Alternatiivsete jooksjate III laager

Ida-Virumaa, Rebu küla 20. - 24. juunil 2008


Sedapuhku on siis toimunud juba kolmas alternatiivsete jooksjate jooksulaager. Jooksjate laagri seekordseks teemaks oli “Elu nagu Jürgensonidel”. Peab ette vabandama, et fototõendid ilmuvad järgmises sissekandes ja esialgu piirdume laagri faktoloogiliste kabariitide kirjeldamisega. Niisiis:


Sportlased: Ralf Lipp, Mart Andresson, Mario Mustasaar, Jaan Jänes, Ülari Kais, Rainis Venta
Külalissportlased (ei teinud kaasa, küll aga elasid kaasa): Ragnar Lipp, Rauno Palmi


Toimunud treeningud:

Reede, 20. juuni.
Õhtul – kross 15 km (4.30 > 4.15 / km); Lipp, Andresson, Mustasaar, Venta. Kasutati Karurada: Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Rebu.

Laupäev, 21. juuni.
Hommikul – intervalltreening: Lipp, Mustasaar, Andresson 3 X (2000m + 1000m) [3:35/km ja 3:30/km]; Venta 5 X 2000m [3:45/km]. Kasutati 2 km lõiku Aruküla – Savala teel, lühike kilomeeter kruusateel, pikk kilomeeter asfaldil.
Õhtul – taastav jooks 12 km (5.00/km); Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Marsruut Rebu – Aruküla – Uniküla – Aidu karjääri teed (no public access) ja mäed – Aidu-Liiva – Maidla

Pühapäev, 22. juuni.
Päeval– pikk kross. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais: 26 km [4.20 > 4.00/km], marsruudil Rebu – Aruküla – Rääsa – metsasiht – Veneoja – Mehide – Aruvälja – Savala – Maidla; Venta: 39 km [4.30 – 4.20/km], eksiteel Rebu – Aruküla – Rääsa – Lipu – Tarumäe – Arvila tee– Lipu – Rääsa – Aruküla – Savala – Maidla

Esmaspäev, 23. juuni.
Õhtul – taastav jooks 10 km [5.15 – 5.00/km]. Lipp, Mustasaar, Andresson, Jänes, Kais, Venta. Kursil Rebu – Savala – Rebu, jooksjad nagu allveelaevad, nii palju sadas vihma.

Teisipäeval treeninguid ei toimunud, asuti kella 7.45 rongile Kiviõli raudteejaamas


Laagris läbitud koondkilometraažid:

Lipp, Mustasaar, Andresson: 78 km
Jänes, Kais: 48 km
Venta: 91 km


Toitumisest:

Peamiselt toituti kartulist, mis koguti mullu sügisel kohalikelt põldudelt, selle kõrvale haugatavast suitsutatud ulukilihast, mis koguti jahihooajal vendade Lippude poolt ümbruskonna metsadest ja 7-vilja pudrust ning võileibadest, mis soetati Kiviõlist. Lisaks, söödi palju tomateid, õunu ja kapsast, hea mitu liitrit keefiri ja sellest tehtud kama ning ühel korral ka makarone baklažaani-tomatimögaga, mis kõik samuti Kiviõli-päritolu. Suurepärase söömaaja valmistas Ralfi vanaema pika krossijooksu lõpuks. Viimastel hommikutel oli võimalik kosutada end ka luksusliku kohviga.


Eelarve:

Laagri kulud valuutas moodustusid vaid toitumisega seotud kuludest. Kokku tuli välja käia umbes 630 krooni, mis jagunes üllataval kombel umbes 100.- per nosu. Maksmata jäi elektrikulu, mille eest olid hoolt kandud liinivargad, mistõttu õnneks elektrit meil tarvis ei läinud. Vesi pärines kohalikust kaevust, koogu küljes olev pang lubas seda ammutada minimaalse valuutakuluga. Pliidi kütmiseks kasutati põlevkivi asemel puitu, mille umbes 1 m pikkused ja 10 cm läbimõõduga halud olid pärit kohalikust tuulemurrust, mistõttu küttekulud võttis enda kanda emake loodus. Puhtmuidu pakkus katust hoone, mis oli ehitatud eelmise sajandi alguses ja renoveeritud eelmise sajandi keskel, selle eest kandsid hoolt Lippude ajaloolised eelkäijad.


Taastus- ning rekreatiivsed masinad ja aparaadid laagris:

Raadioaparaat vaimsete taastamisprotseduuride läbiviimiseks, kook-pang-kaevmasin karastamisprotseduuride läbiviimiseks, kõrgtehnoloogiline välitualett-masin (masinafunktsioon täpselt selgitamata, kuid üldpõhimõte on seotud gravitatsioonijõuga – kõik asjad kukkusid kenasti augu põhja).


Loengud ja seminarid:

Laagri seminarides oli kaks läbivat teemat: legendaarsete eesti jooksjate sportlaseteed (Hubert Pärnakivi, Lembit Virkus, Enn Sellik, Ants Nurmekivi, Peeter Varrak, Mihhail Velsvebel, Rein Tölp, Mart Vilt, Rein Leinus, Jüri Lossmann, Pavel Loskutov jne...) ning pikamaajooksu alade areng Eestis ja maailmas. Eriti populaarseks osutusid raamatust ”Legendaarne Hubert Pärnakivi” ette loetud palad.


Meelelahutus:

Laagris oli võimalik nautida mitmeid toredaid meelelahutuslikke tunde. Neid tunde pakkusid eelkõige kaugemal laanes kukkuv kägu, samuti keset õue askeldav hall-õgija ning veiseparm. Vahel pakkus meelelahutuslikke tunde ka nahkses sovhoosi zootehniku vihmakuues välipliidil kartuleid keetev või auku kaevav kuju. Kuid samas peab märkima, et suurima publikuhuvi ja vaimustuse pälvisid siiski Vikerraadio õnnitluste-soovikontsertide tunnid hommikuti. Meelt lahutas kindlasti ka igapäevane kaevuveega karastamine. Laupäeval, 22. juunil, võeti ette ka meelelahutuslik retk Maidla valla jaanitulele Soonurme külla, tagasiteel lahutus meel üsna hästi.


Muud vajalikud tegevused ja toimetused:

Puude raiumine ja tükkideks lõhkumine, sääskedele nimede andmine (laagri lõpuks jäi ellu minu teada vaid Endel), võimalikult paksu suitsu tekitamine siseruumides pliidi kütmisel ja seal sees viibimine, kemmergus viibimine, nõude pesemine ja siis uuesti mustaks tegemine, treeningpäevikute täitmine jpm.


Lõppsõna:

Maratonlaste blogis märgib jooksumees Kristo Reinsalu ühes viimases sissekandes, et on treenitud igasugustes tingimustes ja igasuguse ilmaga. Alternatiivsete Jooksjate Seltsi kongressil Rebul arutleti nende kõikvõimalik tingimuste ja ilmade üle ja teostati põhjalik uurimuslik analüüs. Võttes analüüsi tulemused ühte lausesse kokku - Rebutingimustes ta siiski jooksnud ei ole, mitte ükski jooksjate klubi ega seltskond ei ole, vähemalt käesoleval aastatuhandel. Peab aga eriti rõhutama, et tingimused ei ole Alternatiivse Jooksu Seltsi seisukohast sugugi olulised. Oluline on laagri maksumus, mis peab olema jõukohane üliõpilaste ja teadustöötajate võimalustele, mis Eestis jääb alla keskmist latti. Niisiis Alternatiivsete Jooksjate Selts soovib oma ainulaadseid odavlaagreid jätkata ja minna arengus ka edasi ning järgmise laagri teemaks ongi juba välja pakutud “Elu nagu koopainimestel”, mis peaks kohe eriti odavaid võimalusi pakkuma.

“Keegi ei tahtnud alla anda” – Dr. Šlepikovski rindepäevik

Dr. Šlepikovski päevikust võib peale kolme kuu pikkust saladuslikku vaikusepausi lugeda järgmiseid ridu: “Peale rohkem kui kolme kuu pikkust võitlust mitmelt poolt peale tungivate minust oluliselt suuremate objektidega, olen viimaks saanud võimaluse paar rida kirjutada. Peab ette hoiatama, et kes neid ridu loeb, peaks eelnevalt endale teatavaks tegema kas on ta ikka täisterve ja murdumatu närvikavaga inimene. Olles sattunud südantpitsitavalt ebavõrdse ja stiihilise võitluse keskele olen olnud sunnitud viimase kolme kuu jooksul oma rindepäevikusse kirjutama järgmisi kronoloogilisi märkmeid:

kuni 18. aprill: sihikindel ja teatavat mõistlikku edu kandev edasiliikumine rindel nimega “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine”, vaid ehk kahkjaspunane koidupuna reedab peatselt algava võitluse stiihiat ja rahu peatset purunemist.

18. aprill: murranguline sündmus, deemonlike bürokraatiliste jõudude kallaletung rindel nimega “Magistritöö vormistamine”, süütute magistrantide ees plahvatavad salarelvana tähtaegade pommid.

19. aprill – 29. aprill: mobilisatsioon paiskab rindele “Magistritöö vormistamine” aina suuremaid jõude, kuid sellest hoolimata muutub seisukord ikka aina keerulisemaks. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine aeglustub.

24. – 29. aprill: algavad eriti rasked lahingud valkude analüüsi ja immunofluorestsentsanalüüsi lõikudel, ennastsalgav võitlus käib nii päeval kui ka katkemisteta öösel. Rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” edasiliikumine seiskub, samas püütakse vältida taandumist.

30. aprill – 5. mai: vaenlane murrab rindest “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” läbi, vastupanu murrab viirushaigus, mis surub 39°C palavikuga võitleja viieks päevaks voodisse. Krossi eestikate lahing tuleb lugeda kaotatuks. Sellest hetkest püütakse päästa mis päästa annab. Viimaks seiskub pealetung ka rindel “Magistritöö vormistamine”. Tume ja raske pilv on laskunud meie saatuse kohale, paljud hakkavad ette kuulutama kaotust kõigil rinnetel.

5. mai – 23. mai: kapituleerumine rindel “Jooksutreeningud ja krossi eestikateks valmistumine” – kaotused: jooksutunnetusest võõrdumine, pulss keskmisest 15 lööki kõrgem, kehamassi kadu 3 kg. Justkui saatuse kaheteraline mõõk oleks teos – ka olukord rindel “Magistritöö vormistamine” aina halveneb.

23. mai – 28. mai: pinge rindel “Magistritöö vormistamine” kasvab maksimumini, väga rasked lahingud Western blotinguga, uneaeg puudub täielikult. Kuid ennastsalgava seltsimeeste töö ja kavaluse abil õnnestub pöörata olukord kasulikku suunda ja niiviisi 28. mail kell 16.30 toimub rindel “Magistritöö vormistamine” tõeline ja mõneti ootamatu läbimurre, katsete lõplik vormistamine toimub 2 tundi enne töö trükki andmist. Töö saab esitatud.

6. juunil kell 13.02: magistritöö komisjon kapituleerub igasuguste küsimusteta, loovutades magistrikraadi, tegevus rindel “Magistritöö vormistamine” tuleb lugeda edukalt lõpetatuks.

7. juuni – 17. juuni: vabanenud ja edukast lahingust joovastunud jõududega algab uus ja seninägematult tõhus pealtung spordiga seotud rindel. Rinne nimetatakse ümber “Maratoni eestikateks valmistumine”. Nende kümne päeva sees toimub veel uus taktikaline operatsioon “Doktoritöö projekti esitamine” ja mõned pidulikud sündmused ning minu suurima heameele jaoks toimub olukorra rahunemine.”

Niisiis, võib kokkuvõtvalt märkida, et Dr. Šlepikovskil läksid need kolm kuud nagu vesi kerisele. Loodetavasti on ta varsti jälle virges jooksuhoos ja võib ka mõne huvitava artikliga meie vaimu kosutada.

Muuseas, tähelepanu-tähelepanu, reedel alustab tööd järjekordne Alternatiivsete Jooksjate Jooksu- ja Reakreatsioonilaager “Laufen Macht Frei”, mis toimub seekord idabloki maakonnas Ida-Virumaal legendaarse jooksuperekonna Lippude aiamaal. Väljasõit koos kõigi huvilistega toimub kohe ja homme, reedesel päeval, bussiga pealelõunasel ajal alguses Tartust Jõhvi poole. Informatsiooni peab küsima kiiremas korras järgmiste isikute käest: Hr. Ralf Lipp (Bak. Sc. sport).

Positiivsed jooksukäärid

Nagu juba eelmisel korral mainisin - sport on selgelt reaalala. Ja nüüd ka üks reaalpiltmõistatus. Mis on pildid?

Kõik need, kes arvasid et pildil on positiivsed jooksukäärid, võivad ennast autasustada õige vastuse puhul. Aga kust siis tulevad positiivsed jooksukäärid. Lahendame selle küsimuse koos.

Kõigepealt oletame, et me soovime hinnata, kui palju on meie jooks tulemuslikum praegu, võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Võtame näiteks võrreldavateks jooksuliikideks (treeningvahenditeks) pika, üle 20 km krossijooksu. Jooksja arenemist märkivaks parameetriks on tavaliselt jooksja kiiruse kasv. Samas, oluline parameeter on veel jooksu ökonoomsus. Seega, jooksja areneb, kui ta suudab joosta kiiremini ja samas ka ökonoomsemalt.

Niisiis – jooksu kiirust saame mõõta kui mõõdame joostud vahemaa ja selle läbimiseks kulunud aja. Jooksu ökonoomsust, seda saame mõõta näiteks energiakuluga meetri või kilomeetri kohta. Mida ökonoomsem on jooksja, seda vähem energiat ja sellega ressurssi kindla vahemaa läbimiseks kulub. Ja nii saame mõõta, kui palju kiiremini me praegu jookseme ja kui palju ökonoomsemalt me praegu jookseme, võrreldes eelmise aasta näitajatega.

Ja ongi jooksukäärid käes - kanname ühele ja samale teljestikule jooksukiiruse muutumise ja ökonoomsuse muutumise ajas. Et neid erinevate ühikutega (kiirus m / s ja energiakulu J / m) suurusi siiski samas teljestikus võrrelda, tuleks tulemus teha lihtsalt suhtarvudeks, näiteks kiiruse kasv esitada protsentides eelmise aasta kiirusest ja energiakulu kasv samuti protsentides eelmise aasta energiakulust

Selline graafik näitab, kas areng on olnud positiivne või pigem millegi arvelt. Kui kaks sirget kaugenevad teineteisest aasta-aastalt, siis on meil positiivsed jooksukäärid ja me jookseme ikka ja üha tulemuslikumalt ja kui lähenevad teineteisele, siis negatiivsed jooksukäärid ja igal aastal jookseme aina vähem tulemuslikumalt.

On ka selge, et võrrelda saab vaid sarnaseid treeninguliike ja sarnastest treeningtsüklitest pärit treeningute andmeid. Antud näites olen mõõtnud nelja 2007 aasta märtsi ja nelja 2008 aasta märtsi 24-28 km pikkuse krossi parameetreid ja graafikule kandsin nende väärtuste aritmeetilise keskmise muudu. Ja mis selgus! Selgus, et sama energiakulu juures kilomeetrile suudan pikka krossi joosta võrreldes eelmise aastaga keskmiselt ca 15% kiiremini.

Ja siia lõppu üks vahepala pulsimeetrite kui mõõteseadmete kasuks. Mitmed jooksjad väidavad, et pulsimeeter on mõttetu riistapuu! Selline väide on analoogiline näiteks voltmeetri kasulikkuse mõtestamisega. Oskamatu inimene mõõdab pinget patarei klemmide vahel keelega ja märgib tulemuseks “täis” või “tühi”, oskaja inimene mõõdab selle pinge voltmeetriga ja saab täpselt teada, millises seisundis patarei parasjagu on ja millise töö tegemiseks seda veel kasutada saaks. Nii et, see (sport) on ikka individuaalne...

Jooksuarvesti

Uuriv reaalteadlane püüab alati uuritavat objekti kirjeldada otsides sellel mõõdetavaid väärtusi. Nii uurib perenaine trepikojas elektrikapi pilusse piiludes elektriarvestit majapidamiseks kulunud füüsikalise töö teadasaamiseks ning Jehoova tunnistaja sama seadet mõõtmaks tõenäosust pereliste kodusolemisest. Sportki on nagu füüsika – selgelt reaalala. 1 aasta ja 6,5 kuud on möödas sihipärase jooksutreeningu algusest. Niisiis, väike vahekokkuvõte:

723 h (tundi) jooksurajal veedetud aega ja 2253 MJ (megadžauli) tööd. Uuritava keha (jooksva keha – toim.) võimsuseks tuleb 866 W (vatti).

Niisiis, uuritava keha abil oleks teoreetiliselt võimalik täita keskmise röstri kohuseid või läita 14 poola 60 vatist elektripirni või ajada kogu tehtud tööga 0 kraadilt keema 5,3 tonni vett. Sellega võib jääda minusugune väike keha ikka rahule küll.

Samas, kineetilised väärtused: tempo pikal krossil (>18 km) on arenenud 5.20 min / km – 4.35 min / km; d = 45 s / km. Vaatan siin enda ümber, küll subjektiivselt või objektiivselt, aga ikkagi teised jooksevad minust üldiselt mööda (eriti Jänese rajal hommikujooksu tegevad inimesed). Ei, sellega rahul ei ole.

Täitsa nii paljalt lähedki või!?

Võrreldes eelmise nädalaga on see nädal nüüd midagi täiesti erisugust. Eriskummalisus oli selgesti tajutav juba eelmisel laupäeval pika krossi ajal. Jooksu alustades pistsin tasku kindad, jooksu käigus mütsi ja viimaks muutus asi päris sensuaalseks - maha võeti ka sall ning alussärkki hakkas soojas kevadtuules püksivärvlist lahti. Ja pühapäeval, kui olin saanud just taastava jooksu esimese sammu teha, hüüatas mu ema veel aiast järele: "Nii paljalt lähedki nüüd või!?".

Terve selle nädala alguse töötasin uue olukorra kallal - jooksul järgisin tuuli, temperatuure staadionil ja krossiradadel. Ja nii jäi juba kolmapäevasel treeningul koju talvine kere - jooksujakk, müts ja sall. Kuid täna, mil päev läbi oli taevas näha üks keha näilise eredusega –26,74, astusin juba selle päris otsustava sammu. Tempojooks staadionil kulges lühikestes pükstes ja T-särgiväel, esimest korda sel hooajal.

Otsijooksud

Seoses sensatsioonilise talituliootamatult sündmusega, jätkaksin jooksuklimatoloogilisest vaatenurgast teemaarendust. Nimelt, selgitaksin ühe olulise mõiste – otsijooksu – tähendust (mitte segada orienteerumisjooksuga, kus jooksja kulgeb etteantud trassil).

Akadeemilise definitsioonina: otsijooks, see on jooksmiseks sobivate tingimuste otsimine joostes. Näiteks muutub ebasobiva ilmastikuoluga kohaneda püüdva jooksja jooks otsijooksuks. Nimisõnalise tüve osa on selge, see on jooks. Tegusõnaline määratlus aga defineerib uue jooksmise viisi, see on jooks koos jooksmise võimaluse otsimisega.

Näide1: Vaadates hommikul aknast välja, märkas jooksja imestuseks, et maha on tulnud pool meetrit lund. Jooksma minnes ei teadnud jooksja enam kuhu ja kuidas joosta. Kõigepealt tegi ta ühe ringi ümber Nooruse 7 ühika – ei, känguru moodi vööni lumes jooksja ei saa hüpata. Seejärel siirdus jooksja Nooruse tänavale ja tegi tiiru mööda Sanatooriumi tänavat – sanatoorsusest oli asi kaugel. Edasi otsustas jooksja otsida radu Tammelinnas, kuid 15 km tõkkejooksu lumevallidel teha on siiski raske. Kahjuks ka Tamme staadioni jooksurada oli geoloogiliselt teisene kiht kvaternaarse lumekihindi all. Ja nii siirduti, otsaesine otsingumõtetest kipras, Tähtverre, kuid tulemuseks, nagu öeldakse – ei tähti ega verd, ainult lumehanged. Ja nii jooksja otsis ja otsis kuni viimaks kilometraaž täis sai ja koju pöördus. Seega ilmastikutingimused on üks tegur, mis suunab jooksjaid otsijooksudele.

Näide2: Kord kunagi kevadisele kaunil ajal Vilniuses konverentsil olles kujunes ühe alles esimesi kilomeetreid jooksva harrastussörkija lühikesest hommikusörgist lõplikult välja umbes 18 km tunnevilniust marsruut, mis ka minu esimese otsijooksuna kirja läks. Sealjuures otsis jooksja kõrgeimat mäge, kust viimaks avanes piisav vaade, et otsida üles kodu.

Jooksuklimatoloogiast ja delikatessjooksuilmadest

Elva kuulsusrikas jooksulaager toimus juba nädalapäevad tagasi täiesti ära, kuid kahjuks pole siiamaani õnnestunud mul asjaosalistelt reisikirju-aruandeid saada. Mina ise olin sunnitud noil päevadel paesema aluskorraga jooksupinnal kilomeetreid võtma. Et jooksuteaduslik arendustöö seisma ei jääks, tuleb avaldada üks laiem käsitlus.

Nimelt, seal paeste aluskordadega loomuldadel asuvate radade peal on valitsenud viimastel aegadel midagi, milles rühkimine sundis tõstatama olulise jooksuklimatoloogilise küsimuse, sõnu valimata, kumb on parem – kas sitt kevad või ilus talv?

Juba järgemööda 185 kilomeetrit, neli laupäeva-pühapäeva, on krossid toimunud milleski, mida klimatoloogid nimetavad kurjakuulutavalt „kevadiseks läänevooluks“. See olevat vool, mis ronib välja Atlandi ookeanist, ühe sammuga ületab alati päikeselise Hispaania, sinna ühtki oma piiska jätmata, valab osa oma viha välja Kesk-Euroopas vee ja vilena ning siia, Karjala lähistele, peaaegu-põhjamaale jõudes hakkab vett pussnugade ja telliskividena alla loopima. Ja sedasi joostes, kus tuule suunaks on alati vastutuul >10 m/s ja kus üks jalg pidevalt soolases maanteelombis jahutust otsib ja kus vähemalt kahel pikal krossil tuli terve maa joosta kinnisilmi, et horisontaalselt õhus liikuv jää silmi ära ei lõhuks – no viimasel ajal olen märganud, et olen üha rohkem hülge moodi käituma hakanud!

Joonis 1. Kevadise läänevoolu teekond

Pilt 1. Teekond kevadises läänevoolus

Kuid täna! Täna, siin paepeal, kidurate kadakate ja šoti mägiveiste maal paitas läänevoolu asemel maad põhjast kohale sõitnud arktiline õhumass. Ja just sellise ilusa talveilmaga, mis täna siin Põhja-Eesti karmide niitude vahel nii kenasti sädelema on löönud, oli võimalik üle pika aja joosta üks tõeliselt nauditav pikk kross. Pehme puhas valge lumi taldade all, tuuletu karge õhk, mändide lumised pead – tõeline põhjala kross. Kangesti oleks tahtnud teha veel 30. kilomeetri ja veel 31. kilomeetri ja 32. kilomeetri, kuid lõputöö kirjutamise kohustus sundis siiski viimaks tallad koju suunama.