rein Leinus, Jüri Lossmann, Pavel Loskutov jne...) ning pikamaajooksu alade areng Eestis ja maailmas. Eriti populaarseks osutusid raamatust ”Legendaarne Hubert Pärnakivi” ette loetud palad.


Meelelahutus:

Laagris oli võimalik nautida mitmeid toredaid meelelahutuslikke tunde. Neid tunde pakkusid eelkõige kaugemal laanes kukkuv kägu, samuti keset õue askeldav hall-õgija ning veiseparm. Vahel pakkus meelelahutuslikke tunde ka nahkses sovhoosi zootehniku vihmakuues välipliidil kartuleid keetev või auku kaevav kuju. Kuid samas peab märkima, et suurima publikuhuvi ja vaimustuse pälvisid siiski Vikerraadio õnnitluste-soovikontsertide tunnid hommikuti. Meelt lahutas kindlasti ka igapäevane kaevuveega karastamine. Laupäeval, 22. juunil, võeti ette ka meelelahutuslik retk Maidla valla jaanitulele Soonurme külla, tagasiteel lahutus meel üsna hästi.


Muud vajalikud tegevused ja toimetused:

Puude raiumine ja tükkideks lõhkumine, sääskedele nimede andmine (laagri lõpuks jäi ellu minu teada vaid Endel), võimalikult paksu suitsu tekitamine siseruumides pliidi kütmisel ja seal sees viibimine, kemmergus viibimine, nõude pesemine ja siis uuesti mustaks tegemine, treeningpäevikute täitmine jpm.


Lõppsõna:

Maratonlaste blogis märgib jooksumees Kristo Reinsalu ühes viimases sissekandes, et on treenitud igasugustes tingimustes ja igasuguse ilmaga. Alternatiivsete Jooksjate Seltsi kongressil Rebul arutleti nende kõikvõimalik tingimuste ja ilmade üle ja teostati põhjalik uurimuslik analüüs. Võttes analüüsi tulemused ühte lausesse kokku - Rebutingimustes ta siiski jooksnud ei ole, mitte ükski jooksjate klubi ega seltskond ei ole, vähemalt käesoleval aastatuhandel. Peab aga eriti rõhutama, et tingimused ei ole Alternatiivse Jooksu Seltsi seisukohast sugugi olulised. Oluline on laagri maksumus, mis peab olema jõukohane üliõpilaste ja teadustöötajate võimalustele, mis Eestis jääb alla keskmist latti. Niisiis Alternatiivsete Jooksjate Selts soovib oma ainulaadseid odavlaagreid jätkata ja minna arengus ka edasi ning järgmise laagri teemaks ongi juba välja pakutud “Elu nagu koopainimestel”, mis peaks kohe eriti odavaid võimalusi pakkuma.

“Keegi ei tahtnud alla anda” – Dr. Šlepikovski rindepäevik

Dr. Šlepikovski päevikust võib peale kolme kuu pikkust saladuslikku vaikusepausi lugeda järgmiseid ridu: “Peale rohkem kui kolme kuu pikkust võitlust mitmelt poolt peale tungivate minust oluliselt suuremate objektidega, olen viimaks saanud võimaluse paar rida kirjutada. Peab ette hoiatama, et kes neid ridu loeb, peaks eelnevalt endale teatavaks tegema kas on ta ikka täisterve ja murdumatu närvikavaga inimene. Olles sattunud südantpitsitavalt ebavõrdse ja stiihilise võitluse keskele olen olnud sunnitud viimase kolme kuu jooksul oma rindepäevikusse kirjutama järgmisi kronoloogilisi märkmeid:

kuni 18. aprill: sihikindel ja teatavat mõistlikku edu kandev edasiliikumine rindel nimega “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine”, vaid ehk kahkjaspunane koidupuna reedab peatselt algava võitluse stiihiat ja rahu peatset purunemist.

18. aprill: murranguline sündmus, deemonlike bürokraatiliste jõudude kallaletung rindel nimega “Magistritöö vormistamine”, süütute magistrantide ees plahvatavad salarelvana tähtaegade pommid.

19. aprill – 29. aprill: mobilisatsioon paiskab rindele “Magistritöö vormistamine” aina suuremaid jõude, kuid sellest hoolimata muutub seisukord ikka aina keerulisemaks. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine aeglustub.

24. – 29. aprill: algavad eriti rasked lahingud valkude analüüsi ja immunofluorestsentsanalüüsi lõikudel, ennastsalgav võitlus käib nii päeval kui ka katkemisteta öösel. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine seiskub, samas püütakse vältida taandumist.

30. aprill – 5. mai: vaenlane murrab rindest “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” läbi, vastupanu murrab viirushaigus, mis surub 39°C palavikuga võitleja viieks päevaks voodisse. Krossi eestikate lahing tuleb lugeda kaotatuks. Sellest hetkest püütakse päästa mis päästa annab. Viimaks seiskub pealetung ka rindel “Magistritöö vormistamine”. Tume ja raske pilv on laskunud meie saatuse kohale, paljud hakkavad ette kuulutama kaotust kõigil rinnetel.

5. mai – 23. mai: kapituleerumine rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” – kaotused: jooksutunnetusest võõrdumine, pulss keskmisest 15 lööki kõrgem, kehamassi kadu 3 kg. Justkui saatuse kaheteraline mõõk oleks teos – ka olukord rindel “Magistritöö vormistamine” aina halveneb.

23. mai – 28. mai: pinge rindel “Magistritöö vormistamine” kasvab maksimumini, väga rasked lahingud Western blotinguga, uneaeg puudub täielikult. Kuid ennastsalgava seltsimeeste töö ja kavaluse abil õnnestub pöörata olukord kasulikku suunda ja niiviisi 28. mail kell 16.30 toimub rindel “Magistritöö vormistamine” tõeline ja mõneti ootamatu läbimurre, katsete lõplik vormistamine toimub 2 tundi enne töö trükki andmist. Töö saab esitatud.

6. juunil kell 13.02: magistritöö komisjon kapituleerub igasuguste küsimusteta, loovutades magistrikraadi, tegevus rindel “Magistritöö vormistamine” tuleb lugeda edukalt lõpetatuks.

7. juuni – 17. juuni: vabanenud ja edukast lahingust joovastunud jõududega algab uus ja seninägematult tõhus pealtung spordiga seotud rindel. Rinne nimetatakse ümber “Maratoni eestikateks valmistumine”. Nende kümne päeva sees toimub veel uus taktikaline operatsioon “Doktoritöö projekti esitamine” ja mõned pidulikud sündmused ning minu suurima heameele jaoks toimub olukorra rahunemine.”

Niisiis, võib kokkuvõtvalt märkida, et Dr. Šlepikovskil läksid need kolm kuud nagu vesi kerisele. Loodetavasti on ta varsti jälle virges jooksuhoos ja võib ka mõne huvitava artikliga meie vaimu kosutada.

Muuseas, tähelepanu-tähelepanu, reedel alustab tööd järjekordne Alternatiivsete Jooksjate Jooksu- ja Reakreatsioonilaager “Laufen Macht Frei”, mis toimub seekord idabloki maakonnas Ida-Virumaal legendaarse jooksuperekonna Lippude aiamaal. Väljasõit koos kõigi huvilistega toimub kohe ja homme, reedesel päeval, bussiga pealelõunasel ajal alguses Tartust Jõhvi poole. Informatsiooni peab küsima kiiremas korras järgmiste isikute käest: Hr. Ralf Lipp (Bak. Sc. sport).

Positiivsed jooksukäärid

Nagu juba eelmisel korral mainisin - sport on selgelt reaalala. Ja nüüd ka üks reaalpiltmõistatus. Mis on pildid?

Kõik need, kes arvasid et pildil on positiivsed jooksukäärid, võivad ennast autasustada õige vastuse puhul. Aga kust siis tulevad positiivsed jooksukäärid. Lahendame selle küsimuse koos.

Kõigepealt oletame, et me soovime hinnata, kui palju on meie jooks tulemuslikum praegu, võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Võtame näiteks võrreldavateks jooksuliikideks (treeningvahenditeks) pika, üle 20 km krossijooksu. Jooksja arenemist märkivaks parameetriks on tavaliselt jooksja kiiruse kasv. Samas, oluline parameeter on veel jooksu ökonoomsus. Seega, jooksja areneb, kui ta suudab joosta kiiremini ja samas ka ökonoomsemalt.

Niisiis – jooksu kiirust saame mõõta kui mõõdame joostud vahemaa ja selle läbimiseks kulunud aja. Jooksu ökonoomsust, seda saame mõõta näiteks energiakuluga meetri või kilomeetri kohta. Mida ökonoomsem on jooksja, seda vähem energiat ja sellega ressurssi kindla vahemaa läbimiseks kulub. Ja nii saame mõõta, kui palju kiiremini me praegu jookseme ja kui palju ökonoomsemalt me praegu jookseme, võrreldes eelmise aasta näitajatega.

Ja ongi jooksukäärid käes - kanname ühele ja samale teljestikule jooksukiiruse muutumise ja ökonoomsuse muutumise ajas. Et neid erinevate ühikutega (kiirus m / s ja energiakulu J / m) suurusi siiski samas teljestikus võrrelda, tuleks tulemus teha lihtsalt suhtarvudeks, näiteks kiiruse kasv esitada protsentides eelmise aasta kiirusest ja energiakulu kasv samuti protsentides eelmise aasta energiakulust

Selline graafik näitab, kas areng on olnud positiivne või pigem millegi arvelt. Kui kaks sirget kaugenevad teineteisest aasta-aastalt, siis on meil positiivsed jooksukäärid ja me jookseme ikka ja üha tulemuslikumalt ja kui lähenevad teineteisele, siis negatiivsed jooksukäärid ja igal aastal jookseme aina vähem tulemuslikumalt.

On ka selge, et võrrelda saab vaid sarnaseid treeninguliike ja sarnastest treeningtsüklitest pärit treeningute andmeid. Antud näites olen mõõtnud nelja 2007 aasta märtsi ja nelja 2008 aasta märtsi 24-28 km pikkuse krossi parameetreid ja graafikule kandsin nende väärtuste aritmeetilise keskmise muudu. Ja mis selgus! Selgus, et sama energiakulu juures kilomeetrile suudan pikka krossi joosta võrreldes eelmise aastaga keskmiselt ca 15% kiiremini.

Ja siia lõppu üks vahepala pulsimeetrite kui mõõteseadmete kasuks. Mitmed jooksjad väidavad, et pulsimeeter on mõttetu riistapuu! Selline väide on analoogiline näiteks voltmeetri kasulikkuse mõtestamisega. Oskamatu inimene mõõdab pinget patarei klemmide vahel keelega ja märgib tulemuseks “täis” või “tühi”, oskaja inimene mõõdab selle pinge voltmeetriga ja saab täpselt teada, millises seisundis patarei parasjagu on ja millise töö tegemiseks seda veel kasutada saaks. Nii et, see (sport) on ikka individuaalne...

Jooksuarvesti

Uuriv reaalteadlane püüab alati uuritavat objekti kirjeldada otsides sellel mõõdetavaid väärtusi. Nii uurib perenaine trepikojas elektrikapi pilusse piiludes elektriarvestit majapidamiseks kulunud füüsikalise töö teadasaamiseks ning Jehoova tunnistaja sama seadet mõõtmaks tõenäosust pereliste kodusolemisest. Sportki on nagu füüsika – selgelt reaalala. 1 aasta ja 6,5 kuud on möödas sihipärase jooksutreeningu algusest. Niisiis, väike vahekokkuvõte:

723 h (tundi) jooksurajal veedetud aega ja 2253 MJ (megadžauli) tööd. Uuritava keha (jooksva keha – toim.) võimsuseks tuleb 866 W (vatti).

Niisiis, uuritava keha abil oleks teoreetiliselt võimalik täita keskmise röstri kohuseid või läita 14 poola 60 vatist elektripirni või ajada kogu tehtud tööga 0 kraadilt keema 5,3 tonni vett. Sellega võib jääda minusugune väike keha ikka rahule küll.

Samas, kineetilised väärtused: tempo pikal krossil (>18 km) on arenenud 5.20 min / km – 4.35 min / km; d = 45 s / km. Vaatan siin enda ümber, küll subjektiivselt või objektiivselt, aga ikkagi teised jooksevad minust üldiselt mööda (eriti Jänese rajal hommikujooksu tegevad inimesed). Ei, sellega rahul ei ole.

Täitsa nii paljalt lähedki või!?

Võrreldes eelmise nädalaga on see nädal nüüd midagi täiesti erisugust. Eriskummalisus oli selgesti tajutav juba eelmisel laupäeval pika krossi ajal. Jooksu alustades pistsin tasku kindad, jooksu käigus mütsi ja viimaks muutus asi päris sensuaalseks - maha võeti ka sall ning alussärkki hakkas soojas kevadtuules püksivärvlist lahti. Ja pühapäeval, kui olin saanud just taastava jooksu esimese sammu teha, hüüatas mu ema veel aiast järele: "Nii paljalt lähedki nüüd või!?".

Terve selle nädala alguse töötasin uue olukorra kallal - jooksul järgisin tuuli, temperatuure staadionil ja krossiradadel. Ja nii jäi juba kolmapäevasel treeningul koju talvine kere - jooksujakk, müts ja sall. Kuid täna, mil päev läbi oli taevas näha üks keha näilise eredusega –26,74, astusin juba selle päris otsustava sammu. Tempojooks staadionil kulges lühikestes pükstes ja T-särgiväel, esimest korda sel hooajal.